Avaleht Kultuur Meelis Friedenthal ja Teet Toome: Religioon on võõras
Meelis Friedenthal ja Teet Toome: Religioon on võõras

Meelis Friedenthal ja Teet Toome: Religioon on võõras

Kui varasematel sajanditel on olnud kunst sageli religiooni teenistuses ja kunstnikud on otsinud väljendusvõimalusi religiooni raames, siis teatud mõttes on 21. sajandi Eestis tekkinud vastupidine olukord. Kuigi kunsti ja religiooni vastastikune huvi on endiselt olemas, siis on praegusel ajal on religioon jäänud meil pigem ühiskonnas äärealadele ja sellega seoses ei ole kirikud enamasti enam kunsti tellijad. Ka on organiseeritud religiooniga seotud inimeste hulk Eestis väga väike, seda eriti just noorte hulgas. Religioon on seega nii oma mõju poolest kui ka võimaluste poolest marginaalne ja pigem aktsepteeritakse kunsti inimvaimu uurija ja väljendajana ning isegi teatava sotsiaalse sidususe loojana, kui mõelda nt laulupidude, rahvuslike tüvitekstide ja nende ekraniseeringute peale, mis funktsioneerivad ühiskonnas „meie” tunnet tekitaval moel. Samas on just see inimvaimu uurimine ja käsitlemine tekitanud kunstnikel alati huvi marginaalse vastu ning sellisena tuleb religioon nüüd juba käsitlemisele kui ühelt poolt võõras ja eksootiline, teiselt poolt kui midagi mis on ajast ja arust, anakronistlik, arhailine. Neid suundumusi iseloomustab hästi 2019. aasta juulis Tartu Graafikafestival 2019 „Hullunud loomakari” avamisel nähtud Taje Trossi ja Anonymous Bohi tegevuskunst ja samal ajal Tartu Kunstnike Maja monumentaalgaleriis avatud Taavi Oolbergi näitus „Kui viimne rohulible…“; sarnase teemaga jätkas ka Anonymous Boh oma isikunäitusel Pärnu Kunstnike majas „Mind Temple” 2019. aasta sügisel.

Siin on võimalik vaadata asju mitme nurga alt. Nii nagu nt Kaarel Tarand leiab oma 8. novembri Sirbi juhtkirjas, kus ta näeb rahvaloendusele planeeritavas küsimuses, et „milline on inimese religioosne kuuluvus” otsest seost konservatiivse maailmavaate pealetungiga. Religioon on võõras, see peab jääma varju ja selle kohta ei tohiks isegi küsida. Lühidalt tähendab see religiooni määramist nii privaatseks kui võimalik. See, mis on privaatne, on mõistagi samas ka lähedane, individuaalne, iseomane. Aga varast ahvatleb lukustatu – kui juba religioon on määratud privaatseks, isegi privaatsemaks kui sugu või see, mis toimub magamistoas, siis tekitab see muidugi ka huvi. Miks seda varjatakse? Kunsti ülesanne on leida neid varjatud teemasid ja nende kohta küsida, tuua need avalikkuse ette. Mida ei ole sobilik küsida rahvaloendusel, seda on sobilik ja võib-olla isegi tuleb küsida kunstinäitusel.

Nii nagu seksuaalsuse toomine privaatsfäärist välja võib mõjuda ebamugavalt, mõjub sellisena praegu ka religiooni toomine privaatsfäärist väljaspoole. Küsimust seespool ja väljaspool olemise kohta kommenteeris ka Tartu Graafikafestivali näituse avaperformance, kus Taje Tross oli suletud üleelusuuruses kilekotti. Mis alguses mõjus ehmatavalt – inimene võib ju niiviisi ära lämbuda, aga performance käigus lasti saali külaliste ja vaatajate vahele niisuguses koguses signaalsuitsu ja tossu, et tekkis küsimus, kes on õigupoolest sees ja kes on väljas. Kilekotis liikuval inimesel oli vähemalt oma privaatne õhuvaru kaasas, väljaspoolseisjatel ei jäänud midagi muud üle kui kõigile ühist tossu sisse hingata. Sellisest isiklikust mürgitamata õhu mullist ilmus lõpuks välja alasti inimene ja seadis end ristilööduna Andy Warholi pisikese graafilise lehe taha seinale surema. Isiklikust oli saanud avalik, ja avalik ruum oli mürgitatud igasuguse saastaga, nii et ristilöömise akti ennast polnud õieti nähagi.

Teatud mõttes samasugust teemat jätkas Anonymous Boh ka oma isikunäitusel Pärnu Kunstnike majas, kus kunstisaal oli kujundatud „metafüüsiliseks ruumiks” ja pealkirjastatud kui „Vaimu tempel”. Templi seinu ääristasid esiteks loomade ja lindude käsitöönduslikult epoksiidi valatud korjused, seevastu altariruumis virvendasid digitaalsetel ekraanidel lakkamatult liikuvad inimesed. Tekkis samasugune küsimus seespoolse ja väljaspoolse kohta, avaliku virtuaalse inimliku (interneti)ruumi ja mittetehnilise, analoogse ja füüsilise loomalik-loodusliku maailma omavahelisest suhtest. Loomade surm oma tardunud kohalolekuga tundus tõeline, käegakatsutav, inimesed ekraanidel seevastu ebatõeliselt, isegi tähtsusetud.

