Avaleht Kultuur Luuletus SANDER SEIRE LUULETUS: Vanaemale
SANDER SEIRE LUULETUS: Vanaemale

SANDER SEIRE LUULETUS: Vanaemale

Armastus perekonna ja meie esivanemate vastu on miski, mis õpetab lugupidamist, puhast hingesuurust ja annab võimaluse õppida elus väärtusi, mida esivanemad on pikal eluteel õppinud. Au meie kõigi vanaemadele! Jagame Sander Seire vanaema ja kõikide Eestimaa vanaemade auks luuletust “Vanaemale”.

Sander Seire luulekogust “Inimeseks saamise valu” leiab luuletusi igaks päevaks. Luulekogu sisaldab tundeid ja hetik, mida üks tavaline inimene kogeb oma elu jooksul. Sander on sündinud 22.06.1991 Väätsa vallas  ja kirjutanud luuletusi juba 16 aastat.

Käisin tihti Su juures

mõnusas hubases maakodus

kus teretas Mind roheliseks

võõbatud armas värav.

Alati olid askeldamas aias

milles ma paljajalu astusin

viibides nagu paradiisis

kui kõik õitsele kevadel lõi.

Peenardel võrsumas olid

kollased tulbid hingasin

neist imeilusat lootust

punased roosid silmadesse

elukaunidust mul tõid.

Jasmiinid kandsid endast

edasi unistuste täitmiseks

jõudu – et miski pole võimatu

kui väga ise piisavalt tahta.

Sirelite valged õied

kinkisid südamele rahu

hingele õrna paitust

et olla alati õnnelik.

Pühapäevased pannkoogid

või krõbedad vahvlid

kohvi ja juturaamatu kõrvale

oli meie traditsioon.

Kuigi möödunud aastad

on ja muutunud aeg

ootab mind sama armas

vanaema juustes lihtsalt

veidi rohkem hõbehalli

ootab mind siiski kallis

maakodu kus veelgi rohkem

õites on paradiisiaed.

Kommentaarid