Õpetaja: unistan haridussüsteemist, kus igaühele seatakse võimetest lähtuv eesmärk

Kevad oli sel aastal visa enda parimaid külgi näitama, justkui teades, et ilusad ilmad saboteeriksid niigi tugevat enesedistsipliini nõudva kodukooli läbiviimist. Tasapisi on tulnud soojemad tuuled ja taandumas viirus, nii et on lootust, et vähemalt õppeaasta viimased nädalad saavad õpetajad ja õpilased kõik taas koolimajades mööda saata. Aga koolide “kolimine” kodudesse on tekitanud mõningast diskussiooni, mis on vajalik ja mõistlik nii õppe-eesmärkide täitmise kui ka lapse heaolu seisukohalt. Tahan anda sellesse diskussiooni oma panuse.

Usun, et väikeste laste vanemad teavad hästi, kuidas lapsed enda saavutuste ja pingutuste eest positiivset tunnustust ootavad. Väike laps tuleb ema juurde, näpus värvipilt: „Emme, vaata, ma ise värvisin!“ Teinekord astub isa juurde väga fantaasiarohke LEGO lennukiga, näitab seda uhkelt ja ootab reaktsiooni. Lastele meeldib tunnustus ja nad vajavad seda, ütlevad psühholoogid. Mis juhtub aga mõnikord laste enesekindluse ja õpirõõmuga koolis, kus nad samuti palju pingutavad, saavutavad ning selle eest tunnustust ootavad (ja seda ka saavad)?

Kiirusest tähtsam on pingutus

Mäletan enda kooliajast kehalise kasvatuse tunde. Liikumisrõõmu külvati meisse näiteks ümber järve jooksuga. Rõõmu võttis vähemaks teadmine, et klassi kiireim seadis n-ö lati, millest allapoole teised rivistusid. Ainult et kiireim tegi juhtumisi kergejõustikutrenni. Tema pingutus oli seda jooksu tehes vaevalt selline mis minul, kellel lühimaajooksus tihti keel vestil. Samas oli minuga võrreldes tema sooritus kiirem. Parem.

Laste omavaheline võrdlemine koolis on teemana saanud ühiskonnas viimastel aastatel tähelepanu. Selle negatiivsetele mõjudele on tähelepanu pööranud koolipsühholoogid, ent uued juured ei ole end ikka veel maasse ajanud. Kasutan siinkohal jooksu kujundlikus tähenduses näite toomiseks. Ikka veel „rivistavad“ mõnes koolis õpetajad stardijoone taha õpilase, kes teeb iga päev jooksutrenni; õpilase, kellel on nägemispuue; õpilase, kellel hakkas hommikul jalg valutama; õpilase, kes jookseb rõõmuga tulemusest hoolimata ja õpilase, kes parema meelega staadioni kõrval puu all raamatut loeks, kui jookseks. Finiš on kõigile teada ja ühine. Õpetaja peab lühikese ergutuskõne ja hüüab „start!“. Jooks algab. Selle, kuidas erinevad õpilased finišini jõuavad, jätan igaühe enda ette kujutada. Küsimus on: kas igaühe individuaalne pingutus saab tunnustatud või saab tunnustatud vastavalt kiireima sooritusele?

Võrdlemisega kaotavad ka võitjad

Mina unistan haridussüsteemist, kus igaühele seatakse tema võimetest ja eripärast lähtuv realistlik eesmärk, millega kaasneb õpilasepoolne pingutus, mis pole liiga väike ega ületamatult suur. Kui üks samm tehtud, tuleb järgmine. Õpetaja roll on ääretult tähtis. Õpetaja tarkus aitab seada eesmärke, tunnustada ka väikest edasiliikumist, vajaduse korral sammu tagasi astuda ja innustada-innustada-innustada. Niimoodi jõuaks finišisse ka laps, kes alguses ise finišijoont ei näe.

Laste omavaheline võrdlemine tekitab olukorra, kus minu hinnangul kaotavad kõik. Kaotab nii „aeglasem“ osapool, ilmselgel põhjusel. Kaotab kahjuks ka „kiirem“ osapool, kuna temas tekitatakse ootus sooritada vähemalt sama hästi, kui mitte veel paremini, kõikides järgmistes sarnastes olukordades. Lisaks sellele kaob kiiremal osapoolel ära vajadus pingutada ja enda võimete kohaselt areneda, kui ta ka keskpärase sooritusega teistest üle on. Kaotab tegelikult ka hindaja, sest tähele jäävad panemata võimalused arengut toetada, tekitada ja alal hoida õpimotivatsiooni. Sihik suunatakse sooritusele ja sellele lüüakse peale tempel. Justkui oleks nüüd sellega kõik öeldud. Ja tunnustus võib olla sõnastatud stiilis “Harjutame veel. Järgmine kord tuleb paremini!”.

Ma ei soovi väita, et lapsed ei võiks omavahel võistelda. Paljudes lastes on see tung väga tugev, nad teevad seda omavahelises suhtluses nagunii ning negatiivsete emotsioonidega, mida kaotus tihti esile kutsub, peab samuti õppima toime tulema. Ma väidan, et minu jaoks on mõistetamatu, miks täiskasvanu soovib lapsi pingeritta asetada. Dalai-laama on väljendanud mõtet, et teekond õnneni tähendab loobumist võrdlemisest.

Mis on lubatud täiskasvanule, pole lubatud lapsele

Soovin osutada ka teisele murekohale. Kui on selgeks saanud eesmärgid, mille poole püüelda ja mis on ette antud, siis miks oleme küpsete täiskasvanutena nii rigiidsed selles osas, kuidas eesmärgini jõuda? Miks me siiani arvame, et kui lapsel on vaja kasutada abivahendeid, siis ta kuidagipidi „petab“? Kui lapsel on vaja finišisse jõudmiseks GPS-i, ratastooli või juhtkoera, siis kas me suudame aktsepteerida, et nii on ja see ei tähenda automaatselt, et laps on laisk, rumal või lohakas?

Ma tean mitmeid täiskasvanud inimesi, kellele ei meeldi jooksmine. Nad naeratavad vabandavalt ja ütlevad: „Mulle pole kestvusalad kunagi sobinud. Jõuan joosta küll, aga pean vahepeal puhkepause tegema.“ Me naeratame vastu ja aktsepteerime seda. Miks ei aktsepteeri me koolides laste tugevusi-nõrkusi? Tihti tundub automaatselt tulevat hinnang: laps on laisk, ei viitsi, ei taha. On väga suur tõenäosus, et kui tal hästi välja ei tule, ta saab selle eest motivatsiooni mittetoetava hinnangu (loe: jääb puudu tunnustusest), siis ta tahab iga korraga seda natuke vähem. Kui sama tehtaks täiskasvanuga, ei paneks vaevalt keegi imeks, et peagi tekib trots. Lapsel aga seda luksust pole. Ta peab tahtma kõik aineid, samas mahus, samade meetoditega, samas stiilis.

Sellel covid-kevadel vol 2, kus lapsed näevad vaeva, et kodukooli pingutused aastatunnistusega kroonida, unistan mina süsteemist, mille eesmärk on aidata lapsel ja perel avastada lapse eripära, rõhuda tema tugevustele ja teha seda stiilis, mis on suunatud koostööle ning tunnustusele kodu ja kooli vahel. Nii et see väike laps tahaks ka aastaid hiljem tulla uhkusega oma saavutusi näitama, ainult et LEGO lennuki ja värvipildi asemel on juba midagi hoopis muud.

Tartu Erakooli Peedu kooli inglise keele õpetaja Helen Altin-Ilves