Avaleht Kultuur TÕERÄÄKIMINE MEEDIAS – vaikida maha, rääkida tõtt või …?
TÕERÄÄKIMINE MEEDIAS – vaikida maha, rääkida tõtt või …?

TÕERÄÄKIMINE MEEDIAS – vaikida maha, rääkida tõtt või …?

835821_91341220Igal elualal on oma ideaal või üldine eesmärk, mis annab sellele elualale identiteedi. Ajakirjanduse ideaal on tõe edastamine ja vahendamine.

Vahetu suhtlemisega võrreldes seisneb meedia eripära selles, et eemal asuvad ja kultuuriliselt erinevad vaatajad-kuulajad võivad meedia edastatavat informatsiooni tõlgendada erinevalt. Tõerääkimine ei eelda sellises olukorras enam üksnes häid moraalseid omadusi nagu ausus, vaid ka oskust tõde ära tunda ja võimalikult väheste moonutustega edasi anda.

Tõerääkimise nõudmine meedialt toetab demokraatia ideed – informatsiooni levik aitab rahval valitsuse toimimist kontrollida, tõde kindlaks teha ja kokkulepeteni jõuda. Samuti osutub see praktilises mõttes kasulikuks: kedagi solvamata laia publikut säilitades suureneb väljaande müügi- ja reklaamitulu.

Tõde on aegade jooksul mitmel viisil defineeritud: tõde on see, mis on mäletamist väärt; mis jääb võistlevate tõdede seas võitjaks; mis on tõestatav ja universaalne; see, mida autoriteetne institutsioon ütleb, või see, mida üksikisik tõeks peab. Ajakirjandus taotleb objektiivsust, mistõttu ajakirjandus tõstab esile fikseeritud, inimmeelte abil tajutavat, kultuurikontekstist sõltumatut ja faktilist tõde. Objektiivsus on mehhanism, mis aitab ajakirjanikul eristada fakti arvamusest: faktide, oletuste ja arvamuste selge eristamine on ka ajakirjanike eetikakoodeksite tavaline nõue. Ideaalne objektiivne vaatleja ei lase ennast mõjutada kultuurilistest arusaamadest ega isiklikest või oma organisatsiooni tunnetest ja vaadetest. Kuid kas sellise positsiooni saavutamine on võimalik?

Pragmaatiline maailmavaade seab objektiivsuse aluseks oleva tõekontseptsiooni kahtluse alla: tõde oleneb sellest, kuidas seda uurida ja kes uurib; tegelikkus varieerub vastavalt psühholoogilisele, sotsiaalsele, ajaloolisele või kultuurilisele kontekstile. Ajakirjanduse kontekstis tuleks küsida, kas tõde sõltub allikast, sõnumi taustast ja vastuvõtjast.

Ajakirjanduseetika väärtustab objektiivset selgust, ausust, andmete kontrollimist ja erapooletust. Ilmselt ei saa eeldada, et ajakirjanikul poleks oma väärtushinnanguid. Kuid saab nõuda, et ajakirjaniku töömeetod oleks erapooletu (esitades võrdsel määral eriarvamusel olevate osapoolte seisukohti) ja et ta ei taotleks oma sõnumiga teatud hinnangu võidulepääsemist.

Valetamise kui tõerääkimise vastandi avaldumisviise on mitmeid – tõsiasjade moonutamine, ilustamine või lihtsustamine, juhtunu või öeldu esitamine selgitava kontekstita, erinevate infokildude esitamine eksitavas kombinatsioonis ja faktide võltsimine. Selle loetelu hulka kuuluvad näiteks väljamõeldud sündmuste ja tegelaste esitamine uudise sisuna ning laim – halvustava valeinfo levitamine. Tõemoonutusi võib põhjustada hooletus ja teadmatus, kuid ka mõne asjaosalise kasutaotlemine.

Keerulisem on hinnata mahavaikimist: kuidas suhtuda tõe varjamisse, mis ei sisalda otsest valet; kuidas hinnata olukorda, kus ajakirjaniku käsutuses on oluline avalikku huvi puudutav info, kuid ta jätab selle tervenisti või osaliselt avaldamata. Need probleemid seostuvad küsimusega, kuidas toimida siis, kui tõde võib kedagi oluliselt solvata või kahjustada; kas on teisi väärtusi, mis võivad ka meediatöös tõe üles kaaluda.

Patterson, P; Wilkins, L. (eds). Media Ethics: Issues & Cases. Boston (etc): McGraw Hill, 2005

Allikas: TÜ EETIKAVEEB

Uuri lähemalt SIIT!

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga