KUMA EETRIS! Kunstisaade selgitab, kuidas kunsti vaadata ja sellesse süveneda
Kuma Raadio saatejuht Mati Palmet räägib taas kunstijuttu näituste kuraatori Piia Ausmaniga ja jutuks on erakordne võimalus näha praegu Tallinna raekojas vanade Euroopa meistrite maalinäitust, mille eksponaadid on tegelikkuses peidus erakogudes. Nüüd on nad kokku kogutud ja välja pandud näitusele “Kunst valitseb”. Paljude maailma mõjutanud teoste puhul võib see olla eestlastele ainus võimalus nendega kord elus kohtuda.
Esimeses saatel rääkisid saatejuht Mati Palmet ja kunstiasjatundja Piia Ausman sellest, kuidas on erilise valgustatusega saavutatud väga muljet avaldav tulemus, kus piltide vaatamist ei takista hämarus ega aknast peegelduv valgus. Teise saate teemaks on Mati Palmeti küsimuse püstitus: näidatakse hästi, aga kas me oskame ka vaadata? “Kui palju peab kunstiraamatuid läbi lugema, et neid teoseid vaatama minna ja et oskaks vaadata?” küsib ta.
Piia Ausmani arvates ei peagi kunstiväljaannetes eelnevalt sorima. “Meil on selle näitusega seonduvalt välja antud äärmiselt kaunis ja emotsionaalses vormistuses kataloog, mis on päris ilus esmane sissejuhatus sellesse maailma,” seletab ta. Näituse kuraator on suhelnud nimekate kunstiekspertidega nagu näiteks Fred Meyer Hollandi Kunstiajaloo instituudist, uurides, et mida tema eksperdina, eriti natüürmortide osas, võiks inimestele soovitada. “Esmane soovitus oleks lihtne kunsti vaatamine — ei pea otsima selles tähendusi, vaatamist keeruliseks tegema, oluline on ilu ja emotsioon, millega see maailm meie juurde tuleb,” vahendab ta. “Näitust ei pea kartma, et sinna ette valmistumata minna, kunst ei vaja ette valmistumist.”
Saatejuht Mati õngitseb seepeale näiteid oma elust ja talle meenub oma raamaturiiulist vana kaheköiteline raamat, mida ta jõmpsikana lehitses. Seejuures jäid talle meelde pildid ja mällu kleepusid teatud detailid, nagu ühe mehe silinderkübara alt aimatavad sarved. “Mida peavad pildid rääkima?” küsib ta. Mati pakub välja võimaluse, et inimene võiks minna näitusele ja kui on mingid asjad, mis mällu sööbivad, siis edasi võiks juba internetist rohkem järele uurida.
Piia Ausmani arvates ongi saatejuhi pakutud variant arukam tee, sest inimesed ei peaks arvama, nagu oleks selles kunstis midagi tohutut distantsi tekitavat. Külastajatele on tagasiside kaudu meeldinud näituse emotsionaalne vormistus, kus pole põhjalikut välja toodud teose ajalugu, selle pärinemist ja teekonda ühest kollektsioonist teise – korraldajad on keskendunud teose enda avamisele. Tekstid kataloogis ja näituse kodulehel suunavad inimesi tunnetuslikku maailma.
Kuraator rõhutab, et ka keel kahe maailma vahel on muutunud, tänane pole enam see, mida räägiti sada, kakssada või 500 aastat tagasi. “Aga tolle aja teosed kannavad endas väga sügavaid sõnumeid — sel ajal ei tehtud midagi sõnumita,” selgitab Piia. “Kui me saame pilti vaadates meelelise tunnetuse, siis võime minna iseseisvalt faktide juurde, mida annab ka kataloog.”
Saatejuht viib jutu Pieter Paul Rubensi vormidele keha kujutamisel ja ta soovib teada, kas neid maale vaadates peaks mees, kel on peas tekkinud vastav filosoofiline mõtteliin, pöörduma meestearsti poole. Ehk siis, kas Rubensi puhul peaks mõtlema ennekõike, millisest antiikperioodist teos jutustab ja milline oli sel ajal ilu mõiste, sest filosoofia ja ilu võivad vaatajas vastanduda.
“Igal ajal on oma ideaalid,” nõustub vestuskaaslane.”Ma ei arva, et me peaksime neisse kinni jääma ja tänasesse päeva üle kandma.” Piia hinnangul on tegu Rubensi puhta maailmanägemusega, ilma et ta filosofeeriks — tollel ajal üritatigi kunstis ajastu ideaali jäljendada. Jutuks on maal näituselt “Parise otsus”, kus kolm graatsiat Athena, Hera ja Aphrodite seisavad Parise ees, ja ootavad tema otsust, kes on neist kõige kaunim. Maali on ühtepidi seotud kunstnikupoolne lopsakate vormide eelistamine kaunitaride kujutamisel, teisalt on selles lugu antiikmütoloogiast, mis vallandas Trooja sõja. Vestlejad nõustuvad, et on hea, kui lugu eelnevalt tead.
Mati tahab siiski teada, et kas näitusel on autoreid, kelle puhul oleks eeltööd vaja teha. Piia räägib pikemalt Madalmaade renessanssist, mis oli Itaalia omast mõjutatud, sellest kui taassünnist ja ärkamisest, tulvil uudishimu, teadmiste pööramist, kogemuste otsimist minevikust samas tulevikku vaadates. Tollal hakati ka kunsti kollektsioneerima — nii on ka näitusel väljas pildid, kus üks kunstnik maalib, samas on aga maalilt näha mitme teise tollase kunstniku tööd— tegu on tänases mõistes galeriiruumiga.
“See aeg oli tulvil uudishimu ja liikumist, ta on jätnud maailma sügava jälje ja me võiksime isegi sinna tagasi pöörduda,” mõtiskleb galerist.
Autoritest toob Piia Ausman välja vanema ja noorema Jan Bruegheli, sealhulgas esimese natüürmordi lillekompositsiooniga ja noorema Bruegheli intrigeeriva “Loomade minek Noa laeva”, aga ka vähetuntud, kuid huvitava kunstniku Paulus Bori “Sarvepuhuja”. Viimane autor oli kuraatori sõnul tore selle poolest, et ta vastandus üldisele suunitlusele ja maalis isepäisena seda, mis talle meeldis, arvestamata seejuures konjunktuuri — kuna ta oli rikkast perekonnast, ei pidanud ta maailma raha pärast. Borile kuulusid mitmed maalitöökojad ja -stuudiod, ka Brueghelidel oli nimekas stuudio, kus maale tänapäevaselt võttes lausa toodeti.
Järgmine kunstitutvustus saade Kuma raadio eetris räägib sellest, kuidas ja mis oludel tollel ajastul üldse maaliti.
Kunstisaated on eetris sel nädalal igal tööpäeval kell 10.40 Kuma Raadios.
KUULA RAADIOSAADET!
[mp3-jplayer tracks=”http://goodnews.ee/raadio/Raadiosaade Kunst valitseb Kuma raadios 18.08.15.mp3″ width=”640px” height=”100px” style=”dark bars100 btransbars” images=”http://www.goodnews.ee/wp-content/uploads/2015/08/Piia-Ausman.jpg” pos=”rel-C” dload=”n” list=”n” autoplay=”n”]
Jüri Kukk
