PRESIDENDI KÕNE I President Alar Karis: isegi nähtavalt ülekaaluka vaenlase vastu on mõtet võidelda

President Alar Karis ütles kõrgemate riigikaitsekursuste vilistlaste konverentsil, et Eesti ühiskonna tõhus kaitsetegevus saab põhineda üksnes usaldusel. „Usaldusel inimeste vahel, usaldusel riigi, tema juhtide, institutsioonide ning õiguskorra vastu,“ sõna riigipea.

President Karise sõnul tähendab see, et meie riigi juhtimine peab toimuma viisil, mis on võimalikult paljudele Eesti inimestele arusaadav ja toetab usalduse tekkimist, mis omakorda ongi kaitsetahte alus.

Riigipea tõi esile väärtused ja tasakaalupunktid, mis talle kui riigikaitse kõrgemale juhile on saanud oluliseks. „Need on esmalt Eesti põhiseaduse ja seal sõnastatud väärtuste kaitse, teiseks pidev õppimine ja kohanemine ning kolmandaks inimesekesksus ja kogukonnakesksus,“ loetles president Karis.

Puudutades põhiseaduses sätestatud väärtusi osutas president Karis paindlikkusele, mis võimaldab kriisides kehtestada piiranguid ja tegutseda tavaolukorrast jõulisemalt, kuid selgitas, et sealjuures, et tohi unustada põhiseaduslikku alusmüüri. „See on see, mida me kaitseme nii sisemise kui ka välise vaenlase eest, nii sisemise kui ka välise rahu nimel. Ka sõjalise ohu korral ja isegi sõjaajal peab jääma meie juhtmõtteks nende väärtuste hoidmine ja edasi kandmine, millele on rajatud Eesti Vabariigi põhiseadus,“ selgitas president Karis.

Rääkides õppimisest ja kohanemisest, mainis president Karis, et Eesti peab õppima parimatelt, kuidas ennast kaitsta. Ukraina kogemus näitab tema sõnul, kui tähtis on hoida riiki sõjaolukorras toimivana ja ühiskond koondada ühise eesmärgi taha. „Õppetund meile on selge: isegi nähtavalt ülekaaluka vaenlase vastu on mõtet võidelda, kõhkluseta, leidlikult, enesesse uskudes ja liitlasi otsides.,“ lisas president Karis.

Riigipea rõhutas, et võimalikult paljudesse Eesti inimestesse peab kinnistuma teadmine, et ilma tõhusa ja usutava riigikaitseta ei ole riigil, rahval, tema kultuuril ja iseolemisel tulevikku. Oma riiki ei saa me võtta ettemääratud paratamatusena. „Venemaa sõjaline oht on midagi sellist, millega me jääme elama aastateks, aastakümneteks,“ lisas riigipea.

President Alar Karise kõne riigikaitse konverentsil Kultuurikatlas

27.09.2022

Head riigikaitse konverentsil osalejad!

Nagu te olete tänasel konverentsil kuulnud, ei ole Eesti riigi kaitsmine lihtne võrrand.

Meie eelarves ei saa kunagi olema raha kõigi – rõhutan sõna kõigi – sõjaliste ja siseturvalisuse võimete ning elanikkonnakaitse selliseks arendamiseks, mis ideaalis võiks olla ühel vaba maailma piiririigil.

Nii peame alati mõtlema sellele, kuidas tasakaalustada inimeste ja raha jagamisel ühelt poolt meie kriitilisi julgeolekuvajadusi ning teiselt poolt ühiskonna pikaajaliseks arenguks ja heaoluks tarvilikke otsuseid.

Me peame oma suhtluses avalikkusega tagama, et Eesti inimestel oleks adekvaatne taju ohtudest ja valmidus nendega toime tulla, kuid samas ei tohi me külvata ühiskonda murendavat paanikat.

Me peame olema kompromissitud selles, mis puudutab kõigi siinsete elanike lojaalsust Eesti riigile ja põhiseaduslikule korrale, aga seda tuleb teha targalt, et teisekeelsed kaasmaalased meist ei kaugeneks.

Seda valikute loetelu võib jätkata ja ilmselt on igaühel meist oma tasakaalupunkt nendes küsimustes.

