Avaleht Keskkond VEETARBIMISE JALAJÄLG I Tallinna Vesi liitus Rohetiigriga
VEETARBIMISE JALAJÄLG I Tallinna Vesi liitus Rohetiigriga

VEETARBIMISE JALAJÄLG I Tallinna Vesi liitus Rohetiigriga

Mai alguses liitus Tallinna Vesi Rohetiigriga, et koostöös tõmmata tähelepanu toidu raiskamisele ja toidu tootmiseks vajalikke ressursside, näiteks puhta vee kulu vähendamisele.

“Vesi on üks tähtsamaid loodusressursse, mida on oluline jätkusuutlikult kasutada. Seda mõtteviisi soovime jagada ka nii ettevõtte klientide kui ka kõigi tarbijatega. Eesti suurima vee-ettevõttena tunnetame vastutust teha igapäevatööd looduskeskkonda väärtustades ja tõsta tarbijate teadlikkust, et neil oleks lihtsam teha keskkonnasõbralikumaid valikuid,“ ütles ettevõtte tootmisdirektor Aleksandr Timofejev.

Water Footprinti statistika alusel kulub ühe kilogrammi sealiha tootmisele 5988 liitrit vett, sama koguse veiseliha tootmisele aga lausa 15 400 liitrit. Nisujahust kilose saia tootmiseks läheb keskmiselt 1608 liitrit vett, sama koguse kartulite kasvatamisele 290 liitrit ja tomatite jaoks 215 liitrit vett.

„Eesti inimene viskab aastas ära keskmiselt 173 kilo toitu. Koostöös Rohetiigriga tahame sellist ressursside raiskamist vähendada ja tõsta tarbijate teadlikkust äravisatud toidu keskkonna jalajälje osas. Kui suudame ühise pingutusena vähendada toidu raiskamist, siis väheneb ka toidu tootmiseks vajalike ressursside, näiteks vee, aga ka tööjõukulu, kütuse jmt ressursside raiskamine,“ tõi Timofejev välja.

2021. aasta alguses omandas ettevõte uue tütarettevõtte, et ühe võimaliku lahendusena toota biometaani reoveepuhastusprotsessi tulemusena tekkivast biogaasist.

Rohetiigri juhi Eva Truuvergi sõnul on vett kui ressurssi vaja kasutada säästlikult nii iga inimese igapäevases tarbimises kui ka ettevõtetes ja tootmises: „Seejuures on oluline kogu vee ringlus. Iga ettevõtja saab läbi mõelda vee kasutamise oma ettevõttes. Alates sellest, milline vesi on koosoleku ajal laual, kuni selleni, kas on võimalik mõnede tootmisprotsesside juures kasutada sadevett või mõne eelmise protsessi käigus kasutatud vett. Iga inimene aga võiks mõelda, kus on igapäevases veekasutuses tema võimalus kõige rohkem kokku hoida, kus on tegelik mõjukoht ja siis püüda see murekoht nutikalt ümber disainida.“