Täna tunnustati vägivallaennetajaid, kes levitavad vägivalla teemal sõna ja aitavad ohvreid

Vägivalla sihtmärk on alati kellegi vabadus ja sellest ei tohi mööda vaadata ning pidada vägivalda peresiseseks asjaks või laste normaalseks kasvatamise viisiks, ütles president Kersti Kaljulaid vägivallaennetuse tunnustusauhindade jagamisel.

„Vägivalla sihtmärgiks on alati justnimelt kellegi vabadus, olgu vägivaldsete režiimide, ideoloogiate või inimeste puhul. Teise ilmajätmine tema vabadusest – allutamine hirmule, teadmatusele, valule,“ ütles president Kaljulaid. Ent riigipea rõhutas ka, et mida rohkem on vägivallal ennetajaid, märkajaid ja sekkujaid, seda vähem on vägivallal võimu ja seda rohkem kõigil vabadust.

Iga teine vägivallakuritegu Eestis on perevägivallakuritegu ja mullu registreeriti üle 4100 perevägivallakuriteo, mis 14% rohkem kui aastal 2018. „Kasvanud on nii teatamine kui ka menetlemine. See viimane on väga oluline, sest kui inimene, kes on kannatanud vägivalla all, ületab kõige raskema vaikimise müüri ja tuleb meie juurde, siis peame suutma talle abi pakkuda ja juhtumit menetleda,“ selgitas Vabariigi President.

Möödunud aastal suurenes registreeritud seksuaalkuritegude arv 11%, pea 650-le. „Seda on kaks korda rohkem kümne aasta tagusest – mis näitab, et ka seksuaalvägivalda tuntakse ära, väärtustatakse end või lähedast niivõrd, et pöördutakse selles olukorras abi järele. Kindlasti on siin suur roll seksuaalvägivallas kannatanutele abiteenustega n-ö poolele teele vastu tulevatel kriisiabikeskustel ning seksuaalselt väärkoheldud lapsi abistavatel lastemajadel, millest kolmanda eile Jõhvis avasime,“ selgitas president Kaljulaid.

Riigipea rõhutas ka seda, et seksuaalkuritegude arvu nii kiire kasv on seadnud piirid vabatahtlike võimetele ja vaid entusiasmil püsinud toest peab saama riiklik süsteem.

Täna tunnustati valikut neist vägivallaennetajatest, kes levitavad vägivalla teemal sõna, aitavad igapäevaselt ohvreid, harivad ohvritega tegelejaid ja on teerajajateks salliva ühiskonnas suunas.

Heade uudiste portaal avaldab presidendi kõne täismahus ja muutmata kujul.

Kallid vägivalla vastu võitlejad!

Meie tänavune eriline aasta tingis selle, et tavapärase kevade asemel anname seekordsed auhinnad üle lõikuskuul, iseseisvuse taastamise päeva künnisel.

Nende kahe sündmuse kokkusattumine on vahest isegi hea, sest vägivalla sihtmärgiks on alati justnimelt kellegi vabadus, olgu vägivaldsete režiimide, ideoloogiate või inimeste puhul. Teise ilmajätmine tema vabadusest – allutamine hirmule, teadmatusele, valule.

Ei tohi mööda vaadata. Vägivalda ei saa pidada peresiseseks asjaks, laste normaalseks kasvatamise viisiks. Mida rohkem on vägivallal ennetajaid, märkajaid, sekkujaid, seda vähem on vägivallal võimu ja seda rohkem on ju meil kõigil vabadust.

Tänu teile siin ruumis, tänu teie kolleegidele ja mõttekaaslastele, on meil rohkem vabadust, sest meil on vähem hirmu.  

See juba neljandat korda toimuv koosviibimine, kus tunnustame oma erinevate tegevuste kaudu vägivallavaba elu edendajaid, on kujunenud ka kohaks, kus teha vahekokkuvõte sellest, kuhu jõudnud oleme.

2019 oli aasta, kus vägivallakuritegude hulk kasvas teist aastat järjest. Vägivallakuritegusid registreeriti pea 8800 ja seda oli aasta varasemast 6% enam. Kõigist registreeritud kuritegudest moodustavad need kolmandiku ning omakorda neist on kolmveerand kehalise väärkohtlemise juhtumid. Eelkõige viimaste sagenemine ongi tõusu taga. See muidugi ei rõõmusta, kuid on hea, et samal ajal langes tapmiste ja mõrvade arv taasiseseisvumisaja madalaimale tasemele.

Mingis mõttes võime siit ehk järeldada, et see tõus on ikkagi peitkuritegevuse välja- ja ilmsiks tulek.

Iga teine vägivallakuritegu Eestis on perevägivallakuritegu. Mullu registreeriti üle 4100 perevägivallakuriteo, 14% rohkem kui aastal 2018. Kasvanud on nii teatamine kui ka menetlemine. See viimane on väga oluline, sest kui inimene, kes on kannatanud vägivalla all, ületab kõige raskema vaikimise müüri ja tuleb meie juurde, siis me peame suutma talle abi pakkuda – peame suutma juhtumit menetleda, aga meil on ka palju tööd teha selleks, et need inimesed ei jääks edasises elus toe ja abita.

Vaja on astuda ka pikad sammud psühholoogilise toe pakkumisel ja selles oleme me kindlasti täna veel nõrgemad kui inimestega juhtunu avastamisel ja menetlemisel.  

Perevägivald on naistevastase vägivalla nägu – teada antud juhtudest on teo toimepanijatest on 85% mehed ja ohvritest 81% naised. Suurima osa moodustab paarisuhtevägivald, aga enam jõuab koduseinte vahelt välja ka vanemate füüsilise vägivalla kasutamist laste vastu.

