KUNSTI SÕNUMID! Miski maine pole igavene

Jan van Kessel on imetlusväärne ja hiilgav natüürmortide maalija, keda on sageli segi aetud tema paremini tuntud nimekaimu ja eakaaslasega Antwerpeni maalikunstnike dünastiast, Jan van Kessel vanemaga (1626 – 1679). Sellele viitavad täpsemalt ka A. van der Willingen ja F. Meijer, „A Dictionary of Dutch and Flemish Still-Life Painters Working in Oils, 1525 – 1725.“ Leiden, 2003. Peale ilmselgete stiilierinevuste oli neil kunstnikel ka üksteisest selgesti eristuv signatuur.

Lisaks nimede kokkusattumusele on mõlemad kunstnikud olnud enam-vähem ühel ajal ka Antwerpeni Püha Luuka gildi liikmed. Kunstiteadlane Klaus Ertz on need maalijad püüdnud hilisemas kontekstis eraldada, nimetades käesolevat Jan van Kesselit „Teiseks”, kuna segadust võib veel tekitada fakt, et Jan van Kessel „Esimesel” või vanemal, kes pärineb hoopis Brueghelite perekonnast, oli veel samanimeline poeg, samuti kunstnik Jan van Kessel noorem (1654 – 1708). Võrreldes kuulsast Brueghelite seltskonnast pärit Kesselitega on siinset natüürmortide maalijat Jan van Kesselit peetud nii mõnegi töö puhul tehniliselt isegi virtuoossemaks kui tema väärikaid nimekaime, eriti silmas pidades Fitzwilliami muuseumis Cambridge’is asuvat meistriteost „Puuviljavanik kakaduuga”.

Siin esitletud teos, mille autor on signeerinud ja dateerinud „J. v. kesseL / 1655”, kuulub kunstniku umbes kolmekümne tuvastatud töö hulka. Tegemist on äärmiselt lopsaka kompositsiooniga, mis laotub üle terve maalipinna, jätmata õhku ei millelegi muule kui üksnes tohutule üksteise otsa seatud marjade, pähklite ja puuviljade kogumile, mis näib oma rikkalikkuses otsekui lõhkevat. Samas ei puudu maalilt ka tollasele natüürmordile iseloomulikud putukad, kelle kohalolu märgib osalemist kauni küpsuse ajalikkuses. Niipea, kui miski on loodud, hakkab see liikuma kaduvuse poole ja iga hetk ilust on kui üürike hingesõõm, kaalumaks küsimust elatud elust ja sellest, millele ja kuidas see kulutatakse.

Kunstnik näitab selle tööga ülimalt meisterlikku materjalitunnetust. Värvide intelligentne vastandamine ja koosmõju, kus puuviljad on vaadeldavad nii eraldi kui ka ühte tervikusse sulanduvatena, on lummav. Iga puuvili ja mari näib eheda ja koheselt nopitavana; autor oleks nagu tabanud viljade viimase magusaima hetke, mis käsib neid süüa kohe, kuni kõik veel värske on ja mitte hiljem, sest miski maine ei ole igavene.

Kuni 5. oktoobrini saab Jan van Kesseli teost “Viinamarjad, Virsikud, Metspähklid Ja Sõstrad Lapsuliblika Ja Mesilasega” näha Tallinna Raekojas näitusel „Kunst valitseb“.

Rohkem infot näituse kohta leiab SIIT!