Avaleht Kultuur Kultuuripeegel Pärnu Fideofest – film või kunst?
Pärnu Fideofest – film või kunst?

Pärnu Fideofest – film või kunst?

Pärnu Fideofestival 2019 toimus sel aastal audiovisuaalsete näituste formaadis Pärnu Linnagaleriis ja Kunstnike Majas.

Esitamisele tulid auhinnatud AV-teosed rahvusvahelistelt kunstnikelt üle maailma. Filmide valikute kriteeriumiteks oli teemade aktuaalsus, tehniliselt kaasaegne lähenemine filmi- ja videokunstile audiovisuaalmeediumite kiire arengu ajastul. Projektsioonid ja skriiningud näituse formaadis võimaldavad suuremale hulgale publikule saada osa pakutavast ning võimaldavad nautida erinevaid AV- zanreid ja teoseid privaatselt, endale sobival ajal.

Sellekordse festivali aukülaliseks oli Los Angelese FAFF eriprogramm, mille kuraator Juri Koll Veneetsia kaasaegse kunsti instituudist (Venice Institute of Contemporary Art) on koostanud USA Lääneranniku ja kogu filmimaailma Meka Los Angelese Fine Arts Film Festivali filmiprogrammi kunstikest, fotograafidest ja kunstikogujatest oma stuudiotes, galeriides, muuseumides, avalikus kunstis ja alternatiivsetes kunstiruumides.

Manimal by Too Bad Dir: Gerry Saint (US)

Programmid olid koostatud rahvusvaheliselt tuntud ja auhinnatud filmitegijatelt Kanadast, Iisraelist, Slovakkiast, Prantsusmaalt, Itaaliast, USAst, Saksamaalt, Inglismaalt, Hollandist, Iraanist jne. Festivali kuraator ja näituste kujundaja oli Taje Tross. Pärnu Filmi ja Videofestivali (Vilmi ja Fideofestivali) eesmärk on olnud kaardistada Eesti AV-maastikku meediumiüleselt (film, videokunst, dokumentaal-antropoloogia, virtuaalmeedia) ja esitada sisselõikeid ka mujal maailmas mittekommertsiaalsel eksperimentaaltasandis toimuvasse. Pärnu Filmi- ja Videofestivali käimalükkav idee oli 90ndatel kaotada tollal väga määratletud jainstitutsionaalsed piirid filmi- ja videokunsti, narratiivse ja konsteptualismi, proffide ja profaanide ning kunstnike ja kinofriikide vahel. See energeetiline pluralism väikesel territooriumil – hierarhiate ümberlükkamine ja selgeksrääkimine, ühisosa või konfrontatsiooni määratlemine –  oli tollasel eesti audiovisuaalmaastikul täiesti enneolematu nähtus ja tekitas tänapäeva olukorrast vaadates üsna uskumatuid reaktsioone. Tema jaoks loodi eesti keelde Raivo Kelomehe poolt koguni uus termin – fideofestival.

Videokunst Eestis 1990-ndatel. 

Eestisse jõudis videokunst 1990-ndate aastate alguses. Esimesed koduformaadis VHS -videokaamerad alles tulid kasutusele, personaalarvuteid inimestel tollal veel polnud või olid nad väga algelised. Videotöötlus tehti tollal eranditult TV – stuudiotes või ka Pedagoogilise Ülikooli filmieriala arvutites öötundidel teenustööna.

1998. aasta Pärnu Filmi- ja Videofestival (Pärnu Fideofest) esitas suvepealinnas esmakordselt ulatusliku Eesti videokunsti programmi, kuhu kuulusid Al Paldrok, Jasper Zoova, Martin Pedanik, Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, Raivo Kelomees, Tiia Johannson jt. Tollasel audiovisuaalmaastikul esmakordne nähtus kutsus esile erakordselt elava keskustelu Eesti filmiringkondades ja massimeedias ning toimunu ristiti Barbarite Filmipäevadeks. Videokunst oli tulnud, et jääda …

Sellest perioodist oli Pärnu Kunstnike Majas eksponeeritud Al Paldroki 1992-1995 tehtud “Taevased väed”, “Birdman”, “Nameless” “Ühe retke lugu”, “Väike arutlus primaarsest ja sekundaarsest”, “Väike päevaraamat” jt. Al Paldroki1990-ndate algusest ja keskpaigast pärinevad eksistentsiaalsed videokunsti teosed käsitlevad igavikulisi teemasid vastukaaluks Eesti tollase varakapitalistliku ühiskonna agooniatele. Maailm universaalses ringikujulises liikumises, sünnist, surmast, maalisest ja taevasest ning inimese osast selles. Teosed  on valminud 8 mm kinofilmi ja seejärel Betacam videotöötlust kasutades. Heliks Meelis Salujärve ambient originaalmuusika.

