President Kaljulaid: omavalitsused väärivad ja vajavad arenguks suuremat vabadust ja iseseisvust

Haldusreform on olnud edukas, kuid nüüd on kohalikele omavalitsustele vaja teistsuguseid täiendavaid tuluallikaid. Üks võimalus selleks on samm-sammult liikuda maksukorralduse suunas, mis seoks kohalike inimeste heaolu taas kohaliku ettevõtluse olemasoluga, ütles president Kersti Kaljulaid täna linnade ja valdade päeval.

„Nelja aasta eest läbi viidud haldusreform on olnud edukas. Kas kõik võimalused on realiseeritud ja elu igas Eestimaa nurgas paremaks läinud? Võimalik, et mitte 100%. Aga suur osa hirmusid, mis reformi eel inimestel olid, ei ole realiseerunud. Kindlasti on tõusnud juhtimiskvaliteet me valdades. Niisamuti finantsiline võimekus oma piirkonna elu edasi viia. Ning enamasti on igal pool näha seda empaatiat ja vastutust, millega nüüd juba palju suuremates omavalitsustes suhtutakse enda valla või linna kaugematesse nurkadesse. See teadmine on Eesti inimestele oluline ja seda on nad tihti ka väljendanud“, selgitas president Kaljulaid.

Vabariigi Presidendi hinnangul väärivad ja vajavad omavalitsused arenguks suuremat vabadust ja iseseisvust: „Mina ise usun subsidiaarsuspõhimõttesse. Kõiki otsuseid tuleb teha nii madalal tasemel kui võimalik. Kohtadel on alati rohkem informatsiooni kui keskuses, see on paremini kättesaadav, nüansseeritum ja otsustusprotsess on siin kiirem jne. Kui me vaatame elanike rahulolu reitinguid Euroopas, siis rahulolu on suurem just neis riikides, kus omavalitsustel on suurem otsustamisõigus. Samas ei ole suurem otsustamisõigus ilma laiema ja iseseisvama tulubaasita mõeldav“.

„Põhimõtteliselt saaks ju tulubaasi suurendada ka sel teel, et suurendatakse eraldismäära % brutopalgast, kuid mina seda teed ei läheks. Siin on ju silmaga nähtavad piirid ees. Natukegi kaugemale ette vaadates on selge – kohalikele omavalitsustele on vaja teistsuguseid täiendavaid tuluallikaid. Seejuures on tulubaasi laiendamiseks ka teisi ja veel olulisemaid põhjuseid. Nii nagu üle kogu maailma, on ka Eestis iga suurema ettevõtmise vastu järjest enam hakanud kõlama seisukoht: “mitte minu tagahoovi!”, kirjeldas riigipea.

Nii on tema sõnul praegune KOVide tuluskeem tekitanud huvi just magavate, aga mitte töötavate või ettevõtlike inimeste vastu. „Või veel halvem – soovi tõrjuda ettevõtjaid koos reaalmajanduse töötajatega võimalikult kaugele. Et ei oleks vabrikutööd ega müra; põllumajandusega kaasnevaid lõhnu ega midagi sellist, mis rikuks harjumuspärast visuaali. Kujunenud olukorra muutmiseks oleks vaja hakata samm-sammult liikuma sellise maksukorralduse suunas, mis seoks kohalike inimeste heaolu taas kohaliku ettevõtluse olemasoluga. Esimene samm tuulikute talumise osas on astutud – kiidan Vabariigi Valitsust selle eest –, nüüd tuleb mõelda ka sellele, kuidas siduda tööstusettevõtete, farmerite ja kohalike elanike huvisid,“ selgitas president Kaljulaid.

Kõige kiirem ja lihtsam tee KOVide tulubaasi laiendamiseks võiks riigipea arust olla selline, kus jätame edaspidi igast maksuliigist sobiliku osa omavalitsustele. „Tänase infotehnoloogia juures peaks selline ülesanne meile täiesti jõukohane olema. KOVide tulubaas ei vaja täna niivõrd vana muutmist kui uute elementide sissetoomist. Kuigi me ei tea, milline on mõnekümne aasta pärast kohalike omavalitsuste tulubaas, on üks asi ikkagi selge: olukord, kus 85% KOVide tulubaasist moodustavad grantid ja subsiidiumid, ei ole normaalne ja jätkusuutlik, ega vasta meie põhiseaduse mõttele,“ rõhutas Vabariigi President.

