PÄEVA PARIM UUDIS! Avariis ellujäänu käis enda päästjaid tänamas
Möödunud aasta 1. veebruaril juhtus Tallinn-Tartu maanteel Imavere lähedal raske liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku Tartu poolt tulnud suur reisibuss ja talle vastu sõitnud kaubik. Kuigi bussijuht üritas vältida kokkupõrget ühe teise sõidukiga, ei pannud ta vastassuunavööndisse keerates tähele, et Tallinna poolt tuleb valge kaubik ja toimus laupkokkupõrge, kirjutab Kesk-Eesti Tre Raadio.
Kaubik sai niivõrd tõsiseid kahjustusi, et selle juht oli sõna otseses mõttes masina tükkide vahel kinni. Olukorra tegi raskemaks ka asjaolu, et kaubiku „kongis“ olnud 2 tonni vedelpahtlit paiskus vastu vaheseina ja surus sellega omakorda juhti seljatagant. Roolis olnud Rain Mürkhain sai väga raskeid vigastusi, kuid jäi siiski elama. Hoolimata sellest, et kaubiku rool murdus ja selle sammas surus talle täpselt kolmnurka, selja tagant survestasid nii koorem kui ka kaubiku vahesein ja mehe jalad olid armatuuri all kinni, on ta tänaseks taas jalgadel ning suudab jälle autot juhtida ja tööd teha. Olukorra tõsidusest annab aimu fakt, et Rainil oli kõikide muude raskete vigastuste kõrval ka ligi 30 luumurdu.
Nii päästjad kui ka Rain Mürkhain ütlevad, et esimese otsustava sammu astus bussijuht, kes õnnetuse põhjustas. Mees ei kaotanud pead ja läks Rainile appi. Tal õnnestus kaubiku vahesein koormarihmadega eemale liigutada ja tänu sellele sai Rain taas vabamalt hingata. Siis tulid päästjad, kes panid kaelalahase arstide sõnul niivõrd täpselt ja õigesti paika, et see hoidis ära lisavigastused, mis võinuks kannatanu elu lõpuni ratastooli aheldada.
Kõige esimesena sündmuskohale jõudnud Põltsamaa päästekomando päästjad Indrek Kohv, Arbo Koller, Alar Mölter ja Mati Saksniit hakkasid kaubikut hüdrauliliste vahenditega Raini ümbert järk-järgult lahti lõikama ja iga minutiga läks mehel olemine üha lahedamaks. Päästjate sõnul tegi pahtel kindlasti oma töö, sest nii nende töövahendid, riided kui ka kindad määrdusid ja muutusid libedaks.
Pärast seda, kui Rain oli kaubikust kätte saadud, viidi raskes seisus mees haiglasse. Rain ise ütleb, et pidi sel päeval viima kauba Tallinnast Tartusse, kuid mis ja miks täpselt juhtus, seda ta ei mäleta. Tema viimane mälupilt on sellest hetkest, kui ta on Mäos ning järgmine alles 20 päeva pärast õnnetust, kui ta haiglas ärkas.
Tasapisi olukorraga kohanedes ja asjade üle järele mõeldes sai mees aru, et ühel päeval, kui ta taas liikuda saab, otsib ta üles need päästjad, tänu kellele ta veel elus on. Rain lasi kõikidele teha klaasist medalid, millel on kiri „Raini elupäästja 01.02.2018“. Mees valis klaasi teadlikult: klaas on sama habras kui elu. Kui see maha pillata, puruneb klaas kildudeks. Need võib küll kokku tagasi liimida, aga praod jäävad siiski alles.
Mis on saanud pahtlimehest?
Alles hiljaaegu olid päästjad omavahel sellest õnnetusest rääkinud ja mõelnud, et huvitav, mis sellest kannatanust saanud on. Pahtlimehest, nagu nad ise ütlevad. Jäi ju see õnnetus just tänu pahtlile hästi meelde.
Rain Mürkhain Põltsamaa päästekomando ukse taga, et oma elupäästjaid tänada
Ja nüüd, veidi vähem kui aasta aega hiljem, oli Rain Mürkhain Põltsamaa päästekomando ukse taga, et oma elupäästjaid tänada. Tugev käepigistus, kallistus ja elupäästja medali üleandmine olid kindlasti tähtsad kõigile. Kuigi päästjaid käiakse tänamas, siis isegi pikki aastaid tööl olnud mehed saavad neid kordi vaid ühe käe näppudel üles lugeda.
Õnneliku lõpuga kurva sündmuse juurde veidi nalja ka
Kui siirad tänusõnad olid edasi antud, istusid mehed laua taha, meenutasid õnnetust ja rääkisid Raini paranemisest. Küsimusi oli nii päästjatel kui ka Rainil endal. Lisaks meenetele tõi mees kaasa ka paki pesupulbrit, sest nägi meedias avaldatud piltidelt, milliseks päästjate riided muutusid. Kuigi õnnetuspaigalt mööda sõitnud päästeameti peadirektor lubas, et vajadusel saavad mehed uued riided, siis õnneks polnud seda vaja. Pahtel tuli pesus maha.
Ilus on headuse ring, ilus on inimeste päris tänutunne ja selle väljendamine. Ilus on elu ja selle austamine!