Bad surf: Õudused metatasandil 1997

Paldroki, Jasper Zoova ja Tarvvi Laamanni koostöös valmis 1997 “Bad Surf”, mis põhines nende poolt valmistatud mastaapsel Kadrioru lõbustuspargi installatsioonil. Mari Sobolev kirjutas sellest artiklis “Õudused metatasandil: “Lõbustuspark kui kunstiline kujund tähistab tavaliselt eskapismi, ersatslõbususe taha peitupugemist tõeliste probleemide eest. See on kriitiline ja pessimistlik lähenemine, kus tuuakse esile karussellide pleekinud elevantide, hobuste, luikede jne. taga peituv äng, millest puudub väljapääs.Tivoli projekti esimese etapi, õuduste maja avamine juuni keskpaiku oli tõeline sajandi show … Hirm on metatasandil. Plastmassist laip ei tekita mitte sellepärast hirmu, et ta meenutab surnud inimest, vaid sellepärast, et ta meenutab tuhandeid halbu filme, mida me oleme näinud… Tivoli sissekäigu juures oleva elavnurga seintele on samuti kunstnikud oma jäljed jätnud. Neid loomapilte vaadates meenub esimesena Jurassic Park, ja elukad ei tekita kõhedust mitte sellepärast, et nad on suured ja kurjad, vaid kuna kõik me oleme pidanud ühistranspordis iiveldamiseni vahtima tobedaid saurusi koolilaste ranitsatel ja T-särkidel. Sisenedes hirmutuppa, hakkab veelgi õudsem – installeeritud külmkapi sisust ei mõju kõige judinaidtekitavamalt mitte verine käsi, vaid ketshup ja muud toidukaubad, mida kaupmehed meid päevast päeva, kõiki meediakanaleid kasutades ostma kutsuvad… Kõige krooniks on kompositsioon laialdaselt reklaamitud pesupulbri pakist ning ühe jäätisefirma reklaamklounist, kes on välimuse järgi otsustades ilmselt McDonaldsi-mehe lähisugulane. See viimane assotsiatsioon on kahtlemata juba õuduse tipp, sest mis võiks olla veel kohutavam tsivilisatsiooni globaliseerumise varjukülgedest…  Fantaasias tekivad pildid, kuidas pimedast nurgast kargab välja hiiglaslik hamburger ja tahab sind ära süüa, kuidas verine käsi topib sulle suhu peotäie Tic-taci, kuidas laest langeb alla tiivakestega side ja üritab sind lämmatada… “. “Bad Surf” on hea näide ühiskonda suunatud 90-ndate aastate kunstist, mis sai avaliku ruumi teosena meedias kõvasti vastukaja ja toimis interaktiivsena installatsioonina aastaid publiku aktiivsel igapäevasel osalusel, kasvatades tolleaegsete laste ja nende vanemate visuaalse aktiviteedina ja samas lõi vaimsel tasandil täisesti uue reaalsuse, mis tõenäoliselt on jäädvustunud praeguseks juba täiskasvanuks saanud uue generatsiooni inimkõvakettale, mõjutades praeguste ärimeeste, poliitikute, kunstnike-kirjanike maailmanägemust ja –käsitlust.