Et kohaliku omavalitsuse valimised on ukse ees ja algab uus nelja-aastane tsükkel, kutsus riigipea üles kasutama järgmist nelja aastat selleks, et tuua meie kohaliku omavalitsuse korraldusse tagasi rohkem seda 30 aasta eest kirja pandud põhiseaduse vaimu: „Selles mõttes on meil ees vaat et viimase 30 aasta kõige olulisemad kohalikud valimised. Nagu ennist ütlesin – võimekust ja mastaapi nüüd juba on.“

Vabariigi President Linnade ja Valdade Päevadel 17. augustil 2021

Head omavalitsusjuhid!

Lubage, ma alustan oma tänast sõnavõttu tsitaadiga: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.“
Te muidugi teate, kust see lause pärineb – põhiseaduse paragrahv 154. Sellest, lugupeetud valla- ja linnajuhid, ma täna hea meelega räägikski.

Aga enne veel tänan ma teid kõiki. Nii tänaseid linnade-valdade juhte ja volikogude liikmeid kui eelmise koosseisu omasid, kellega mul on olnud ka võimalus koos töötada. Just koos töötada – ma võin täiesti julgelt öelda, et te olete olnud mulle kõige tihedamaks koduseks koostööpartneriks. Ühegi teise institutsiooniga ei ole ma selle peaaegu viie aasta jooksul ligilähedaseltki nii palju tunde koos istunud ja maailma asjade üle arutanud.

Maailma asjadest olemegi palju rääkinud. Riigipeana on mul olnud see vabadus ja võimalus, et oleme saanud kasutada n-ö vaba mikrofoni igal pool – arutleda kõigi teemade üle, mis huvi pakuvad. Ühtegi koolimaja või uut teed riigipea ei ehita, ühtegi nimekirja või koalitsiooni kokku panema ei pea ja kumbki osapool nende arutelude lõpuks teiselt midagi materiaalset või praktilist ei oota. Nii et mulle on tundunud, et need jutuajamised kõigis teie volikogude saalides on olnud siirad. Siirad ja sisukad.

Ma olen seda palju rääkinud, et kõigis minu kõnedes räägivad tegelikult tihti Eesti inimesed. Tihti on need mõtted, mis on selginenud, pärit just neilt volikogudega kohtumistelt. Usun, et siin on nii mõnelgi teist olnud ka äratundmisrõõmu. Aga kui seda viimaste aastate kohtumiste jada kuidagi setitada, neid jutuajamisi sõeluda ja vaadata, mis lõpuks kätte jääb, siis toon välja kaks mõtet.

Esiteks – nelja aasta eest läbi viidud haldusreform on olnud edukas. Kas kõik võimalused on realiseeritud ja elu igas Eestimaa nurgas paremaks läinud? Võimalik, et mitte 100%. Aga suur osa hirmusid, mis reformi eel inimestel olid, ei ole realiseerunud. Kindlasti on tõusnud juhtimiskvaliteet me valdades. Niisamuti finantsiline võimekus oma piirkonna elu edasi viia. Ning enamasti on igal pool näha seda empaatiat ja vastutust, millega nüüd juba palju suuremates omavalitsustes suhtutakse enda valla või linna kaugematesse nurkadesse. See teadmine on Eesti inimestele oluline ja seda on nad tihti ka väljendanud.

Ja teiseks – tulen nüüd tagasi selle tsitaadi juurde, millega kõnet alustasin – mulle tundub, et viimase kolme aastakümnega oleme me pigem kaugenenud omavalitsuse sellisest olemusest, mida meie põhiseaduse loojad on omal ajal ette näinud. Põhiseaduse Assambleel rõhutas Jüri Raidla: „Omavalitsuste nii kaudne kui otsene riigikeskseks muutumine peaks meie arvates saama välistatud.“ Ja põhiseaduse sõnastus „kõiki kohaliku elu küsimusi…“ annab justkui avatud nimekirja teemadest ja võimalustest oma piirkonna asjade üle ise otsustamisel. Kohapeal. See printsiip meil päris hästi siiski ei tööta.

