RIIGIKOHUS I President Kaljulaid: Riigikohtul on oluline roll meie vabaduse ja väärtusruumi hoidmisel

Riigikohtus ei käida võitmas või kaotamas, vaid selgust saamas ja sel on oluline roll meie riigi õigusloome hoidmisel põhiseaduse vaos, ütles president Kersti Kaljulaid täna Riigikohtu maja taasavamisel Tartus.

Riigikohus ja kõik Eesti kohtud on üheks oluliseks õigusriigi ja inimeste põhiõiguste kaitse garandiks, selgitas riigipea. „Kohtule antud võimalus jätta kohtuasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus olev õigusakt kohaldamata, on andnud inimestele kindlustunde, et meie õigused ja vabadused saavad kohtus kaitstud, kinnitades sellega nii nende usku õiguskorda kui riiki tervikuna.“

Riigipea tõi oma kõnes välja ka tänavu oma 100. aastapäeva tähistava Riigikohtu suurt tuge Tartu Ülikoolile akadeemilise õigusteaduse edendamisel ja noorte juristide harimisel. „Just müüriladumise kunsti, iga teadusvaldkonna baashariduse andmist on meie kõrgharidussüsteemis vähe väärtustatud. Aga tugeva aluspõhjata pole võimalik kõrgustesse turnida,“ ütles president Kaljulaid.

Ka tänases keerulises maailmas on Eesti kohtud suutnud tagada objektiivse ja ausa õigusemõistmise ning vaba juurdepääsu õigusmõistmisel, kus olulise panuse on andnud üha enam kasutamist leidvad IT-lahendused, selgitas president Kaljulaid. Ent kohtumenetluse digiteerimise tuhinas ei saa kaduda kohtupidamise inimlik faktor, samuti ei tohi kohtusse pöördumine tuua kaasa majanduslikku kitsikusse sattumist, rõhutas Vabariigi President. „Seegi on oluline, et meie inimesed tunneksid – õigusemõistmine on igaühele, mitte ainult sellele, kel rahakott puuga seljas.“

GoodNews avaldab president Kersti Kaljulaidi kõne kogumahus.

Kallid kokkutulnud!

Meie saja-aastane Riigikohus rõõmustab võimaluse üle jätkata oma  igapäevast tööd selles väärikas majas Toomemäe veerul, on mul hea meel tervitada kogu Riigikohut, endisi riigikohtunikke ja kogu kohtunikkonda.

Pea kolmkümmend aastat tagasi Eesti kohtusüsteemi üles ehitama ja kandma pidanud kohtunike põlvkond on lahkunud või lahkumas väljateenitud pensionipõlve pidama. Suur tänu teile selle suure panuse  eest, mis on tugevdanud meie õigusriiki ja taganud tänaseks kohtu kõrge autoriteedi meie ühiskonnas.

Kuigi 1935. a president Pätsi dekreediga toodi 15 aastat Tartus tegutsenud Eesti riigi kõrgem kohus Tallinna, tuleb tunnustada neid mehi ja naisi, kes peale omariikluse taastamist suutsid Riigikohtu uuesti ülikoolilinna tuua.

Kõrgema kohtu ja Tartu Ülikooli tihedate, mõlemale poolele kasulike sidemete olulisust rõhutas juba Riigikohtu esimene esimees Kaarel Parts oma Riigikohtu Tartust lahkumisele pühendatud kõnes 12. veebruaril 1935. „Iseäranis on riigikohtu tegevus 15 aasta jooksul võinud takistamatult areneda just nende eriliste eelduste tõttu, mida pakub Tartu oma ümbrusega. Riigikohtunikud on siin võinud töötada ligidases ühenduses ja kokkupuutumises kõigepealt ülikooliga ja selle teadusliku ning akadeemilise õhkkonnaga. Neil on võimalik olnud vajadust mööda ühendusse astuda ülikooli teaduslikkude jõududega teatavate probleemide lahendamisel. Teaduslikkude asutuste ja akadeemiliste organisatsioonide tegevusest oleme võinud ammutada äratust ja süvendust.“ (avaldatud Juridica 1994, nr 5, lk 102)

Riigikohtu tugi Tartu Ülikoolile on akadeemilises mõttes täna ehk pigem teistpidi, kui kirjeldas Kaarel Parts. Eesti akadeemiline õigusteadus vajab väga praktikute tuge.

