Kooliõde Anastassija Jablokova läheb igal hommikul tööle suure rõõmuga, ehkki päev võib rõõmsate hetkede kõrval tuua ka raskemaid. Ta töötab Vabaduse Koolis, kus õpib peaaegu 600 Ukraina sõja eest põgenenud õpilast.
Möödunud sügisel Tallinnas avatud Vabaduse Kool on Anastassijal esimene kooliõe-töökoht. Pärast Tallinna Tervishoiukõrgkooli lõpetamist siirdus noor õde Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda ja jäi sinna rohkem kui 9. aastaks. “Vahepeal olin kodune ka, sest sündisid lapsed,” täpsustab Anastassija. Just omaenda maimukeste ilmaletulek pani mõistma, et ta tahaks töötada lastega, haiglas olid tema hoole all täiskasvanud. “Mulle nii meeldivad lapsed.
Kui käisin oma mudilastega mänguväljakul ja seal midagi juhtus, keegi sai haiget või tekkis laste vahel väike tüli, siis ma olin alati valmis aitama ja olukorda lahendama. Ja ma püüdsin alati teha nii, et kõik oleks pärast rahul ja leppinud, nii minu enda tütred kui ka teised lapsed,” meenutab Anastassija. Sellepärast ta tundiski nähes tööpakkumiste portaalis Tallinna Koolitervishoiu kuulutust tulla kooliõeks, et just see võib olla tema tegelik kutsumus. “Ja kui mulle vestlusel pakuti töökohaks Ukraina lastele loodud Vabaduse Kooli, siis ma lihtsalt teadsin, et just see ongi koht, kus mind vajatakse.” Sellel veendumusel on mitmekordne põhjus. Lisaks loomupärasele tugevale empaatiale seob Anastassijat oma kooli lastega ühine juurestik: nii tema ema- kui isapoolne suguvõsa on pärit Ukrainast.
Samasugused kui teised lapsed, aga mitte päris
Kooliõe töö Vabaduse Koolis on sama, mis mujal koolides. Ka siin teeb kooliõde tervisekontrolle, annab vajadusel esmaabi ja jagab teadmisi, kuidas ennetada haigusi ning tervislikult elada. Anastassija Jablokova on teiste, pikalt töötanud kooliõdedega oma kogemusi vahetanud ja teab seetõttu, et ühest küljest on Ukrainast saabunud lapsed-noored samasugused kui nende eakaaslased Eestis. “Põhilised kaebused, millega minu kabinetti tullakse on pea- ja kõhuvalu või viirushaiguste sümptomid nagu valus kurk, nohu, halb enesetunne. Ka noortele ukrainlastele tuleb rääkida mõistlikust arvutikasutamisest, korralikust hamba- ja suuhügieenist, tervislikust toitumisest ja kehalisest aktiivsusest,” loetleb kooliõde. Sarnaselt ametikaaslastega leiab ka Anastassija tervisekontrollides neid õpilasi, kes vajaks prille ja neid, kelle kehahoid pole sirge.
Teisest küljest kannavad sõja jalust põgenenud lapsed oma hingel rasket koormat. “Pidev mure,” iseloomustab kooliõde Anastassija. “Ukraina lapsed muretsevad kodumaale mahajäänute pärast, pereliikmete, sõprade, ka lemmikloomade pärast. See toob kaasa magamata ööd, keskendumisraskused, pea- ja kõhuvalud. Kui õpilane tuleb kooli halva enesetundega, siis väga-väga tihti on seal taga hirm, mure, läbielamised.”
Anastassija sõnul on Vabaduse Koolil hea tugimeeskond ja abi vajava lapsega tegelevad nii psühholoogid kui ka sotsiaalpedagoogid. “Mõnikord saame lihtsamalt hakkama, uurin mureliku lapse käes, kus kandis ta sugulased Ukrainas elavad, kas seal on sõjapiirkond, millal ta nendega suhtles. Ukraina on suur, seal leidub selliseid alasid, kust rinne jääb kaugele, ja paljud meie õpilased saavad interneti kaudu oma Ukrainasse jäänud lähedastega suhelda. Kui me oleme need asjad läbi arutanud, siis mõnikord laps rahuneb.” Kindlasti mõjub kooliõde Anastassija õpilastele usaldusväärse ja mõistva vestluskaaslasena. Ka tema ise hoiab ühendust Ukrainas elavate vanatädide ja nende peredega.
Lisaks tuleb õpilastel hakkama saada koduigatsusega. Pole lihtne harjumuspärast elu maha jätta – kodu, kooli, huviringe – ja võõral maal kõike uuesti üles ehitama hakata. Anastassija Jablokova on oma suureks rõõmuks tähele pannud, et tasapisi kohanetakse. “Alles tähistasime koolis sõbrapäeva, õpilased pakkusid mulle kommi ja see tegi südame soojaks. Mul on hea meel, et meie kooli lapsed on omavahel sõpradeks saanud, see aitab uues kohas elada.”
Rääkimine aitab
Kooliõde suhtleb tihedalt ka Vabaduse Kooli õpilaste vanematega ning on abiks, kuidas oskab. “Mõnikord on õpilane vaja saata eriarstile, siis selgitan, kuhu ja kelle poole pöörduda. Mul on olemas ka nende terviseasutuste nimed ja kontaktid, kes Ukraina põgenikele terviseabi annavad. Vahel ma lihtsalt kuulan lapsevanemat, ka neil on väga raske. Kõige hullem on teadmatus tuleviku ees, keegi ei oska öelda, kui kaua sõda kestab, kas ja millal saab tagasi koju pöörduda,” räägib kooliõde.
Mismoodi suudab suure empaatiavõimega kooliõde Anastassija omaenda vaimu tugevana hoida, et õpilaste ja vanemate mured ei hakkaks hinge seest sööma? “Mul on toetav pere ja väga head kolleegid, nii siin koolis kui ka teiste kooliõdede seas. Nad on öelnud: kui vajad abi, ütle kohe,” vastab Anastassija. “Ja ma ise nii tahan siin koolis olla. Kunagi tulevad ehk teised koolid, aga siin on praegu minu õige koht.” Koos õpetajate ja tugipersonaliga annab ta parima, et Vabaduse Kooli õpilastel oleks koolielu nagu igal pool mujal. “See, et ma saan kasulik olla ja neid lapsi aidata, annab mulle jõudu ja energiat vastu pidada. Minu süda on selles koolis,” kinnitab Vabaduse Kooli õde Anastassija Jablokova.