Eks me põhiseaduses ole muidugi paras hulk idealismi ja elu on teinud oma korrektiivid, ühiskond on muutunud ja Eesti elu on edasi läinud. Muutunud on ka algne ideaal, et üks omavalitsus on üks väike kogukond, kes ise oma elu reguleerib ja korraldab. Õigemini – see arusaamine on pisut avardunud, inimesed liiguvad rohkem, inimeste toimepiirkond ongi suurem. See iseenesest ei ole tingimata halb areng, sest nii nagu ei oota me igalt suuremalt kortermajalt oma heal tasemel haridussüsteemi või prügimajanduse korraldamist, ei olnud seda adekvaatne eeldada ka haldusreformi eel kõigilt me pisematelt linnadelt-valdadelt.

Aga nüüd, neli aastat pärast haldusreformi, kus tõusnud on nii omavalitsuste suutlikkus kui minu viimaste aastate kohtumiste põhjal ka tahe rohkem oma piirkonna elu ise korraldada, jääb mulle arusaamatuks, miks me ikka riigis kohalikke omavalitsusi ikka veel natuke liiga vähe usaldame.

Tõsi, see ei ole küll ainult meie probleem, sest kui me vaatame Euroopas ringi, näeme omavalitsuste tasandil üsna kirjut pilti. Aga pärast KOVide reformimist võime me tõdeda, et meie omavalitsused on üsna Euroopa keskmised nii oma suuruse kui ka elanike arvu poolest. Me ei ole vaesed ning ka meie avalike kulutuste tase ei jää Euroopa keskmisele kuigi palju alla.

Kuid on asju, kus Eesti omavalitsuste võimalused Euroopa keskmisest liig palju kesisemaks kipuvad jääma. Nii näiteks kui Euroopas tehakse avalikest kulutustest keskmiselt 33,5% keskvalitsusest madalamal tasemel, siis Eestis jääb KOVidele üksnes 24,5%. Paraku tuleneb sellest proportsioonist ka see, et kui Euroopas tuleb omavalitsuste arvele keskmiselt 51,6% kõikidest avalikest investeeringutest, siis Eesti omavalitsuste võimalused ulatuvad üksnes 31,3%ni. Need numbrid osundavad, kus on probleemi tuum.

On arusaadav, et nende protsentide ja kohalike teede kvaliteedi vahel, nagu mitmetegi muude meid häirivate asjade vahel, on selge funktsionaalne seos. Siinjuures ei ole mulle saladuseks, et meie unikaalne, sissekirjutustel ja brutopalkadel põhinev tulusüsteem kombineeritult mitmesuguste toetustega rahuldab omavalitsuste põhivajadusi üsna hästi ja on suhteliselt lihtne ja mugav. Ilmselt pole seda vähemalt kohe lammutama mõtet hakata, kuid ma kutsun teid edasi ja kaugemale mõtlema.

Esiteks arvan, et meie omavalitsused väärivad ja vajavad arenguks suuremat vabadust ja iseseisvust. Mina ise usun subsidiaarsuspõhimõttesse. Kõiki otsuseid tuleb teha nii madalal tasemel kui võimalik. Kohtadel on alati rohkem informatsiooni kui keskuses, see on paremini kättesaadav, nüansseeritum ja otsustusprotsess on siin kiirem jne. Kui me vaatame elanike rahulolu reitinguid Euroopas, siis rahulolu on suurem just neis riikides, kus omavalitsustel on suurem otsustamisõigus.

Samas ei ole suurem otsustamisõigus ilma laiema ja iseseisvama tulubaasita mõeldav.
Põhimõtteliselt saaks ju tulubaasi suurendada ka sel teel, et suurendatakse eraldismäära % brutopalgast, kuid mina seda teed ei läheks. Siin on ju silmaga nähtavad piirid ees.

Natukegi kaugemale ette vaadates on selge – kohalikele omavalitsustele on vaja teistsuguseid täiendavaid tuluallikaid. Seejuures on tulubaasi laiendamiseks ka teisi ja veel olulisemaid põhjuseid. Nii nagu üle kogu maailma, on ka Eestis iga suurema ettevõtmise vastu järjest enam hakanud kõlama seisukoht: “mitte minu tagahoovi!”