Non Grata performance “Phoenix” @ I Land Sound 2018. Foto: Non Grata

Non Grata uued ja ajaloolised performance-dokumentatsioonid

Non Gratast on läbi aegade tehtud mitmeid dokumentaalfilme, praegusel hetkel on samaaegselt töös neli erinevat filmiprojekti maailma eri paigus. Pärnu Linnagaleriis oli eksponeeritud neist 3. New Yorgis teevad Alvin Adadevoh & Amber T Lee ja Monster Bay Pictures Eesti performance grupi lavastuslikku laiekraan filmi, mis on üles võetud suurelt osalt Big Apple undergroundskeene legendaarsetes artspeissides. Film on jõudnud faasi, kus selle lüliversioon tuleb esitamisele Los Angelese FAFF filmifestivali peaprogrammis mais 2019. Rene Reinumägi (Sigade revolutsioon) teeb Non Grata Eesti Filmi Sihtasutuse toel Non Grata road moviet, mille lennukas traileris on ühendatud Anonymous Bohi (Al Paldrok) 10 Käsku ja Rahvusvahelise Soria Filmifestivali raames toimunud aktsioon koosseisus Kaspar Rabbi, Oliver Rull, Hannes Paldrock, Devil Girl, Anonymous Boh ja Mara Catalan. Academia Non Grata algupärasest 1998. aasta lennust pärinev ja Balti Meediakooli haridusega rezhisöör Janek Karakats on aastaid järginud Non Gratat Euroopa ja USA avarustes ja selle protsessi tulemused on praguseks kulmineerunud 2016 aastal Telliskivis toimunud kurikuulsa Force Majure hiigeletenduse videona, kus kunstirühmitus oma prantsuse, ameerika, vene, mehhiko ja eesti troopide koostöös teeniti välja igavene esinemiskeeld loomelinnaku territooriumil. New Yorgis juba aastakümneid tegutsev iirlanna Moira Tierney teeb Non Gratast kunstidokumentatsiooni 16 mm filmilindile Dumbo hiiglaslikel katustel lavastatud fiktsioonisega.

Non Grata performance “Phoenix” @ I Land Sound 2018. Foto: Rivo Kingi

Viimase aasta performance loomingust olid esindatud aktsioonid üle maailma. Mehhiklase Edoardo Meija monteeritud video Saaremaal Orissaares eesti elektroonilise muusika elamusfestivalil I land Sound – 5000 inimese kohalolekul Non Grata kümne meetrine Etno-Fööniks põletatud heli,- sõna- ja visuaalkunsti sümbioosis tuhandete kohalolijate sünergias, kaameratöö Dima Kalenda, helid Joey Sledgenovski (USA) 1 KA ja Mathieu Sylvestre (FRA).

Non Grata Performance “Mayday Dystopia” Berliin

Non Grata performance Kreutzbergi linnaosas – 1. maile pühendatud MyFest festivalil, mida külastas üle miljoni inimese. Performance “Mayday Düstoopia” – vastand utoopiale – rääkis immaginaarsest ühiskonnast, kus loodus ja tehnoobia on segunenud üheks, inimestest totalitaarses süsteemis, vabadusest oma isiklikus mullis, revolutsiooni kaosest ja uue ühiskonna sünnist vana Universumi varemetel.  Läbi aastakümnete on need proletariaadile pühendatud pidustused päädinud Saksamaa pealinna immigrantide linnaosades tänavalehingutega politseiüksuste ja anarhistide vahel, kuhu kaasatakse soomusmasinad eriväeosadega, molotovi kokteilid, apokalüpilised linnastseenid leegitsevate autode ja mitmesajapealiste pungijõukudega.

Kunagine barbarite filmipäevadeks ristitud alternatiivsündmus on infoühiskonna tugeval toel oma tollase ülesande edukalt täitnud. Mis saab edasi? Videokunst on üksikute eksperimentalistide-entusiastide marginaalistaatusest tõusnud mainstreami tavaastmele ja globaalne tehnoloogiline areng on olnud peadpööritav. Üheksakümnendate algupoolest, kui VHS videokaameraid oli eestis loetud eksemplarid ja montaažitundi tuli oodata kuid ning see maksis koos montaažimeistriga tõelise varanduse, on edasi liigutud av-kärasse, kus igaüks on oma kodukino režissöör ja operaator ja produtsent ei vaja muud kui mobiiltelefoni ja youtube´i.

Viimasel ajal räägitakse palju kodanikuaktiivsusest, kaasamisest. Kunst vajab tänapäeva ühiskonnas pildil olemiseks uusi publikuid täpset samamoodi kui kõik eluvaldkonnad – kui poliitikas, spordis, teaduses, haridusmaastikul käib ennastsalgav võistlus inimmasside tähelepanu eest, siis kunstiinstitutsioonid selles eriti kaasa ei räägi. Ometi on sotsiaalne nõudlus ühiskonnas kõrgkunsti järele olemas – uued põlvkonnad lausa janunevad kaasaegselt esitatud visuaalide järele.

Performance ongi selle poolest hea, et saad ise osaleda, publiku ja looja vahe on ähmane ja publik onise samuti looja. Inimesed tunnevad, et nad on osalejad ja see tekitab üldise sünergia, pole nii, et ühed teevad ja teised vaatavad ning selles ongi asja võlu.

Taje Tross

Kommentaarid