Märtsikuu tõi kõigile paraja ehmatuse – Eesti läks lukku. Ka Varjupaikade MTÜ muutus murelikuks, sest tulevik tundus tume.
Kardeti, et karantiinis olles hakkavad varjupaigad täis saama, sest loomi muudkui tuleb juurde, aga uutesse kodudesse saamine väheneb. Veel oli hirm, et ei suudeta teha loomadele vajalikke veterinaarseid protseduure, sest ebakindlas majanduslikus olukorras annetused vähenevad. Elu näitas seekord, et hirmul on suured silmad.
Töö, mis puudutab loomade eest hoolitsemist, toimus tavapäraselt. See töö, mis puudutas inimestega suhtlemist, tuli ümber organiseerida, et vältida kontakte. Väga palju tööd loomade vanasse koju tagasi aitamiseks ja uute kodude otsimiseks sai ära teha e-kanalite kaudu ning sellele tegevusele oli võimalus panustada rohkem aega – aega, mis muidu suhtlemisele ära kulus.
Ja teate, mis juhtus! Loomadele täitsa meeldib, kui neid reklaamitakse netis ja varjupaigas käib vähem võõraid inimesi. Loomad muutusid hoopis rahulikumaks, nad said magada. Kas teadsite, et lemmikloomadele on loomulik magada ca 16 tundi päevas? Varjupaigas oli loomi, kes olid varjupaigas veetnud juba mitu aastat ja nende käitumist peeti probleemseks. Karantiini ajal hakkas järjest selliseid staažikaid varjupaigategelasi koju minema, sest rahus ja vaikuses said nad näidata, kes nad tegelikult on.
Varjupaikade MTÜ mõistab, et märtsis ehmusid ka nende head sõbrad ja toetajad, kuid loodetakse, et see oli hetkeline. Et varjupaigaloomade elu sõltub annetustest, siis palutakse ikka loomi edasi toetada. Iga toetus, ka kõige väiksem, võimaldab hüljatud kassi või koera elu paremaks muuta.
Annetuse saad teha siin!
