KUMA KUNSTISAADE! Eetris räägitakse kunsti sümboolikast
Eetrisse on jõudmas järjekordne Kuma raadio kunstisaate lõik ja saatejuhi Mati Palmeti sõnul pole tegu krimisarja moodi järjejutuga, vaid järelvaadatava selgitava saatega, mille aluseks on Tallinna raekojas esitletav vanade flaami ja saksa maalikunstnike teoste näitus “Kunst valitseb”.
Saatejuhi arvamist mööda pole tegu näitusega, kuhu koolilapsi sundkorras viiakse, vaid see on üritus, millele pääsemiseks seistakse pikkades järjekordades ning makstakse kõrgeid sisenemistasusid — neid erakogudest pärit maailma kunstiajaloo säravamate meistrite teoseid ei pruugi Eestisse enam kunagi jõuda. Kolmanda saate teeemaks on see, kuidas renessanssiajastul kunsti tehti.
Näituse kuraatori Piia Ausmaniga juttu alustades nendib saatejuht, et näitusel on juba umbes kolmsada külastajat päevas käimas ja ta tahab teada, kui teave erilisest näitusest laialdasemalt levib, siis kas on olemas ka mingi piir, kus rohkem enam tahtjaid lihtsalt sinna ei mahu. “Et ei tekiks sellist hullumaja nagu Louvres, kuhu lastakse võimalikult palju inimesi sisse, tekib õhupuudus ja võitlus selle nimel, et kasvõi korraks Mona Lisat üle teiste peade näha”, selgitab ta.
Piia Ausman nendib, et Eesti oludes on läbikäijate hulk suur, arvestades, et näitus avatakse hommikul pool kümme ja viimased inimesed lastakse sisse õhtul kell viis. “Selline kogus kunsti vajab vaatamiseks aega, aga ka raekoja hoone ise distsiplineerib ja näituse liigendatus aitab ka — kui hetkel on suur hulk rahvast, siis nad jagunevad saalide peale ja on võimalik ka läbi korruste liikuda ja leida lahedam koht pildi ees seismiseks,” pakub ta.
Mati avaldab arvamust, et oma roll on ka ligikaudu saja pildi väärtusel, sest kui need müüki panna, siis oleks osta soovijaid kindlasti palju. Piia sõnul aga pole nende omanikud küll sellise väärtusega maalide müügist sugugi huvitatud. Saatejuht nendib täienduseks, et tal on kombeks alati rahalisest väärtusest kõnelda, sest nii või teisiti näitab see midagi.
“Ega maalide väärtust maksa häbeneda, kunsti kollektsioneerimine käibki läbi raha,” arvab kuraator. “Kui me räägime nimekatest autoritest, toome välja ka maailma oksjonite tulemused, see on avalik info.”
Mati tõmbab paralleele kunstinäituse ja Monaco luksusautode näituse vahele, sest viimast on ta külastanud ja teab, et iga ilus auto tahab korralikku vaatamist. “Kui kunstinäitusel on sadakond pilti ja sa vaatad igat neist minuti, siis ongi kaks tundi läinud,” arutleb ta. “Paljud inimesed ütlevad, et kaks tundi on paras aeg vaadata ja kui nad on seda teinud, siis tulevad tagasi — mitmed on näitust teistki korda külastanud,” lisab Piia.
Vestluskaaslased tulevad põhiteema juurde ja selleks on küsimus, kuidas renessanssiajastul üldse kunsti tehti. Saatejuhi teadmist mööda olid kunstnikud erineva varandusliku taustaga ja erineva populaarsuskapitaliga — kes sai pidada ateljeed, kes aga pidi laenama, et värve osta.
Piia toob tollaste faktide järgi välja kaks kunstnikku, Pieter Bruegheli ja Marten van Valckenborchi. Viimane neist on maalinud motiivi Paabeli torniga, kus Jumal segas ära inimeste keeled, sest nood oma ülbuses hakkasid ehitama taevani ulatuvat torni ning oli vaja teha nii, et nad ei saaks omavahel suhelda. Keelte segamise tõttu ehitamine katki jäigi. Motiivi autor on Piia Ausmani seletust mööda algselt olnud Pieter Brueghel, see on leidnud tollases kunstis populaarsust ja motiivi on seejärel korratud Valckenborchi poolt, kes on seda teinud täpsuse ja filigraansusega. Seetõttu on pilti vaatavad inimesed sageli pidanud seda koopiaks, sest esmalt oli selle motiivi ette võtnud Brueghel, aga seda on lihtsalt korratud mitme autori poolt. “Valckenborch oli oma eluajal kallemini ostetud ja müüdud kui Brueghel,” täpsustab kuraator.
