Lepo Sumera tütar laulab unelaulu plaadil “Pēteris Vasks – Cello and Viola Concerts“
Soome plaadifirma Alba Records annab detsembri alguses välja heliplaadi „Pēteris Vasks – Cello and Viola Concerts“.
Läti kultushelilooja Vasksi loomingut esitab Tallinna Kammerorkester Juha Kangase dirigeerimisel, solistidena teevad kaasa Marko Ylönen tšellol ja Lilli Maijala vioolal. Unelaulu laulab kammerorkestri viiuldaja Eva-Maria Sumera.
Alba kodulehel veel plaati pole. Eestis on plaat saadaval 11. detsembri „Musica serena“ kontserdist Mustpeade majas, kus Kangas ja kammerorkester esitavad Vasksi ja teiste heliloojate teoseid.
Kes on Pēteris Vasks?
Pēteris Vasks sündis 1946. aastal Aizpute linnas, mis liivi keeles tähendab „vaade mäelt“. Heliloojana sai ta tuntuks 1970. aastatel, mil tema loometegevuse kõige tugevamateks mõjutajateks olid Arvo Pärdi esimesed teosed, Lutosławski, Górecki, Penderecki ning NSVL-i heliloojate kongressidel ja konverentsidel kogetu. „Me kõik olime samast vanglast [Nõukogude Liidust], aga kui kohtusime, siis tundsime ühtekuuluvust,“ kirjutab Vasks uue plaadi ümbrisel.
Täna on Vasks rahvusvaheliselt kõige tuntum Läti helilooja. Tema olulisust Lätile on võrreldud Arvo Pärdi olulisusega Eestile.
Vasksi looming Eesti-Soome muusikute esituses
Plaat salvestati Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valges saalis 17.–22. jaanuarini 2020. aastal. Plaadi produtsent on Tallinna Filharmoonia ja salvestuse toonmeister Tammo Sumera.
Vasksi, Kangast ja Tallinna Kammerorkestrit seob varasem koostöö. Viimane ühine kontsert anti 2020. aasta jaanuaris, mil Kangas koos kammerorkestri ja Maijalaga esinesid Mustpeade majas. Tookord kavas olnud Vasksi vioolakontserdist salvestust ei tehtud, kuid uus plaat pakub võimaluse seda Eesti-Soome interpretatsioonis kuulata.
Maijala sõnul seostub Vasksi vioolakontsert looduse ja folklooriga. „Need mõlemad ümbritsesid mind, kui kasvasin üles Lapimaal ja see on see, mille järgi praeguses kõige rohkem igatsen. See muusika meenutab varajast Sibeliust ja Soome eepost „Kalevala”. Selles tajutav siirus on muutumas järjest haruldasemaks hullumeelses maailmas, kus me elame,“ rääkis ta.
Teos algab vaikse, pehme meloodiaga esimestelt viiulitelt, viivitusega liitub nendega vioola. Vasksi sõnul on vioola kõige melanhoolsem instrument, mis meenutab sügavat metsa. „Vioolal on ilus hääl. Mulle meeldib valgus männimetsas, eriti suvel, kui kõik lõhnab päevasoojas,“ räägib helilooja. „Püüd valguse ja armastuse poole – milleta ei ole muusika kirjutamisel väärtust – ei anna end teemana lihtsasti kätte. Esiteks: vioola on nagu sügav mets, kuhu valgusel on keeruline sisse murda. Ning teiseks: aeg, milles me elame. Nii palju on asju, mida me ei mõista, me muutume ignorantsemaks järjest rohkemate asjade suhtes.“
Vasks ütleb, et tema vioolakontsert Kangase dirigeerimisel on oodatud muusikaelamuseks: „Juha Kangas mängis vioolat, ta teab seda maailma.”
Teisena salvestasid Kangas ja kammerorkester plaadile Vasksi tšellokontserdi nr 2 „Klātbūtne“ („Kohalolu“). Selle solistiks kutsuti tipptšellist Ylönen, kes mängib rariteetsel, 1720. aastatest pärineval Bartolomeo Cristofori tšellol, mida maailmas on järel üksikud.
Helilooja sõnul ei ole tema tšellokontsert autobiograafiline teos, kuid selles on seosed kõigi elu oluliste punktidega. „Originaalis kujutlesin seda nii: sa tuled sellesse maailma, teed oma esimese sammu, kasvad, kogud kogemusi, saad tunda tagasilööke ja lõpuks läheb sinu hing taevasse. Ma oleksin võinud lõpetada kontserdi kolme punktiga, aga seekord lugu jätkub – hing tuleb tagasi uude kehasse ja kõlab unelaul uuele elule,“ ütleb Pēteris Vasks.
