VIDEO I JUUBELIINTERVJUU! Kirjanik Imbi Paju: see, mida oma teekonnal valid ja millesse usud, see sind ka kannab

Kirjanik, dokumentalist ja esseist Imbi Paju , kes tähistab täna 65 aasta juubelit, pani aluse Eesti esimesele taasiseseisvunud riigi Võtikvere raamatuküla kirjandusfestivalile ning oli selle looja ja eestvedaja 1999-2019. Ta on oma loomingus tegelenud mäluga ja psühhoajalooga ning on olnud oodatud aastate jooksul külaline mitmetes rahvusvahelistes ülikoolides ja festivalidel.

Lapsepõlves meeldis Pajule lugusid kuulata, lugeda ja laulda

Imbi põhiteos „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles ja valiti muuhulgas Soomes 2020. aastal kirjastuse Like ja raamatupoodide koostöös tänapäeva kirjandusklassika hulka. 2026/17 aasta Eesti inimarengu aruandes, kirjutab kirjandusprofessor Eneken Laanes, et „Tõrjutud mälestused“ nii filmi kui raamatuna tõid eestlaste teadvusse uue mõiste „ajalootrauma.”

Imbi Paju tõdeb, et lapsepõlves talle tegelikult kirjutada ei meeldinud, ka kirjandeid mitte. Talle meeldis hoopis lugusid kuulata, lugeda ja laulda. Eriti meeldis Pajule kuulata vanemate inimeste lugusid ja kõike seda, mida nad mäletasid eelmisest ajast, kui Eesti iseseisev oli ja mida kolonisatsiseeritud hariduspoliitika inimeste mälust tühistas. Ka raamatuküla sündis ajalooteadvusest ja neist kuuldud lugudest, kuidas enne okupatsiooni Eesti Vabariigis 1918-40 olid kirjandus- ja lugemistöötoad, kirjandusnädalad külades ja linnades, osa riigi mõtlemise ja koosolemise ajaloost. Neid teadmised ühendab juuni keskel raamatupoodidesse jõudev esseeraamat, mis on kirjutatud koos Mart Laari ja Eerik Niiles Krossiga „Inimene ei ole saar”- Kolm esseed Gulagi arhipelaagist”  ja augustis ilmuvas laste ja perede rohelises ajalooraamatus „Kadrioruaednik”. Mõlemad raamatud annab välja Postimehe Kirjastus.

2023. aastal ilmunud Imbi Paju esseistlik teos „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ oli nomineeritud Kultuurkapitali kirjanduspreemia vääriliseks.

Teekond kirjutamise juurde

Imbi ema on talle rääkinud, kuidas vanemad inimesed olid imestanud, et on alles laps – ise kõigest 5-aastane, aga tahab kogu aeg lugusid kuulata. „Lood on mulle alati väga tähtsad olnud. Okupatsiooni ajal laulsin ja õppisin klassikalist laulu ning töötasin muuseas Vanemuise teatri ooperikooris. Kohe, kui Eesti sai iseseisvaks 1991. aastal, tundsin, et tahan hakata kirjutama,“ meenutab ta ja lisab, et temas avanes koos vabadusega tohutu loovus. Imbi kirjutas leheartikleid ning kui maailm avanes, siis nägi, et tegelikult maailm ei tea meie väikese riigi lugu. „Siis tundsin, et kõik see, mida lapsepõlves olin kuulnud, kõik need vanad lood, hakkasid mind kandma. Kirjutamisprotsess sai seega minu jaoks alguse 91.aastal. Algul rohkem kultuuriajakirjanikuna, ajakirjanikuna ja siis hakkas 2000ndate alguses tulema käsikirju dokumentaalfilme ja raamatuid. Ma tõesti armastan seda, see on nagu teine laulmine minu jaoks,“ nendib ta.

Lood on mulle alati väga tähtsad olnud. Okupatsiooni ajal laulsin ja õppisin klassikalist laulu ning töötasin muuseas Vanemuise teatri ooperikooris. Kohe, kui Eesti sai iseseisvaks 1991. aastal, tundsin, et tahan hakata kirjutama.