Tegemist on ikkagi rahvusteadusega, sest samamoodi nagu meie keelt ja kultuuri saame ikka ise uurida ja arendada, saame oma õiguskeelt, -kultuuri ja –teadust ainult ise edendada. Muidugi ei ole Eesti õigusteadus kuidagi isoleeritud rahvusvahelise mõtte arengust. Umbes samamoodi, nagu Eesti rahvamuusika uueks tulemiseks oli vaja oma olemuselt hästi rahvusvahelist Viljandi folki.

Ma muidugi tean, et õigusteaduse arenguks on vaja tingimusi, mida Tartu Ülikoolil on täna keeruline pakkuda – rahvusvahelised grandidki on ennekõike käepärased kodumaise rahastuse asendajad loodus- ja täppisteadustes.

Seda tänulikum olen ma, et hästi makstud praktikud missioonitundega ka Eesti õigusteadust edendavad, noori juriste harivad ja innustavad.

Ja muidugi oleme me kõik siinviibijad vast koos tänulikud neile, kes õpetamisele truuks jäänud vaatamata paljudele välistele ahvatlustele. Just müüriladumise kunsti, iga teadusvaldkonna baashariduse andmist, on meie kõrgharidussüsteemis vähe väärtustatud. Aga tugeva aluspõhjata ei ole võimalik kõrgustesse turnida.

Enne kui hariduse teemast päriselt eemaldun, tahaks ma veel küsida – juba 30 aastat räägitakse meie koolides lastele parema finantskirjaoskuse andmise vajadusest. Kas ei oleks mõistlik anda üldhariduskoolis lastele selgem ettekujutus ka sellest, kuidas meie õigussüsteem toimib, millised on kodaniku õigused ja võimalused ja natuke ka praktilisi soovitusi, kuidas neid õigusi ja võimalusi tõepoolest kasutada?

Muidugi unistab iga tavakodanik elust, mis teda mitte kunagi üle kohtusaali ukse ei vii, aga kui see lävepakk tundub teadmatusest liiga kõrge, siis võivad inimesed tunda, et nendel puudub ligipääs õigusele ja õiglusele siin maal.

Ja kas ei oleks hea ka siis, kui elutee teeb käänakuid, mis mistahes rollis sunnivad ikkagi kohtumajja sisenema, ei halvaks niigi keerulises seisundis kodanikku veel ka hirm täiesti tundmatu maailma ees?

Igas valdkonnas räägime, et ootamatutes olukordades toimetulekuks on hea olla harjutanud, mõelnud ja valmistunud. Miks mitte õpetada rohkem juba gümnasiste, kuidas oma õigusi ja huve vajadusel kaitsta läbi kohtusüsteemi?

Riigikohus, kõik Eesti kohtud on üheks oluliseks õigusriigi ja isikute põhiõiguste kaitse garandiks. Põhiseadusega kohtule antud võimalus (aga ka kohustus) jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mistahes seadus või muu õigusakt, mis on põhiseadusega vastuolus, on andnud inimestele kindlustunde, et meie õigused ja vabadused saavad kohtus kaitstud, kinnitades sellega nii nende usku õiguskorda kui riiki tervikuna.

Riigikohtul on selles eriline roll – täidab ta ju meie õigussüsteemis konstitutsioonikohtu rolli. Just siinses värske kuue saanud kohtusaalis antakse   põhjendatud  ja lõplikud hinnangud  kõikide seaduste ja teiste õigusaktide kohta, mille puhul on tõusetunud kahtlus põhiseadusele vastavuse osas.

Olen presidendina teie poole pöördunud ega kõhkle seda tegemast vajadusel ka edaspidi. Minu kaalutlused Riigikohtu poole pöördudes ei ole seotud isiklike eelistustega. Ma ei analüüsi ega püüa ennustada, milliseks võiks suurema tõenäosusega kujuneda kohtu otsus. Ei!

Vabariigi Presidendina on minu roll anda Riigikohtule võimalus otsustada mõne seaduseelnõu põhiseaduspärasuse üle juhul, kui kas minul endal või märksa laiemal avalikkusel on tekkinud kahtlus mõne uue normi põhiseaduspärasuses. Siis pöördun ma teie poole, kallid riigikohtunikud, et me saaksime selgust. Rõhutan veelkord, Riigikohtus ei käida võitmas või kaotamas, vaid saamas selgust ja ainult selgust.

