Haapsalus üles kasvanud Ragle Raudsepp on inspireeriv noor keemiateadlane ja insener, kelle teekond taastuvenergeetika valdkonda algas Tartu Ülikooli keemiaõpingutest ja kulmineerus doktorikraadiga Saksamaal. Täna arendab Raudsepp Enefitis jätkusuutlikke vesinikul põhinevaid energialahendusi. Oma karjääris on ta kogenud mitmeid väljakutseid ja julgustab ka gümnasiste neid mitte kartma.
Täna töötad sa Enefitis arendusjuhina. Saaksid natuke oma tööd lähemalt kirjeldada?
Jah, minu ametinimetus on tõesti arendusjuht. Tavalisele lugejale võib see tunduda keeruline, aga minu töö keskendub jätkusuutlikele vesinikul põhinevatele energialahendustele.
Tundub tõsine reaalala. Paljud humanitaarid võivad juba selle kirjelduse peale segadusse sattuda. Mis teeb selle valdkonna nii huvitavaks?
See valdkond pole pelgalt matemaatiliste võrrandite kogum. Keemia ja elekter on midagi, mida saab reaalselt käega katsuda. Kuigi osa tööst toimub arvutis, on paljud asjad väga praktilised ja “käed-külge” tüüpi. See on lai maailm – kui tahad juhtmetega töötada, on see võimalik; kui tahad laboris midagi sünteesida, saad ka seda teha. Lisaks on see valdkond väga rahvusvaheline. Teadust tehakse kogu maailmas ja peamiselt inglise keeles, mis tähendab, et pead end pidevalt kursis hoidma sellega, mida tehakse teisel pool maakera. Näiteks kui mul tekib idee kasutada uut süsinikmaterjali, pean enne laborisse minekut kontrollima, kas keegi teine on seda juba proovinud. Ressursid maksavad ja asjade kordaminekul on oluline roll.
Kuidas sa selleni jõudsid? Mida sa ülikoolis õppisid?
Huvitav on see, et jõudsin keemiaõpinguteni alles peale esimest ülikoolis veedetud aastat. Esialgu astusin hoopis Tartu Ülikooli haridusteaduskonda, et õppida reaal- ja loodusainete õpetajaks, sest ma ei teadnud tol hetkel täpselt, mida teha tahan. Huvitaval kombel kukkusin aga kõik keemiaga seotud ained läbi.
Ja edasi liikusidki keemia poole?
Jah.
Tundub kuidagi kummaline isegi, et sa suundud keemiat õppima, kuigi kukud kõik keemiaga seotud ained läbi?
Tegelikult algas minu huvi keemia vastu juba varem. Mul oli koolijala keemiaõpetaja, kes suutis minus selle ala vastu tohutut huvi tekitada. Samas miks ma ei läinud kohe keemiat õppima, sest minu eksamitulemused polnud parimad ja tunnistan, et haridusteaduskonda oli kergem sisse saada. Ma ei olnud kindlasti see, kes oleks keskkooli ajal matemaatika ja füüsikas tohutult tubli olnud.
Paljud õpilased ei ole. Nii et loeb tahe?
Kui ma keskkoolis käisin, siis tegelikult tahtsin näitlejaks saada. Teisalt käisin ka ise tööl. Eks need kõrvaltegevused mängisid minu puhul ka suurt rolli, näiteks olen isegi kaheksa aastat enda elust viiuliõppele pühendanud. Koolile jäi vähem aega ja see peegeldus ka hinnetes. Aga nii see on paraku, et tegelikult on kõik tehtav, aga hoiatan, et see polnud kerge. Keemiat õppima asudes sain aru, et kõik ained, õppejõud ja kursakaaslased on justkui tükike minust. Kohustuslike ainete listis vaatasid vastu aga ained kõrgem matemaatika 1 ja 2. Tunnistan, et mul läks ikkagi tohutult öötunde, et teistele järele jõuda. Kas ma seda soovitaksin, pigem mitte, sest see oli keeruline, aga samas tahaksin rõhutada, et kõik on ikkagi tehtav.
Kui oluline oli sinu jaoks keskkool eriala valikul?
No tegelikult ju ikkagi oli, sest nagu ma ütlesin, oli mu keemiaõpetaja see, kes minus selle huvi tekitas. Samas olid mul tol ajal üldse teised huvid. Ju siis see inimene ikkagi areneb.
Me räägime palju, et noori võikski juba keskkooli ajal suunata neid valikuid tegema.
Minu soovitus oleks hoopis see, et tegelikult võiks seda asja vabamalt võtta. Minu elu ei ole sugugi mõjutanud see, et ma ei läinud kohe soovitud eriala õppima. Arvan, et märksõna on hoopis „chill out“ – sa ei pea tegema bakat kolme aastaga, magistrit kahega jne… Kui on vaja, siis puhka. Tean, et see diskussioon käib, et kohe võiks hakata suunama, aga tegelikult minu silmis polegi seda alati vaja. Ma ei ütleks, et ma kuidagi enda aega raiskasin või mind see karjääriredelil mõjutanud oleks, et ma kõike järjest ei teinud. Käisin õpingute keskel aastakese reisimas. Vanemana me niikuinii ei kahetse ühtegi asju, mida me tegime, vaid neid, mis tegemata jätsime. Pigem ma soovitaksin seda, et noored las otsivadki ja proovivad ja rõhutada seda, et see proovimine pole vale. Kui polegi see, siis mis sellest. Kuhu me ruttame?
Arvan, et märksõna on hoopis „chill out“ – sa ei pea tegema bakat kolme aastaga, magistrit kahega jne… Kui on vaja, siis puhka.
Ehk siis kui oled terve elu humanitaar olnud, aga energeetika ikkagi kutsub, siis võiks proovida?
Tõesti. Mina keska ajal ei osanud arvata, et lähen õppima midagi, mis on seotud reaalainetega. Kui sul ongi siis muud huvialad, siis ei tähenda, et su huvid ei võiks muutuda. Mõni asi on ehk hiljem raskem, aga kui on suur huvi, siis on ka tahe ning kõige aluseks see ongi.
Elektrivaldkonna karjäärivõimalustest kuuled rohkem juba 11.-12. oktoobril Eesti Näituse messikeskuseses toimuval elektrivaldkonna noortefestivalil Positron.