2017. aastast on võimalik väärteokaristus seksuaalse ahistamise eest ja statistika näitab, et seadusemuudatus oli vajalik. Mullu registreeriti 35 seksuaalse ahistamise väärtegu ning seegi kasvas aasta varasemaga võrreldes 17%.

2019. aastal taotleti kriminaalmenetluses ohvri kaitseks ajutist lähenemiskeeldu 57 korral. Ajutise lähenemiskeelu taotlemine muutus mõnevõrra aktiivsemaks 2018. aastal, kahel viimasel aastal on taotluste arv püsinud peaaegu samal tasemel. Saame öelda, et arvestades perevägivallakuritegude suurt levikut ja ka suurenevat raporteerimist, siis on lähenemiskeelu kasutamise praktika jäänud tagasihoidlikuks ja peame analüüsima, miks see nii on.

Registreeritud seksuaalkuritegude arv suurenes 11%, pea 650-le. Seda on kaks korda rohkem kümne aasta tagusest – mis näitab, et ka seksuaalvägivalda tuntakse ära, väärtustatakse end või lähedast niivõrd, et pöördutakse selles olukorras abi järele. Kindlasti on siin suur roll seksuaalvägivallas kannatanutele abiteenustega n-ö poolele teele vastu tulevatel kriisiabikeskustel ning seksuaalselt väärkoheldud lapsi abistavatel lastemajadel, millest kolmanda eile Jõhvis avasime.

Aga ka siin oleme teatud mõttes jõudmas piirini, kus tuleb leida head lahendused riigi tasandil, sest seksuaalkuritegude arvu nii kiire kasv on jõudmas sinnamaani, et ka need arstid, politseinikud ja vabatahtlikud, kes on harjunud väljaspool tavalist tööaega lisaks oma põhitööle valvetena töötama, ütlevad, et neil hakkab piir ette tulema. On tõeliselt halb, kui inimene, kes on pöördunud abi saama, jääb pudelikaela kinni.

Nii hakkame jõudma sinnamaani, kus entusiasmist peab saama riiklik süsteem, aga seejuures ei tohi kaduma minna tundlikkus ja hellus. Meil seisavad ees murrangulised aastad.

Täna tunnustame valikut neist vägivallaennetajatest, kes levitavad vägivalla teemal sõna, igapäevaselt aitavad ohvreid, harivad ohvritega tegelejaid ja on teerajajateks salliva ühiskonnas suunas. Anname justiitsministriga täna üle kaheksale inimesele vägivallaennetuse autasu ja mõlemad tutvustame neist mõnda. Minul on hea meel tutvustada lähemalt kodanikualgatuste ja inimeste teadlikkuse tõusu panustanud laureaate. Neid inimesi on viis.

Eero Epner on tuntud kui vaba sulega kirjutaja, kes oma tundliku meele ja närviga oskab märgata probleeme ühiskonnas ja Eero tekste lugedes tahaks ikka nutma hakata. Eelmisel aastal perevägivallateemalisest loost “Sest nad saavad” räägitakse ilmselt siiani. Sellest sai Ekspressi loetuim lugu sellest ajast, kui niisuguseid numbreid koguma hakati. Eero oskab ja me oleme talle tänulikud.  

Kärt Anvelt on oma ajakirjanikuaja jooksul käsitlenud sügavuti mitmeid köitvaid päevakajalisi teemasid. Bonnieri autasu ajakirjanduses Kärdil juba on ja ta kirjutab vägivalla teemadest arusaadaval moel. Tal on üks hea omadus, mida vägivallaga kokku puutujad väärtustavad – kajastada ka kõige karmimaid teemasid otsekoheselt, seejuures pieteeditundega.   

Marianne Ubaleht ja Mikk Pärnits on Instagramis leviva kampaania “See pole okei” käivitajad. See on algatus seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks läbi ahistamiste avalikustamise ning ohvrite julgustamise. Kuvatõmmised ahistavatest, häirivatest ja ähvardavatest sõnumitest, samuti ajutiste postitustena kogemuslood. Varem või hiljem astuvad teie vastu inimesed, kes ütlevad, et teie olete nende õigusi riivanud neid sõnumivahetusi ja lugusid avalikustades, ent minu meelest teeb see kampaania väga vajalikku tööd. Kurb on, et tihtipeale jagavad neid kogemuslugusid alaealised ja peaksime mõtlema, kuidas saame neile lugudele tuginedes ka appi jõuda.  

Nõuanded, julgustus ahistamisele vastu seismiseks ning sellest teada andmiseks, seda ka koostöös veebipolitseiga – meie noored vajavad seda väga. „See pole okei“ kampaania on kõnetanud 12 000 eestimaalast ja paistab silma.

Anna Markina on Eesti oma kriminoloog, aastaid pühendunud eelkõige noorte õigusrikkumiste ja inimkaubanduse valdkondade uurimisele, ent selle kõrval ka väga osav projektide vedaja. Anna nimi on paljudel TÜ õigusteaduskonna poolt avaldatud trükistel ja samuti mitmetel juhistel, mis räägivad alaealiste õigusrikkumistest, ohvritest ja inimkaubandusest.  Anna harib inimesi omal tagasihoidlikul, kuid järjekindlal moel. Kuuldavasti on Anna oma õpilaste lemmik õppejõud ja aitab neil leida huvitavat eneseteostust. Anna ajab järjekindlalt oma rida ja on paljudele oma sihikindlusega ja valdkonnateadmisega eeskujuks ning suunanäitajaks.