Põhiseadus paneb minule kohustuse Riigikohtu konstitutsioonikohtu rolli rakendada, ka õiguskantsler ja strateegilised hagejad saavad seda teha ja teevadki. See on oluline osa meie riigi õigusloome hoidmisel põhiseaduse vaos ja ma olen Riigikohtu esimehe sõnavõttudest aru saanud, et Riigikohus pigem tervitab olukorda, kui seda õigusselgust siit otsima tullakse, ega jäeta kahtlusi aastateks õhku rippuma – või mõnikord ka õhku rikkuma.

Kohtute rolli arvesse võttes ei saa kõik menetluses osalejad alati neid puudutavate otsustega rahul olla, keegi tunneb ennast kaotajana, kellelegi võib jääda hinge tunne, et talle on liiga tehtud. Sellegipoolest näitavad aastate lõikes nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil läbi viidud menetlusosalejate rahulolu uuringud, et meie kohtute usaldusväärsus on pidevalt kasvanud.

Ka tänases keerulises, pandeemia käes vaevlevas maailmas on Eesti kohtud suutnud tagada objektiivse ja ausa õigusemõistmise ning vaba juurdepääsu sellele. Olulise panuse on selleks andnud Eesti kohtupidamises üha enam kasutamist leidvad IT-lahendused, mis võimaldavad isikutel lihtsamalt kohtu poole pöörduda, kohtumenetlust kiirendada, töökorraldust lihtsustada.

Aga kohtumenetluse digiteerimise tuhinas ei saa kaduda kohtupidamise inimlik faktor. Otsesuhtlus kohtunikuga, tema empaatiavõime, mõistlik ja õiglane lähenemine probleemi lahendamisele, mida menetlusosaline saab tajuda, see ei tohi kaduda. See on oluline osa inimeste õiglustunde tagamisest – teadmine, et kohtunik võttis minu asja tõsiselt, võib-olla isegi hinge.

Oluline osa inimeste kindlustundest, et kohtupidamine on meil aus, tuleneb menetluse avalikkusest.

Riigikohus on kasutanud ka istungi avalikku ülekannet, mis on igati tore. Muidugi on olukordi, kus istungil toimuvat tuleb mõnda aega avalikkuse eest ka varjata, tagamaks kohtupidamise objektiivsust ja ohvrite eraelu puutumatust. Siiski peavad niisugused ligipääsu piiravad otsused olema proportsionaalsed ja põhjendatud.

Kas dopingukaasuse materjalide salastamine, mille osas avalikkusele jääb mulje, et see on olnud kohtualuse tingimus kokkuleppemenetlusele minemiseks, on põhjendatud?

Kas pikki aastaid vältava kohtuprotsessi puhul sellest asjast kirjutamise keelu rakendamine kogu asja ulatuses ja perioodiks on proportsionaalne?

Ma ei oska seda hinnata, aga julgen tunnistada – mind ei ole kohtu argumendid alati veennud.

Põhiseadus annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, aga seda õigust pärsivad tihtipeale menetluskulud. On selleski majas mitmel korral juhitud nimetatud asjaolule tähelepanu, tunnistades näiteks liiga kõrged riigilõivud põhiseadusele mitte vastavaks.

Tuleb nõustuda Riigikohtu esimehega, kes oma kevadises ettekandes Riigikogu ees hoiatas, et juba sel sügisel võib oodata majandusraskuste tõttu ees veel enam kohtuasju, mis suurendavad kohtute töökoormust ja võivad nõuda kohtusse pöördujatelt materiaalseid vahendeid, mis võivad suurendada nende vaesusriski. On oluline, et meie inimesed tunneksid– õigusemõistmine on igaühele, mitte ainult sellele, kel rahakott puuga seljas. Kohtusse pöördumine ei tohi kaasa tuua majanduslikku kitsikusse sattumist.

Ja lõpetuseks soovin jõudu kiiresti peale tulevale uuele kohtunike põlvkonnale nii Riigikohtus kui madalama astme kohtus.

Riigikohtunik Ivo Pilving lubas tänavu suvel arvamusfestivalil, et meie põhiseaduses on kindlasti peidus veel palju avastamata vabadust ja õigust. Sain sellest aru nii, et mõned neist juba täna meile paistavad – nagu järgmiste põlvkondade võimalus elada vastuvõetavas looduskeskkonnas, mida tagamata rikuks me põhiseaduse printsiipi põlvkondadevahelisest võrdsusest. Aga tuleviku probleemide vaatamisel läbi põhiseaduse prisma võivad ilmneda üha uued ja uued viisid meie vabadust tagada ja kujundada. Soovin kõikidele kohtuastmetele jõudu meie vabaduse ja väärtusruumi hoidmisel, laiendamisel ja selgitamisel!