Tuleb tunnistada, et praegune KOVide tuluskeem on tekitanud huvi just magavate, aga mitte töötavate või ettevõtlike inimeste vastu. Või veel halvem – soovi tõrjuda ettevõtjaid koos reaalmajanduse töötajatega võimalikult kaugele. Et ei oleks vabrikutööd ega müra; põllumajandusega kaasnevaid lõhnu ega midagi sellist, mis rikuks harjumuspärast visuaali.

Kujunenud olukorra muutmiseks oleks vaja hakata samm-sammult liikuma sellise maksukorralduse suunas, mis seoks kohalike inimeste heaolu taas kohaliku ettevõtluse olemasoluga. Esimene samm tuulikute talumise osas on astutud – kiidan Vabariigi Valitsust selle eest –, nüüd tuleb mõelda ka sellele, kuidas siduda tööstusettevõtete, farmerite ja kohalike elanike huvisid.

Kuid põhiseaduse 154. paragrahviga on meil veel teisigi probleeme. See ei ole ju kohaliku elu iseseisev korraldamine, kui erinevatest ministeeriumidest tulevad omavalitsuse eelarvesse nii kitsalt reglementeeritud toetused, et näiteks isegi erinevaid soodustranspordiliike kokku panna ei tohi, mistõttu mööda meie valdu sõidavad pooltühjad sõidukid, kuid samas jääb osa transporditeenust vajavatest inimestest sellest ilma, sest raha on ebaratsionaalselt ära kulutatud.

Arengule jalgu jäänut on palju ja nüüd, kus meil on võimekamad omavalitsused, tuleb neid seni vajaliku tähelepanuta jäänud küsimusi järgemööda lahendama hakata. Arvan, et meil tasub juba praegu hakata mõtlema ka sellele, milliseid võimalusi võib KOVidele anda see, kui maailmas tõepoolest kehtestatakse ettevõtete teenitud kasumitele minimaalne maksumäär. Ükskõik, kas siis teha seda maksutulu jagamise või erandite võimaldamise läbi. Samuti tasub täna mõelda sellele, et keskkonnamuutustega võitlemine toob vältimatult enesega kaasa maksude ja kohustuste teisenemise ning sellele, kuidas ka siin elanike, kohalike omavalitsuste ja riigi huvisid ja kohustusi omavahel siduda.

Kõige kiirem ja lihtsam tee KOVide tulubaasi laiendamiseks võiks minu arust olla selline, et me jätame edaspidi igast maksuliigist sobiliku osa omavalitsustele. Tänase infotehnoloogia juures peaks selline ülesanne meile täiesti jõukohane olema. KOVide tulubaas ei vaja täna niivõrd vana muutmist kui uute elementide sissetoomist.

Kuigi me ei tea, milline on mõnekümne aasta pärast kohalike omavalitsuste tulubaas, on üks asi ikkagi selge: olukord, kus 85% KOVide tulubaasist moodustavad grantid ja subsiidiumid, ei ole normaalne ja jätkusuutlik, ega vasta meie põhiseaduse mõttele.

Head omavalitsusjuhid,

pöördun siin teie, aga ka kõigi teiste poliitikute, eeskätt ministrite, Riigikogu liikmete poole!
Kohaliku omavalitsuse valimised on ukse ees ja algab uus nelja-aastane tsükkel. Ka Riigikogu valimised pole enam kaugel. Kutsun teid üles kasutama järgmist nelja aastat selleks, et tuua meie kohaliku omavalitsuse korraldusse tagasi rohkem seda 30 aasta eest kirja pandud põhiseaduse vaimu. Ja mitte ainult vaimu, vaid ka sisu, tuuma, olemust.

Selles mõttes on meil ees vaat et viimase 30 aasta kõige olulisemad kohalikud valimised. Nagu ennist ütlesin – võimekust ja mastaapi nüüd juba on. Nelja-aastane üleminekuperiood koos keerukate ja tihti mitte kõige ratsionaalsemaid, ent poliitiliselt vajalikke kompromisse sisaldanud ühinemislepingutega on selja taga. Majandus liigub kiires kasvutempos – just see on hetk, kui saab teha olulisi sisulisi muudatusi ja ümber korraldada omavalitsuste rahastamist. Ärme jäta seda võimalust kasutamata, seda võimaluste akent ei pruugi nii pea uuesti tulla.

Aitäh teile koostöö eest!