SANDER SEIRE LUULETUS: Vanaemale
Armastus perekonna ja meie esivanemate vastu on miski, mis õpetab lugupidamist, puhast hingesuurust ja annab võimaluse õppida elus väärtusi, mida esivanemad on pikal eluteel õppinud. Au meie kõigi vanaemadele! Jagame Sander Seire vanaema ja kõikide Eestimaa vanaemade auks luuletust “Vanaemale”.
Sander Seire luulekogust “Inimeseks saamise valu” leiab luuletusi igaks päevaks. Luulekogu sisaldab tundeid ja hetik, mida üks tavaline inimene kogeb oma elu jooksul. Sander on sündinud 22.06.1991 Väätsa vallas ja kirjutanud luuletusi juba 16 aastat.
Käisin tihti Su juures
mõnusas hubases maakodus
kus teretas Mind roheliseks
võõbatud armas värav.
Alati olid askeldamas aias
milles ma paljajalu astusin
viibides nagu paradiisis
kui kõik õitsele kevadel lõi.
Peenardel võrsumas olid
kollased tulbid hingasin
neist imeilusat lootust
punased roosid silmadesse
elukaunidust mul tõid.
Jasmiinid kandsid endast
edasi unistuste täitmiseks
jõudu – et miski pole võimatu
kui väga ise piisavalt tahta.
Sirelite valged õied
kinkisid südamele rahu
hingele õrna paitust
et olla alati õnnelik.
Pühapäevased pannkoogid
või krõbedad vahvlid
kohvi ja juturaamatu kõrvale
oli meie traditsioon.
Kuigi möödunud aastad
on ja muutunud aeg
ootab mind sama armas
vanaema juustes lihtsalt
veidi rohkem hõbehalli
ootab mind siiski kallis
maakodu kus veelgi rohkem
õites on paradiisiaed.