Taavi Oolbergi näitus Tartu Kunstnike maja monumentaalgaleriis mõjus interaktiivseks tegevuskunstiks avatud tervikteosena, kus vaataja muutub saali sisenedes osaks installatsioonist. Täpsemalt mille osaliseks saadakse, on omaette küsimus. Varjatult ja seda kommenteerimata on inimene meelitatud astuma budistlikusse templisse, kuid tänapäeva sekulaarses ruumis üles kasvanud inimene ei taju seda ruumi sakraalsena, ei taju sisenemist pühamusse. Muidugi ei ole siinkohal tegemist traditsioonilise budistliku templiga vaid teatava abstraktsiooniga. Templisse sisenedes võtab meid kõigepealt vastu Hiina naerev Buddha, mis asub enamike Hiina budistlike templite avasaalis, kuid kõige enam võib ruumis viiteid leida hoopis tiibeti budismile – ruumi seinu palistavad eelkõige tiibeti rullmaalidest tankadest mõjutusi saanud teosed. Samas on kõik elemendid omavahel nihkes ning pole võimalik täpselt aru saada mismoodi nihkes. Osa maale, mis on ülesehituselt budistlikku algupära, on üsna räigelt muudetud: Buddha asemel võib olla Hitler, või on Buddha üldse tühi koht – Buddha-kujuline tühi koht, või sisaldab maal esmapilgul suvalisi elemente, või on see lihtsalt poolik. Sama kakofoonia leiame altaril: seal on Miki laadne tegelane ja Hitler, ühel Buddhal on puudu pea jne. Lisaks saab iga külastaja ronida altarile ja kesksel positsioonil endast selfi teha.

Esmane mulje on, et kunstnik teeb nalja. Teise tasandina tekib tunne, et tegu on religiooni pilamisega, mis eriti lääne kultuuris on erineval moel kombeks olnud viimastel aastakümnetel. Kõige labasem nali muidugi ei eelda eriti konteksti tundmist – et religioonile „ära panna“. Kuid kas see on kunstniku eesmärk? Eesti kontekstis budismi pilada, milleks? See jääb ju veel kaugemale kui kristlus ja on üsna ebaoluline.

Võib-olla just selle kauguse ja kättesaamatuse kaudu ongi võimalik seda näitust vaadata. Siin on üheltpoolt segu eksotismist ja teiselt poolt on seda filtreeritud läbi lääne popkultuuri. Oolbergi näitus esitab sellisena meie arusaamist budismist – poolikuid taieseid, mõistmatust ja triviaalsust. Kunst religiooni väljendusvahendina on traditsiooniliselt püüdnud kujutada seda, mida on raske sõnades väljendada ja mida tavapärane reaalsus ei suuda meile pakkuda – täiuslikku, ilu, hiilgavat, veatut, püha ja teispoolset. Oolbergi teosed on kohati aga robustseid, ilutud, omamoodi antireligioossed. Võibolla tuleb need teosed lõpuni teha? Kui me ronime poodiumile endast selfit tegema, kas me asume buda-teekonnale või me oleme turistid, kes pühadust tajumata trambivad poriste saabastega altaril? Saab altar täiuslikuks siis, kui sinna lisada ükskõik milline vaataja-osaleja? On’s meie bodhisattvateks Hitler ja Miki-Hiir, kelle pilte me näeme sagedamini ja keda me teame paremini kui Buddhat või Kristust? Seega on Oolbergi näitus igakülgselt ambivalentne ja sellisena võiks ta ka olla varjatud kujul budistlikult toimiv.

Olulise juhtlõnga selle lahtiharutamisest annab Oolbergi näituse nimi „Kuni viimne rohulible…“, mis viitab tuntud budistlikule tsitaadile, et buddhaks pürgija ei lähe enne lõplikult nirvaanasse, kui virgunud pole ka kõige pisem olend. Seega, ka Hitlerist saab kunagi buddha, rääkimata nendest, kelle meeleseisundiks on olla Miki-Hiir. Igaüks võib astuda altarile, sest see on Buddha koht.

Kokkuvõtlikult tundub, et kunstisaal ja tempel on mõlemad teataval viisil korraldatud keskkonnad, et anda võimalus mingisuguseks kogemuseks (ilust, pühadusest, sotsiaalprobleemidest, sotsiaalvõrgustikest, kliima soojenemisest, vaesusest, kaladest, veinist, tühjusest jne). On tähelepanuväärne, et neid küsimusi tundus kunstnikele mõttekas esitada tõukudes religioossest sümbolismist. Võib ju muret tunda, kas selliste sümbolite kasutamine on siiras ning kas selle taga on midagi rohkemat kui soov hirmutada marginaalse religioossuse toomisega näitusesaali? Kas äkki religioon ikkagi seostub kuidagi ja kõigest hoolimata veel pühaga ning niiviisi annab võimaluse püha ja profaanset, sakraalset ja nurjatut kokku viia ja pühadusteotavaks püüdleva piiriületusega tugevaid tundeid esile kutsuda? Või peitub siin lihtsalt tõdemus sellest, et religioon, mis hoolitses kord sotsiaalse sidususe eest ja esitas eksistentsiaalseid küsimusi on minetanud võime ise kõnetada ja kunst pakub just neid võimalusi, täiesti teadlikult võttes üle religiooni ülesanded, andes võimaluse virgumiseks tänapäeva ühiskonnas tänapäeva kujundite keskel? Ilmselt aga just see religiooni ja kunsti kokkupuutepunkt on olnudki see, mis on esitatud inimese ja lõpmatuse, sisemise ja välimise, ajutise ja igavese, ebatõelise ja tegeliku kohta küsimusi juba aastatuhandeid. Mõlemaid huvitab nähtamatu.

Meelis Friedenthal ja Teet Toome

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga