Avaleht Keskkond TARBIME TARGALT I Kuidas elada võimalikult pakendivabalt?
TARBIME TARGALT I Kuidas elada võimalikult pakendivabalt?

TARBIME TARGALT I Kuidas elada võimalikult pakendivabalt?

Muusik ja näitleja Hanna Martinson on juba üle nädala püüdnud toimetada nii, et ta elaks võimalikult pakendivaba elu ja tarbiks pakendeid targalt. Hanna saab Facebooki-grupis “Tarbime targalt” esitatud väljakutsega hästi hakkama, kuid tema hing valutab selle pärast, et enam ei saa kindel olla selles, kas sorteeritud prügi ikka jõuab õigesse kohta.

Hanna on juba maast madalast prügiteemaga kokku puutunud: „3. klassis tegin uurimistöö teemal „Prügi meie ümber“, kus pidime vanematega märkima üles kõik prügi, mille ära viskame. See oli niivõrd silmiavav kogemus, et sellest ajast alates on mu vanemad prügisorteerimisega agaralt tegelenud ja mina seda kõike lapsest saati kaasa teinud. Just tahtmine ongi iga käimapaneva jõu juures esmatähtis!“

Hanna on kurb selle üle, kuidas prügisorteerimine Eestis vähikäiku teeb. „Tahaksin, et saaksime olla kindlad, et kui sorteerin, siis kindlasti see prügi ka uue elu leiab, aga kas täna leiab? Eesti on maailmatasemel digiriik, kuid prügi ja selle sorteerimine on meil siiski alles lapsekingades.“

Pakendite targalt tarbimise juures on Hannale suurimaks komistuskiviks planeerimata poeskäigud, kus nii mõnigi kord tuleb haarata uue paberkoti järele. „Kui muidu võtan kodust kaasa riidest koti, võrkkotid juurikate jaoks, ja kui on sooja toidu kaasaostmise soov, siis ka oma karbi, tuleb ikka vahel ette, et lähen spontaanselt poodi ühe asja järele ja lahkun uue paberkotiga, mis ei ole selle tootmise tõttu maailmapäästev valik, kuid siiski parem kui üks kord kasutust leidev kilekott,“ rääkis Hanna. „Siis mõtlen küll, et tuleb ikka iga kord riidest kott lihtsalt taskusse pista.“ Autosõitjatel ei ole Hanna silmis aga üldse vabandusi – autos on ruumi küll ja veel, et sinna üks statsionaarne riidest kott poereiside jaoks jätta.

Uus avastus on Hanna jaoks oma karpi lahtise toidu ostmine. „Käisin esimest korda oma karbiga poes toitu ostmas ja ei saa kohe üldse öelda, et selles midagi keerulist või tüütut oleks. Kordan jälle – peab tahtma olla parem tarbija ja muu tuleb loomulikult kaasa. Hakkad maailma vaatama teise pilguga, kaastundlikult. Ja samamoodi hakkad teisi ostlejaid poes jälgima palju kriitilisema piluga – tõesti paned need kaks apelsini, mille kodus ära koorid, kilekotti!? Aga miks? Miks?“ imestab Hanna. „Oma karbiga poodi minnes veendu alati, et kui ostad sooja toitu, oleks karp ka sooja toidu hoidmiseks mõeldud – vastasel juhul võib see hakata eraldama mürgiseid osakesi.“

Kõige enam väldib Hanna tavalise vee ostmist plastpudelis. Ta lisab selgituseks, et Eesti kraanivesi on väga heal tasemel. „Kuna olen suur kurgi- ja tomatiarmastaja, paneb südame vahel kripeldama küll, et need poodides pea alati kiletatud on. Samas mõistan, et pakendil on oma roll – hoida toidu kvaliteeti ja suurendada selle eluiga. Toiduraiskamise tõttu on meie jalajälg veel suurem kui pakendi kasutamisel. Eriti, kui selle pakendiga pärast ka õigesti toimetatakse ja see saab uue elu,“ märgib ta.

Ta soovitab pakendite targalt tarbimise väljakutset kindlasti kõigil teha ja ilma silmi kinni pigistamata vaadata, millise koguse pakendeid me viskame prügikasti kohe, kui nendega poest koju jõuame – see on jube! „Vähim, mida siis teha saame, on pakendid õigesti ära sorteerida. Meie A&O peaks olema proovida tekitada võimalikult vähe prügi. Eestis ei paista prügiteema võib-olla nii tugevalt silma – meie tänavad on siiski väga puhtad. Aga käige ära Aasias või Aafrikas ja reaalsuskontroll jõuab päris kiiresti kohale – meie ilus roheline maailm, meie kodu, on uppumas meie enda tarbimisharjumuste kätte.“