Inimestele meeldib talvel lindudele lisatoitu pakkuda. Mida peaks meeles pidama, et see tegevus tooks lindudele kasu mitte kahju?
Lindude, eelkõige väikeste värvuliste lisatoitmine on üle maailma väga levinud. Seda soovitavad mitmed tuntud ja usaldusväärsed linnuühingud nagu näiteks Suurbritannia BTO (Briti Ornitoloogiafond) ja RSPB (Kuninglik Linnukaitseühing) ning Cornelli ornitoloogialabor USA-s. Räägitakse isegi lindude aastaringsest toitmisest, kuna see annab võimaluse ka teiste looduskaitseliste sõnumite levitamiseks, kirjutavad Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ning Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Margus Ots ajaveebis Linnuvaatleja.
Siiski peab pidama meeles, et kuna linnutoiduäris liigub rohkelt raha, on sellega seotud ettevõtted huvitatud lisatoitmise puhul eelkõige selle kasulikkuse kuvandi propageerimisest. Kuigi lindude toitmise kohta leiab juhiseid nii internetist kui ka ajakirjadest ja -lehtedest, on need sageli üsna erinevad ja teineteisele vasturääkivadki. Alljärgnevalt anname nõu, kuidas talvise lisatoitmise abil linde kõige paremini aidata.
Et oma aias võimalikult paljusid erinevaid linnuliike näha, peab toidumajas pakutav toit olema mitmekesine. Kõige tavalisem talvine lisatoit on väikestele värvulistele pekk ning päevalilleseemned, kuid hästi sobivad ka näiteks rasv, maapähklid, kaerahelbed, hirss.
Et oma aias võimalikult paljusid erinevaid linnuliike näha, peab toidumajas pakutav toit olema mitmekesine.
Katsetada võib erinevat sorti toiduga, mis aga peab kindlasti olema maitsestamata – vürtsikas ja soolane toit (ka leib) ei sobi lindudele üldse. Lindudele ei soovitata pakkuda ka vett sisaldavat toitu, sest läbikülmununa ei ole see lindudele kättesaadav ning, vastupidi, soojaga rikneb kiiresti.
Samuti ei tohi lindudele pakkuda riknenud toitu, vaid tuleb jälgida, et väljapandu püsiks värskena. Lindude väljaheidetega segunedes või vihmaga märjaks saades rikneb toit kiiresti, seepärast tuleb toidumaja kindlasti korrapäraselt puhastada.
Toidumaja üles seades või rasvapalle riputades peab arvestama lindude turvalisusega – toitu madalale või maha pannes võivad suureks ohuks olla kassid. Keset lagedat välja on aga näiteks raudkullidel hõlbus toituvaid linde püüda, seetõttu võiks toitmiskoha läheduses olla põõsaid, kuhu linnud saaksid ohu korral varjuda.
Rasvapalle on kõige targem üles riputada spetsiaalse traadist rasvapallihoidjaga, sest üldjuhul leiavad ka harakad ja varesed juba mõne päevaga toitmiskoha üles ning krabavad ainult peenikese võrguga üles riputatud rasvapalli endaga kaasa.
Oluline on linde toita regulaarselt ehk iga päev ja enamvähem samal kellaajal, kuna linnud õpivad kiiresti ära, millisest toitmiskohast millal toitu saab. Kuna külmade ilmadega süüakse toidumajja pandud päevalilleseemned suurema tihase- või vindisalga poolt mõne hetkega ära, võiks alati lisaks pekitükk või rasvapall üleval olla. See teeb toidu lindudele ka ülejäänud päeva jooksul kättesaadavaks.
Oluline on linde toita regulaarselt ehk iga päev ja enamvähem samal kellaajal, kuna linnud õpivad kiiresti ära, millisest toitmiskohast millal toitu saab.
Ja kõige olulisem – kui külmade saabudes linde toitma hakata, tuleb sellega kindlasti korrapäraselt jätkata kuni kevadeni. Linnud harjuvad kiiresti kindlat toitmiskohta külastama ja kui keset külmaperioodi toitmine katkestada, võib väiksematele värvulistele ka juba üks toiduta päev saatuslikuks saada.
Oma koduaias talvel lindudele toitu pakkudes saame kasu ka ise – kevadel jääb nii mõnigi rasvatihane toitmiskoha lähedusse pesitsema ja hävitab oma pesakonnaga lugematul hulgal erinevaid aiakahjureid.
Allikas: Terviseleht, Novaator ja Linnuvaatleja.ee