Kirjanik ei saa valida enesele ideoloogiaid, vaid peab küsima küsimusi

Imbi toob välja, et kui ta kirjutab ning on selles protsessis sees, siis ta hakkab ka palju paremini nägema. Ta näeb ja tunnetab selles protsessis ning talle tulevad justkui uued vastused – ta on endaga sügavas dialoogis. „Minu mõte on ikkagi toetada inimsust, sest mu enda taust on selline, kus on seoses kolonisatsiooni ja okupatsiooniga olnud palju vägivalda. Kuigi olen kirjutanud rasketel teemadel, on mul meeles inimlikkus ja elu hoidmine.“

Kirjanik sõnab, et tema paguluses olev vene kultuuritoimetajast sõber, kirjutas hiljuti järgnevalt: „Üks 1937. aasta repressioonide tunnistaja kirjeldas olukorda kuulsa Moskva ajalehe toimetuses: “NKVD viis ära terved osakonnad. Aken on lahti, kontori uks pärani lahti, tuul lööb seda edasi-tagasi ja keegi ei julge seda sulgeda – nagu ei märkakski. Instinktiivselt tekkis uus harjumus – teeselda, et midagi pole juhtunud, sest see päästis elusid.“

Imbi tõdeb, et hirmsat mitte märkamine, näilise rahu säilitamine, silmade sulgemine teisele inimesele tehtud vägivalla ees oli Stalini terrori inimsusevastane treening-käitumismudel mis jätab teadvustamatult jälje ka tulevastele põlvkondadele. „Ükskõiksus tapab,” ütleb eestlaste vanasõna ja selles vanasõnas on tohutu tarkus,“ leiab ta ja lisab, et  tänapäeval on hakatud jälle end identifitseerima erinevate ideoloogiatega. Talle aga meeldib kirjanik Margaret Atwood, kes on öelnud, et kirjanik ei saa valida enesele ideoloogiaid, vaid peab küsima küsimusi, miks üks või teine asi on nii või teisiti.

„Margaret Atwood ja tema sõnum oli mulle suureks toeks, sest tihtipeale valivadki inimesed enesele ideoloogiaid. Minu arvates on need aga ohtlikud asjad. Just inimeseks olemine, selle mõtestamine ja oma osa tegemine siin maailmas,“ selgitab ta.

Kirjaniku sõnul kogu selles kirjutamise protsessis sees olles, tunneb ta, et see on imeline olukord. „See ei ole alati turvaline. Vahel tunned sa ärevust või teisi sarnaseid tundeid, vahel põrkud sa vastu väiklust ja kadedust ja siis tänad seda olukorda, sest see avab silmad ja teadmise, et oled jälle midagi inimsusest õppinud, et sel minna lasta, et seda tarkust jagada oma mõnes uues teoses. Loomisprotsessi juurde kuuluvad ka takistused ja tõrked. Olen sel teemal koguni Tartu ülikoolis üliõpilastele loova kirjutamise seminaris oma kogemusi ja tööriistu jaganud. Sellel hetkel kasvad sa inimesena. Olen öelnud, et kui loomisprotsessis tuleb endal kananahk ihule, siis saan seda vahendada ka teistele. Anda edasi mõistmist ja mõtestamist. Mõtestamine on mulle väga oluline.“

Kui loomisprotsessis tuleb endal kananahk ihule, siis saan seda vahendada ka teistele. Anda edasi mõistmist ja mõtestamist. Mõtestamine on mulle väga oluline.

