1. Avaleht
  2. Intervjuu
  3. Mart Helme: Eesti peab olema inimväärselt elamiskõlbulik igas viimases kui kolkas
Mart Helme: Eesti peab olema inimväärselt elamiskõlbulik igas viimases kui kolkas

Mart Helme: Eesti peab olema inimväärselt elamiskõlbulik igas viimases kui kolkas

Mart HelmeHeade uudiste portaal GoodNews alustas intervjuude sarjaga, et usutleda äsja Eesti rahva poolt valituks osutunud riigikogu liikmeid.

Esimesena vestlesime Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liidri Mart Helmega. Juttu tuli õnnest, härrasmehelikkusest, heast ja halvast ning üllatusena saime teada, et Helme näol on tegemist endise rokkariga. Muidugi ei saanud me mööda rahvuslusest, poliitilisest kultuurist,  ajaloost ega tõelistest riigimeestest.

Õnnitlen Teid ja Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE) parlamenti pääsu puhul! Õnnitlemine on seotud justkui õnnega – kuidas seda mõistet defineerida ja kas Teil on oma õnnevalem nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis?

 Õnn on see, kui sinu tegemisi saadab kordamineku tunne. Olen olnud vahel õnnelik sellegi üle, kui puuriit korralikult laotud saab. Õnn on üks kummaline asi, teda ei saa otsida – kui ta tuleb, tuleb ise.

EKRE ootas ja analüüsis valimistulemusi Tallinnas Wabaduse kohvikus. Oli see paik valitud juhuslikult või silmas pidades erakonna tõekspidamisi ja eesmärke?

See paik oli valitud tagamõttega.

Teie käitumises on tugev annus härrasmehelikkust, otsekohesust ja ehk isegi välist vaoshoitust. Postimehes avaldati aga foto, millel rõõmustate valmistulemuste üle emmates noort kaunist valgepäist daami. Kuivõrd emotsionaalsem oli Teie hingeline seisund suurepärase valimistulemuse puhul võrreldes tavapärase hoiakuga ja kui ei ole saladus, siis keda Te sel pildil embate?

Ma olen suure osa oma elust olnud rokkar ja siis ma vist väga härrasmehelik polnud. Aga eks aeg teeb oma töö ja ka seisus kohustab. See noor kaunis valgepäine daam, keda emban, on minu abikaasa Monika. Tema on mind kindlasti härrasmehelikumaks muutnud kui ma varem olin. Muidugi olen ma rahul, et edu saavutasime. Selle taga oli ikka väga palju tööd ja vaeva.

Mida arvas valimistulemustest EKRE auesimees president Arnold Rüütel?

Loomulikult oli ta meie tulemuse üle rõõmus. Oma positsioonist tulenevalt ta aktiivselt kampaanias ei osalenud, kuid nõuandjana oli alati abiks. Lõppude lõpuks on ta olnud kaasas erakonna kõigi muutumiste juures alates selle loomisest.

1. märts oli ka kultuurilooliselt mõneti pidulik ja samas nostalgiliselt nukker. Nimelt möödus 75 aastat Anton Hansen Tammsaare lahkumisest. Milliseid klassiku tarkusi tasuks kõige rohkem arvestada tänasel Eestil ja ka riigikogu uuel koosseisul?

Tammsaare oli rahvuslane nagu meiegi. Seda pole tema juures kunagi eriti rõhutatud, aga tema esseistika on suuresti pühendatud just rahvusluse motiividele, seda enamasti küll pigem moraalsete ja eetiliste vaatenurkade alt. Kultuur – ka poliitiline kultuur – peaks olema see, mida me tema pärandist ehk õppima peaksime.

Küllap võib leida kõige vanema ja enam tuntud konservatiivse erakonna Inglismaalt, aga kas on võimalik mõõta seda, kuivõrd on konservatiivus ajaga muutunud ning missugust konservatismi toob riigikokku EKRE?

