TARTU ÜLIKOOLI ANALÜÜS I Riik peaks perevägivalla ohvriks langenud lapsi rohkem toetama
Justiitsministeeriumi tellitud ja Tartu Ülikooli läbi viidud analüüsist selgus, et perevägivalda pealt nägevad või kuulvad lapsed vajavad menetlusse sattudes terviklikumat lähenemist ning koostöö politsei ja lastekaitse vahel võiks olla tugevam.
„Laste kogemused perevägivallaga võivad olla väga erinevad. Vanemad võivad neid füüsiliselt karistada, nad võivad sattuda vanemate vahelise konflikti otseseks ohvriks, aga nad võivad olla ka vägivalla pealtnägijad või -kuuljad. Samuti võivad lapsed sattuda olukorda, kus üks vanematest või mõlemad manipuleerivad nende kaudu teise vanemaga. Vägivaldse paarisuhtega peres kasvamine mõjutab lapsi oluliselt rohkem, kui nende vanemad ja tihiti ka spetsialistid arvata oskavad,“ ütles justiitsministeeriumi nõunik Laidi Surva.
„See tekitab hirmu, põhjustab traumat ja mõjutab negatiivselt laste arengut. Lisaks kaasneb vägivalla pealt nägemisega otsene oht langeda ise füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks. Seetõttu on spetsialistid hakanud üha rohkem rääkima sellest, kuidas vägivaldse paarisuhtega peredes elavaid lapsi paremini kaitsta ja toetada ja tellitud analüüs annab selleks vajalikku infot,“ selgitas Surva.
Seadusandlikult on viimasel kümnendil võetud vastu mitmeid olulisi muudatusi, mis aitavad laste õigusi paremini tagada. Samuti on spetsialistide seas laiemalt teadvustatud ja kasutusele võetud lapsesõbraliku menetluse põhimõtteid, mis aitavad paremini arvestada laste vajadustega. Samas on tekkinud küsimused, kuidas käsitleda vägivalda pealt näinud lapsi menetluses, kuivõrd on menetluses nende vajadusi hinnatud ja nende õigused (nt lapstunnistaja ja -ohvri võrdluses) tagatud ning lapse parimate huvidega arvestatud.
Analüüsist selgus, et üheks peamiseks murekohaks on see, et perevägivalla ohvriks sattunud laste toetamisel ei saa erinevad asutused piisavalt koostööd teha. Peamine lapse toetaja on kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kuid näiteks kriminaalmenetlusega seotud info ei jõua alati temani, et ta saaks lapsele parimat tuge pakkuda. Näiteks olukorras, kus laps on perevägivalda pealt näinud ja ei ole menetlusse formaalselt kaasatud. KOV-i lastekaitsetöötajad saavad lapsele selle menetluse käigus pakkuda tuge vaid siis, kui lapse bioloogiliste vanemate vanemlikke õiguseid on piiratud ning lapse eestkostjaks on määratud KOV. Paremini on lapsi võimalik toetada tsiviilõiguslikes vaidlustes.
„Oluline on mõista, et laps, kes näeb pealt vanemate vahelist perevägivalda, on kannatanu, seda ka siis, kui teda ennast ei lüüa. Abivajavast lapsest peab teada andma iga inimene, kes teda märkab – nii naaber, õpetaja kui lapse sõbra vanem. Tore on näha, et lasteabitelefoni number 116 111 on juba nähtaval kohal nii lasteaedades, koolides kui kliinikutes. Samuti on tore näha, et meil on juba traumateadlikkust tundvaid spetsialiste, kuid selles osas on Eestil veel arenguruumi,“ võttis uurimisgrupi juht Kerly Espenberg uuringu tulemused kokku.
Analüüsi eesmärk oli uurida, kuidas perevägivalda pealt näinud lapsi menetluses koheldakse, millised on õiguslikud kitsaskohad ning kuivõrd on tänane regulatsioon kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide ja soovitustega. Analüüsis toodud järeldused ja soovitused võetakse ühe sisendina aluseks uue lähisuhtevägivalla tegevuskava koostamisel, mida koordineerib siseministeerium ja protsessi on kaasatud laiem ring riigiasutusi, sh justiits-, sotsiaal-, haridus- ja teadusministeerium, sotsiaalkindlustusamet, politsei ja prokuratuur, lisaks ka Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Eesti Perearstide Selts. Tegevuskava on seotud 27. septembril 2018 Vabariigi Valitsuse kinnitatud lähisuhtevägivalla all kannatanu kaitse memorandumiga, mille elluviimise jälgimiseks moodustati lähisuhtevägivalla all kannatanu kaitse juhtrühm, kuhu mainitud asutused kuuluvad.
- Uuringuga saab lähemalt tutvuda siin .