Mina ei tule riigikaitse valdkonnast. Kui parlament valis mind aasta tagasi Vabariigi Presidendiks ja sain ka riigikaitse kõrgeimaks juhiks, mõtlesin põhjalikult, millised on minu jaoks juhtivad väärtused ja tasakaalupunktid selles rollis. Toon need välja järgnevalt:

esiteks, Eesti põhiseaduse ja seal sõnastatud väärtuste kaitse;

teiseks, pidev õppimine ja kohanemine, aga täpsustan kohe, et mitte selle mõiste allaheitlikus tähenduses;

kolmandaks, inimesekesksus ja kogukonnakesksus.

Alustan esimesest. Läbi põhiseaduse toetub Eesti riik põhimõtetele, mida me peame ühiselt oluliseks – demokraatlik valitsemisvorm, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, õigusriiklus, sõnavabadus jne.

Muidugi on teatud paindlikkus, mis võimaldab valitsejatel kriisi ajal kehtestada piiranguid ning tegutseda jõulisemalt ja kiiremini kui tavaolukorras. Aga mul on veendumus, et ka kriisis ei tohi me unustada oma riigi põhiseaduslikku alusmüüri. See on see, mida me kaitseme nii sisemise kui ka välise vaenlase vastu, nii sisemise kui ka välise rahu nimel. Nii peab jääma nende väärtuste hoidmine ja edasi kandmine, millele on rajatud Eesti Vabariigi põhiseadus, ka sõjalise ohu ja isegi sõjaajal meie juhtmõtteks.

Ma leian, et Eesti ühiskonna toetus riigi kaitsetegevusele saab põhineda usaldusel. Usaldusel inimeste vahel, usaldusel riigi, tema juhtide, institutsioonide ning õiguskorra vastu. See tähendab, et meie riigi juhtimine peab toimuma viisil, mis on võimalikult paljudele Eesti inimestele arusaadav ja toetab usalduse tekkimist, mis omakorda ongi kaitsetahte alus – et ma tahan seda riiki kaitsta, ka sõjaväljal.

Teiseks. Rääkides õppimisest ja kohanemisest, mõtlen ma seda, et Eesti peab õppima parimatelt, kuidas ennast kaitsta. Siin pean silmas Eestile sarnases olukorras riike, kes paistavad silma oma raudkindla kaitsega – ja õnneks on üks neist riikidest kohe siinsamas, Soome lahe vastaskaldal. Samamoodi on meil väga palju õppida Ukrainalt, sellest, kuidas Ukraina on kohanenud pidades sõda Venemaa agressiooniga: kuivõrd edukad on nad olnud rahvusvahelises diplomaatias, kui kõikehõlmavalt on nad mobiliseerinud kogu ühiskonna sõjalise vastupanu toetuseks.

Oluline kogemus ukrainlastelt on vajadus hoida riiki toimivana sõjaolukorras ning kogu riigi ja ühiskonna ühendatud pingutus sõjaolukorras hakkama saamiseks.

See algab nii-öelda lihtsatest asjadest: tuleb riik püsti hoida. Näiteks avalike teenuste, politsei, päästeteenistuse, meditsiiniabi kättesaadavus, samuti pankade töö, palkade, pensionide ja toetuste maksmine. Edasi koostöös ettevõtete ja kohalike omavalitsustega elektri-, gaasi-, veevarustuse, sideteenuste, toidu ja joogivee kättesaadavus ning hädavajalike varude olemasolu.

Üks asi, mida me kindlasti peame ukrainlastelt õppima, on usk enesesse. Kui Ukraina oleks kõhelnud ja kahelnud, kas ta ikka suudab Vene relvajõududele tõsiselt vastu panna, siis ei oleks nende riiki – nagu me seda praegu teame – enam olemas.

Õppetund meile on selge: isegi nähtavalt ülekaaluka vaenlase vastu on mõtet võidelda, kõhkluseta, leidlikult, enesesse uskudes ja liitlasi otsides. Eesti ei pea NATO liitlasena enam sõpru otsima, sest meie teame, kes tulevad ohu korral toetama  meie head iseseisvat kaitsevõimet. Kui keegi kahtleb, et kas ikka tulevad, siis minu vastus on selge: tulevad küll, nad on siin juba kohal.

Minu kolmas põhimõte – inimese- ja kogukonnakesksus.