Mati uus küsimus uurib, kui palju võis tollel ajastul ette tulla olukorda, kus õpilased maalisid meistri käe all ja konkreetne töö on juhendaja loominguna tuntud, kuigi selles ei pruugi olla ühtegi tema pintslitõmmet. Piia sõnul tuleb aru saada tollastest tööprintsiipidest.
“Täna me tegeleme kunstiga rohkem egokeskselt ja kunst on kontseptuaalne. Tollal oli kunstnik Jumala tööriist ja läbi oma loomingu väljendas ta kõiksuse loomingut,” seletab kunstitundja. “Ega kunstniku enda sajaprotsendiline kohaolu polnudki oluline, et olen siia alla kirjutanud ja see on minu töö — kunstnikud tegid tollal palju koostööd.”
Piia Ausman toob näiteks ühe töö näituselt, mille autoriteks on Rubens ja Brueghel. “Rubens oli virtuoos figuuride poolest, Brueghel vanem aga natüürmortide ja lillede maalijana ja neil ongi kompositsioon, kus keskel on Rubensi poolt maalitud Neitsi Maarja Jeesuslapsega, ümber aga Bruegheli maalitud lillepärg. Niisuguseid kaastööde tegemisi oli äärmiselt palju, samuti olid ateljeed ja stuudiod, kus meistrite käe all töötasid erinevad õpilased, kes kordasid oma õpetaja ja meistri motiive. Või siis poeg isa motiive.”
Neil aegadel oli oluline sõnum, olukord lähtus mitte egokesksest loomingust, vaid teosest endast. Ka renessanssiajastu Itaalia maalikunstniku Giovanni Bellini oluline motiiv oli Madonna lapsega, millel on mitmeid ja mitmeid kordusi. Tuntud meistrite puhul pani algne kompositsioon sageli aluse mingile motiivile, mis muutumatul kujul või mingisuguse kordusena teostus uuesti ka läbi tema õpilaste.
Järgmise teemana pärib saatejuht, et kui palju on teada kunstnikuid, kes sõid lausa saepurust leiba, nagu väidetaval Van Gogh tegi. Külalise sõnul on sellist materjali säilinud vähe ja kunstiteadlased seda eriti ei uurigi. Samas lubab fakt, et enamiku kunstnike tööd on säilinud tänasesse päeva, oletada nende positsiooni ning enamus neist olid tuntud ka oma eluajal. Mõistagi pole kunstnikele ükski aeg kerge olnud, ka tänapäeval pole maalimine väga praktiline tegevus.
Piia Ausman tutvustab veel Albrecht Dürerit, kes andis saksa kunsti panuse graafikuna, aga ka filosoofi ja teoreetikuna — ta on kirjutanud palju traktaate, tuntuimad neist ilu teemal. Renessanssiaja nimekad inimesed olid aktiivsed ka ühiskondlikult ja filosoofiliselt ning tahtsid tollasesse aega mitmekülgselt panustada.
Tolle aja kunsti üheks rolliks oli ka sõnumi edastamine, mida tänapäeval tehakse meedia kaudu. Renessanssiajastul oli kunst üks võimsamaid meediaid, mille kaudu väljendada moraalseid ja eetilisi seisukohti. “Neis piltides pole midagi juhuslikku, iga asi ütleb midagi, kannab mingit doktriini, millega tegelevad näiteks tollased natüürmordid. Kui vaatame mõnda natüürmorti, mis tundub kauni puuviljade kompositsioonina, mille kõrval on tollased kaunid nõud, siis nii puuviljadel kui näiteks veinipeekril on oma tähendus. Natüürmordil kandis leib armulaua sümboolikat, vein tähendab Kristuse verd, heeringas oli paastu sümbol, sidrun tähendab truudusetut sõpra, mis võib viidata Juudale,” selgitab Piia Ausman. “Kopsakas puuviljakorv, kus on juba ussikesi ja kärbseid, määratleb kadu — natüürmort kõneles armulauale viidates sellest, et peaksime olema tänulikud elu eest ja teisalt peaksime mõtlema, kuidas endale antud eluhetke ära kasutame — kas raiskame seda millelegi nii rikkalikule, mida märkisid austrid ja krevetid, või elame kasinamalt ja väärikamalt.”
Kuma järgmine kunstisaade jätkab sama teemat.
Kunstisaated on eetris sel nädalal igal tööpäeval kell 10.40 Kuma Raadios.
KUULA RAADIOSAADET!
[mp3-jplayer tracks=”http://goodnews.ee/raadio/Raadiosaade Kunst valitseb Kuma raadios 19.08.15.mp3″ width=”640px” height=”100px” style=”dark bars100 btransbars” images=”http://www.goodnews.ee/wp-content/uploads/2015/08/Piia-Ausman.jpg” pos=”rel-C” dload=”n” list=”n” autoplay=”n”]
Jüri Kukk
