Riigikogu Toimetiste värske ajakirja fookuses on kliimamuutused kogu maailmas ning rohepöörde olukord ja ambitsioonid.
Klimatoloog, endine peaminister ja pikaajaline Riigikogu liige Andres Tarand kirjeldab essees Eesti kliima muutumist nii pikemal ajateljel kui ka viimaste aastakümnete jooksul konkreetsete mõõtmistulemuste põhjal. Ta rõhutab, et Riigikogu on kõige sobivam koht üleminekuaja ehk rohepöörde juhtimiseks hoopis tihedamas koostöös teadlastega kui seni tavaks. „Tegelikult seisab ees mõnikümmend aastat tõsist tööd kõikvõimalike tagajärgede mahendamiseks ja eluviisi ümber korraldamiseks, milleks on võimalused olemas,“ kirjutab Tarand.
Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson lahkab põhjalikult Euroopa Liidu kliimapaketti „Eesmärk 55“. „Euroopa Komisjon on algusest peale öelnud, et rohepööre peab olema kõigile õiglane ja kedagi ei tohi maha jätta,“ kirjutab Simson. „Euroopa vastus ja tugi nõrgematele piirkondadele, mis vajavad abi, on õiglase ülemineku fond. Antud rahastu pakub abi just nimelt nendele regioonidele, mis sõltuvad fossiilsete kütuste kaevandamisest või tööstusharudest, mis heidavad õhku palju süsihappegaasi.“
Intervjuu Cambridge’i Ülikooli kliimapoliitika uurimisgrupi juhi, õppejõu Annela Anger-Kraaviga keskendub COP26 kliimamuutuste tippkohtumisele ja Eesti positsioonile. Anger-Kraavi toob esile inimeste hariduse edendamist kliimamuutuste vallas: „Üks aspekt on kindlasti kliimamuutuste teadmiste ja hariduse edendamine, et saadaks aru, mis toimub ning miks need muutused poliitikates ja eluviisides – vahel ka ebameeldivad – vajalikud on. Teine on poliitikute ja ametkondade selged ja kindlad seisukohad, nii lühema- kui ka pikemaaegsed, mis on hästi läbimõeldud ning rahvale ja ettevõtetele hästi ja lihtsalt selgitatud.“
Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse direktor Lauri Tammiste analüüsib püstitatud eesmärke ja Eesti suutlikkust sihtide täitmiseks. Ta soovitab keskenduda küsimusele, millise Eesti suunas me suudame liikuda ehk millist Eestit me tahaksime.
„Kas sellist, kus on energiavarustus tagatud soodsa hinna ja kohalikul ressursil põhinevate puhaste tehnoloogiatega? Kus ökosüsteemid on hästi hoitud ja loodusvarade kasutamisel arvestatakse, et neid jätkuks? Kus meie linnad on hästi planeeritud, infrastruktuur mugav ja ekstreemsete ilmaolude kindel? Kus ühistransport toimib paindlikult ja mitmesugused liikumisviisid toetavad hästi üksteist? Kus investeeritakse tuntavalt inimkapitali arengusse, nii et ükski piirkond ei ole maha jäämas ning meie ülikoolid ja ettevõtted on rahvusvaheliselt tipptegijad keskkonnasõbralike lahenduste vallas?“ küsib Tammiste. „Tõenäoliselt enamik ütleks, et selline Eesti kirjeldus kõlab päris kenasti. Ning kui hakata ellu viima samme, mis sellise Eesti visiooni realiseerumist toetavad, siis märkame, et need aitavadki liikuda Euroopa Liidu roheleppe eesmärkide suunas ja täita meile pakutud kohustusi,“ arutab ta.
Kriitilise vaate kliimamuutustele ja nende pidurdamisele annab ka kliimaaktivist, üliõpilane Kertu Birgit Anton. „Kliimamuutuste leevendamisega viivitada on eriti lubamatu seetõttu, et just praegu ja lähiaastatel tehtavad teod määravad selle, kui palju kasu on hiljem rakendatavatest meetmetest. Selleks, et Maa keskmise temperatuuri tõus ei ületaks 1,5 kraadi, peab inimkonna kogu süsinikuheide jääma kindla suurusega nn süsinikueelarve piiresse. Kui inimkond jätkab senises tempos kasvuhoonegaaside paiskamist atmosfääri, kulutame me üleilmse süsinikueelarve ära juba enne 2030. aastat,“ märgib Anton. „Pärast seda tuleb lisaks süsinikuheite väga kiirele vähendamisele rakendada suurel skaalal süsiniku atmosfäärist sidumise tehnoloogiaid, mida hetkel veel laialdaselt isegi ei eksisteeri, et oleks teoreetilinegi võimalus temperatuuri tõusu pidurdamiseks 1,5 kraadi juures,“ lisab ta.
Ta rõhutab, et selline stsenaarium paneb praegustele noortele ja tulevatele põlvedele ebaproportsionaalselt suure kohustuse piirata enda tegevust keskkonna hoidmise nimel. „Lisaks kaasneb sellega ebaõiglaselt suur risk, et isegi parima tahtmise juures ei ole neil võimalik kliimasoojenemist pooleteise või isegi kahe kraadi piires hoida,“ kirjutab Anton.
Fookusteemal ehk rohepöördest kirjutavad eri nurkade alt veel ka Timo Tatar, Jüri Rass, Ivo Jaanisoo, Kai Rosin, Margit Keller, Triin Vihalemm, Leho Ainsaar, Anne Menert, Kaia Tõnsuaadu, Enn Lust, Kalle Kirsimäe, Markus Somp, Aaro Hazak ja Kadri Männasoo.
Lisaks kliima- ja rohepöörde teemadele käsitleb uus RiTo ka vabaühenduste toetusmeetmeid, perepoliitika seoseid sündimusega, kaugteenuste osakaalu suurenemist tervishoiust ja sotsiotehniliste süsteemide ümberkorraldamisevõimalikkust. Ajaloorubriigis kirjutab Tunne Kelam Läänemerestrateegia algatusest.
RiTo 44. numbri tekstid on leitavad ajakirja veebilehel. Veebilehel on võimalik tutvuda ka kõigi varasemate numbritega.
Ajakirja on võimalik osta Rahva Raamatu kauplustest. Mahukat, enam kui 200-leheküljelist ja kaks korda aastas ilmuvat ajakirja võivad kõik huvilised tellida RiTo kodulehe vahendusel.