Ajas muutub kõik, ka see, mida nimetatakse konservatiivsuseks. Tänapäeval Euroopas, kus käib üsna halastamatu kultuurisõda, muutub see üha enam rahvus- ja traditsiooniliste (võiks ehk isegi öelda – piibellike) väärtuste keskseks.

Kui palju on tänases EKREs selle eelkäija Eestimaa Rahvaliidu (ERL) põhimõtteid? Kas seekordsete valimiste puhul on põhjust öelda, et ERL on parlamendis tagasi?

Kunagised rahvaliitlased moodustavad meie liikmeskonna enamiku. Tõsi, need ei ole omaaegsed tipptegijad, vaid reamehed. Aga just nemad on ka see tõeline maa sool. Põhimõtetest on kõige esilekerkivamad maaelu, põllumajanduse ja regionaalpoliitika tähtsust rõhutavad seisukohad. Ja mingis mõttes jah: Rahvaliit sai riigikokku juba eelmistel valimistel, sotside näol, sest valdav osa tollasest ladvikust jooksis ju sinna üle. Meie oleme viimase kolme aasta jooksul jõuliselt uuenenud, aga ega kahtlust pole, et kui eelmistel valimistel paljud vana Rahvaliidu valijad passisid, siis seekord tulid nad välja ja andsid oma hääled meile. Nende toetuseta poleks me künnist ületanud.

EKREl on põhjalik programm maaelu ja põllumajanduse edendamiseks. Nende eluvalkondade käekäigu parandamiseks on ideid teistelgi erakondadel. Mis on teie maaelu- ja põllumajanduspoliitikas ainulaadset?

Me erineme teistest selle poolest, et ei arva, nagu saaks Eesti maaelu täna uue kvaliteedi saavutada valitsuse jõulise toetuseta. Globaalses konkurentsis võistlusvõimeliseks saab meie põllumajandus muutuda vaid valitsuse targa ja sihikindla interventsionismi tingimustes. See ei tähenda ainult võrdseid eurotoetusi. See tähendab innovatsiooni, investeeringuid, turgude otsimist, kokkuostusüsteemi loomist, töötleva tööstuse nišivõimekuste arendamist ja palju muud, mis turustiihia tingimustes sündimata jäävad või virelevad. Suured kalad söövad ikka väiksemaid ja nii juhtub järk-järgult ka meie põllumajandustootjatega, kes riigi abi puudumisel ajapikku lihtsalt üles ostetakse või pankrotti aetakse.

Kui reastaksite Eesti riigi püsimise, hoidmise ja kaitsmise jaoks olulised märksõnad, siis mitmendal kohal selles seisaks põllumajandus?

Esimesel kohal oleks minu jaoks demograafilised küsimused, teisel majanduslikud, põllumajandus kui eluviis, toidujulgeoleku, tervise ja regionaalpoliitika sõlmpunkt sealhulgas.

Teie vanaisa on sõdinud vabadussõjas, isa teises maailmasõjas Eesti leegionis. Kuidas hindate senist Eesti poliitikat riigikaitseküsimustes ja mida uut sellesse EKRE lisaks?

Vanaisa oli Vabadusristi kavaler, isa teenis aga mitte Eesti Leegionis vaid kolmandas piirikaitse rügemendis. Siin on väike vahe. Meie praegune riigikaitsepoliitika pole olnud otseselt vale, kuid on olnud lubamatult loid ja liialt liitlaste peale lootev. Loid selles mõttes, et eduka kaitsevõime seisukohast vältimatute võimekuste arendamine on siiani paljuski tegemata. Sealjuures pole asi sugugi rahas, vaid viletsas diplomaatias, mis pole osanud Euroopas toimunud relvastuse vähendamisi meie huvides ära kasutada. Selle asemel oleme kõike ostnud letihinnaga, mis on kordades kallim. Me pole ka välja arendanud ka oma võimalikku ja vajalikku sõjatööstust. Nii sõltume laskemoona osas täielikult impordist ja kui vaenlane meie väljastpoolt tulevad varustusteed läbi lõikab, peame üsna varsti hakkama riiki kaitsma vaid külmrelvadega, mis on muidugi täielik absurd.

Me olemegi seepärast seda meelt, et relvahankeid on vaja läbi viia arukamalt ja odavamalt ning teatud vajaduste rahuldamiseks peaks meil olema ka oma kaitsetööstuse ettevõtted. Viimased tähendaks muuhulgas ju ka seda, et osa kaitse-eelarvest jääks koju ning mingi hulk inimesi leiaks nendes ettevõtetes ka tööd.

Olete erialalt Tartu Ülikooli haridusega ajaloolane. Millistest ajaloos tehtud vigadest tuleks Eestil õppida?

Eelkõige tuleks meil õppida sellest, et loota tuleb kõigepealt iseendale. Kui Vana-Liivimaa oleks  16. sajandi keskel sihikindlalt tegelenud maa kaitsevõime kaasajastamisega, poleks Liivi sõjad meile nii hukatuslikuks kujunenud. Siin loodeti aga võõrastele – Rootsile, Taanile, Poolale – kes erinevate fraktsioonide soosikutena siinsetes sõdades lõpuks venelastest rohkemgi hävingut külvasid. Tollasel Liivimaal elas enne sõda ju tunduvalt rohkem inimesi kui Rootsis või Taanis. Aga liivimaalased ei raatsinud raha maa kaitsmisele kulutada ja nii nad lõpuks võõraste röövida jäidki.

Kas olete lugenud Mart Laari ajaloolist fantaasiat sündmuste võimalikust arengust Eestis 1939. ja 1940. aastal? Kui jah, siis mida sellest raamatust arvate?

Ei ole Laari raamatut lugenud, ei oska kommenteerida.

Fantaseerides veidi ka ise tuleviku üle, siis Mart Laar on olnud peaminister kahel korral, aga millal saab peaminister Mart Helmest?

Enne valimisi kohtusin juhuslikult Igor Mangiga. Ta ütles – natuke läbi lillede – et meil läheb valimistel hästi. Aga vihjeid selle kohta, millal minust peaminister võiks saada, ta ei teinud.

Kas valdava osa EKRE liikmeskonnast moodustavad maainimesed?

Nagu ma ütlesin, me oleme olnud tõsises muutumises ja praegu on juba puht demograafilistel põhjustel linnainimeste osakaal erakonnas järjest tõusnud. Hetkel on liikmeskond ma arvan nii 50:50 linnade ja maa vahel jaotunud.

Teie olete sündinud Pärnus ja Pärnumaal kandideerisite ka riigikokku. Kas avastasite läinud valimisperioodil enda jaoks ka midagi uut või midagi niisugust, mida üle kanda kogu Eestimaale?

Eriti ei avastanud, pigem sain veel kord kinnitust sellele, et meil elab liiga suur hulk inimesi vaesuses ja see vaesus on liiga sageli maa nägu. Et meie maa on järjest enam vanemate inimeste nägu ja et meie maapiirkonnad on täis väärtusetut kinnisvara, mis kunagi – ja mitte väga ammu – on olnud kellegi kodud. See on tõsine mõtte- ja valukoht. See on just see, mille pärast ma olen ka poliitikas. Eesti peab olema elamiskõlbulik ja inimväärselt elamiskõlbulik igas viimases kui kolkas. Ja see on jälle see koht, kus valitsuse interventsionistliku poliitikata enam hakkama ei saa.

Mida oleks võimalik opositsioonis ära teha?