Inimesekesksuse all pean silmas seda, et lisaks sõjalisele riigi kaitsmisele peame  mõtlema ka sellele, kuidas me oma inimesi kaitseme. Esimesena võiks siin olla elementaarne, et tõstame rahva teadlikkust ja valmisolekut sõjaliseks kriisiks. Ja teisalt, kui sõda peaks tõesti puhkema, mis praegu ei ole tõenäoline, oskame me kogukonna ja riigina teha nii, et elanikkond jääks võimalikult vähe sõjategevusele ette ja oleks võimalikult suurel määral sellest säästetud.

See tähendab, et meil on vajalikud vahendid hoiatuse andmiseks, kui saame teada, et oht on muutunud vahetuks. Seda ka siis, kui sideteenused ei toimi tavapäraselt. Peame olema valmis korraldama ulatuslikku evakuatsiooni ja tekitama varjumiskohad, mis tagaksid vähemalt esmase kaitse näiteks lööklainete, kuumuse, lendavate esemete eest.

Väga tähtis on aga meie mõtteviis, kuidas me kriisi suhtume. Sõjaolukorraga toimetulek eeldab seda, et lisaks üksikisiku pingutusele tagada iseenda ja oma lähedaste hakkamasaamine, näiteks elutähtsate teenuste katkemise korral, peab seljad kokku panema ka kogukond. Näiteks korteriühistutes, ettevõtetes, külaseltsideski saab ühtteist ära teha, et mitte sattuda kiirelt abivajaja rolli. Üksteise abistamine peaks olema Eesti ühiskondlik mõtteviis – nii rahu- kui ka kriisiajal võiks pöörata abivajajatele enam tähelepanu ja ulatada üksteisele rohkem toetavat abikätt.

Nii olen mina mõtestanud enda jaoks neid valikuid, mida tuleb teha Eesti riigi kaitse kujundamisel.

Täna aga tahaksin teile omalt poolt kaasa anda ühe palve. See on järgmine: kui te siit konverentsisaalist välja lähete ja pöördute oma igapäevaellu, siis, palun, ärge lõpetage riigikaitse ja julgeoleku teemadel kaasa mõtlemist. Ärge lõpetage Eesti tuleviku ja igapäevaelu osas kaasa mõtlemist.

Praegu vajab Eesti rohkem kui midagi muud seda, et meie inimesed paneksid tähele, lööksid kaasa, avaldaksid arvamust, kritiseeriksid, teeksid ettepanekuid, oleksid mõtetes ja tegudes oma riigi ja rahva jaoks olemas. Me nägime, kuhu kodanike passiivsus viis meie naaberriigi, Venemaa.

Igaüks meist saab kaitsta Eesti riiki ja demokraatiat sellega, et ta ei vaiki, vaid räägib ühiskonnaelus kaasa.

Küsimus, mida endalt sageli küsin, on lihtne: kuidas teha nii, et Eesti inimesed ei väsiks julgeolekuteemadest? Oleme küll palju Läänele ette heitnud, et nemad seal lasid Vene ohu aastakümneteks silmist, kuid oleme ausad, eks siingi olid  julgeolekuvaldkonna ja riigijuhtide ringist väljaspool olulisemad hoopis teised teemad. See pole etteheide ei Läänele ega meile, vaid rahulik tõdemus, et nõnda need asjalood olid.

Nüüd aga on nii: võimalikult paljudesse Eesti inimestesse peab kinnistuma teadmine, et ilma tõhusa ja usutava riigikaitseta ei ole riigil, rahval, tema kultuuril ja iseolemisel tulevikku. Oma riiki ei saa võtta ettemääratud paratamatusena, vähemalt mitte siin ilmanurgas.

Sellise teadmise kinnistumine eeldab paljude inimeste igapäevast tööd, mis ei lõpe kunagi.

Ilmselt on kõigile selge, et Venemaa sõjaline oht on midagi sellist, millega me jääme elama aastateks, aastakümneteks. Viimastel nädalatel oleme näinud küll Putini ebaedu Ukraina rindel ning esimesi märke siseriikliku kriitika suurenemisest Venemaal sõja juhtimise ja mobilisatsiooni osas. Ent ei tasu eeldada, nagu oleks Venemaa ja tema imperialistlik ideoloogia kokku varisemas. Me ei saa ka loota, et Venemaa ei suuda mõne aastaga oma sõjalist jõudu taastada. Niisiis peab julgeolek jääma meie riigi ja ühiskonna fookusesse.

Aitäh kuulamast, ja aitäh, et olete täna siin!