Meil ei lastud edust rõõmu tunda. Ilmselt ärritas meie tulemus kedagi sedavõrd, et meie vastu algatati kõige ehtsam stalinistlik nõiajaht. Praegu teame, et meil tuleb vähemalt esialgu olla opositsioonis. Aga pole halba heata. Meie fraktsiooni liikmetel puudub ju ka varasem parlamenditöö kogemus. Võtame rahulikult õppimisaega ja läheme siis oma programmilise agendaga edasi. Tark oskab luua rohkem võimalusi kui need, mis ta eest leiab.

Milliseid seaduseelnõusid menetlusse esitate ning mis teemal soovite parlamendis esimeses järjekorras sõna võtta?

Neid asju, mida tagant tõukama hakkame, on terve rida. Demograafia ehk lapsetoetused, kaitsepoliitika küsimused, sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele suunatud algatused, regionaalpoliitika pakett, innovatsioon ja majandus – ega korraga kõike saa, aga nelja aasta jooksul tahame bilansi saada ikka positiivseks. Ma arvan, et esimese asjana tahan uut riigikogu üles loobuma seni Eestis domineerinud vasallimentaliteedist ning ajama uhkemat ning sirgeselgsemat poliitikat. See on isegi Euroopa Liidus võimalik.

EKRE üheks märgusõnaks on eestlus. Kas on võimalik hoida eestlust nii, et meie riik oma rahvuslust kaitseb, kuid annab ühtlasi võimaluse ka teiste kultuuride arenguks?

90. aastate algul suhtlesin palju baltisakslaste vanema põlve esindajatega. Nende lahkumisest oli möödunud 50 aastat, aga nad olid endiselt need, kelle kohta võiks öelda, saksa emakeelega eestlased ja suuremad Eesti patrioodid kui paljud eestlased seda on. Seepärast ma ütlen: meil aeg-ajalt näägutatakse, et eestlased on sallimatud. Tegelikult ei ole, me oleme läbi ajaloo demonstreerinud uskumatut kohanemisvõimet ning oskust võõraid ajapikku omadeks muuta. Pole kahtlust, et meie rahvas oskab seda jätkuvaltki. Küsimus on lihtsalt ajafaktoris ning kriitilistes massides.

Missuguseks võivad parlamendis EKRE ja Keskerakonna suhted kujuneda, arvestades, et EKRE kodulehelt võib lugeda kriitikat nii Reformierkonna kui ka Keskerakonna aadressil?

Me oleme kindlalt seda meelt, et kõik algatused, mis tulevad kelleltki teiselt ja mis omavad puutepunkte meie lubadustega, väärivad läbirääkimisi ja konsensuse või kompromissi otsinguid, olgu tegemist mistahes erakonna poolt tulnud algatustega. Selles mõttes ei tõstaks ma keskerakonda kuidagi eriliselt esile ega kipu Keskerakonda ka kuidagi eriliselt ignoreerima.

Kas ja kuidas tugevdab EKRE jõudmine parlamenti koostööd sarnaste maailmavaadetega erakondadega välisriikides?

Meil on juba koostööpartnerid Lätis ja Leedus. Eks aeg näita, kellega mingid sidemed veel tekivad. Me üldiselt väga ei torma kusagile suhteid looma. Pigem suuname energia organisatsiooni tugevdamisele kodus.

Kas oma poja tegemistele vaatate rohkem isa või erakonnajuhi pilguga?

Me oleme paarisrakend. Me oleme olnud väga lähedased kogu elu. Ma ei teagi, mida ta mulle rohkem on – poeg, sõber või võitluskaaslane.

Optimismi ja usuta eesmärgid poliitikas ja üldse elus ei realiseeru. Mis annab Teile endale ja ka EKREle positiivset energiat ja mis on motiveeriv?

Mulle on poliitika kujunenud eluviisiks. See, mida ma teen, toidab ennast kogu aeg ise. Mul – ja ma usun, meie erakonna liikmete enamikul – on visioon Eestist, mis on suurem ja parem kui see, mille me sündides eest leidsime. See mind motiveeribki.

Usutles Jaan-Ivo Lukas 

Head Uudised GoodNews