Kõik on kinni inimeste peades ja mõtetes

Imbi räägib, et inimeseks olemine on suur väljakutse. Kui 1940. aastal suri Londonis psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud, oli viimasel lootus, et tulevikus inimesed oskavad endas peituval  tumedal, pimedal poolel kaane peal hoida siis, kui annavad emotsioonidele, kogemusele tähenduse. Lisaks tõdeb ta, et nii kaua kui mõõdame ajalugu sõdade kaudu, nii kaua sõjad ka kestavad. „Usun sellesse, et sellist idealismi on vaja. Peame mõtestama, miks ma tunnen nii või miks see inimene tegi sedasi. Kui ma tegelasi kas loon või näen, isegi kas dokumentalistikas või praegu kui kirjutan romaani, siis hakkavad nad mind kõnetama. Ma hakkan nägema ja annan edasi seda, mida näen. See ongi dialoogi loomine – sa näed, kuidas inimsuse see või teine tüpaaž toimib, kuidas väljendab ja valitseb või saab oma emotsioonidest aru. Arvan, et kõik on kinni inimeste peades ja mõtetes.“

Üksikinimese kaudu saame samastuda looga ja tunda empaatiat

Imbi selgitab, et tema esimene dokumentaalfilm „Tõrjutud mälestused“ ja hiljem ka samanimeline raamat, tuli sellest, et Nõukogude ajal puudus üksikinimene, meil polnud oma Anne Franki. See üksikinimese lugu, mis avaneb suureks looks, on tema sõnul aga kõige tähtsam. „Kui tegin dokumentaalfilmi, siis mõtlesin, et pean rääkima oma lugu. Esimene oligi mu ema ja minu ema kaksikõde. Sellest kõik avanes ja läks laiemaks. Mäletan, et Soome televisiooni peaprodutsent, kes oli hinnatud filmitegija, ütles, et pean ka ise selles filmis olema. Et pean üksikinimesest üldisele minema – nii avanevad ajaloofaktid, mis on  üksikinimest piiranud,“ räägib ta.

Kirjaniku meelest on kõige olulisem, et üksikinimese kaudu saame samastuda selle looga ja tunda empaatiat. Ta tõdeb, et nii tema emale, kui ka kõigile neile, kes osalesid filmi tegemisel, oli see tegelikult raske protsess. Paju tegi filmi 5 aastat ning 2005. aastal see valmis. Ta leiab, et kogu selle aja elas see lugu aga kuskil. „See oli hämmastav, kuidas mu maailm äkki festivalide ja kõikide kaudu avanes. See on viinud mind erinevatele mandritele, Põhja-Ameerikasse, Euroopasse, Iisraeli, Taiwani… Ma kogu aeg imestasin selle üle, et see on tegelikult ju nagu Eesti lugu ja kuidas see inimlik lugu hakkas teisi rahvaid puudutama. Me oleme kõik üks ja me oleme kõik kogenud üht ja teist,“ lausub ta ja lisab, et kindlasti peab valmis olema selleks, et see lugu ajab kedagi vihaseks või poliitilised tegelased ei taha nendest asjadest rääkida.

Kui Imbil dokumentaalfilm valmis oli, siis pakkusid kirjastused talle, et ta kirjutaks ka raamatu. Pajul oli väga palju materjali ning ka raamatu keskpunktiks on tema ema ja tema, aga ka ümbrus. „Ka siis oli samamoodi, et kui Eesti on olnud nii suletud ja on nii väike riik, siis kuidas see raamat hakkas maailmas edasi liikuma. See oli justkui selline kohtumiste kogemus. See oli hämmastav ja midagi täiesti uut. Lihtsalt meil on paljud asjad rääkimata,“ leiab ta.

Vahepeal käis ta maailmas rohkem esinemas ning mõtles, et kirjutab „Kirjanduskliiniku“, kus inimesed võiksid läbi esseistliku või ilukirjandusliku teose ennast leida, samastuda, saada luba tunda neid tundeid ja nendega tööd teha.

Lein võib olla ka see, millise pärandi keegi lahkudes sulle jätab

Imbi meenutab, et 2023. aasta detsembris suri tema isa. Tal on perekonnaga olnud alati lähedane kontakt – omavahel räägiti, arutati ja mõtestati. Nädal enne seda, kui Imbi isa lahkus, kuulis ta, kuidas isa teises toas temaga kirjutamisest rääkis. Kui Imbi isa juurde läks, ütles viimane talle, et tahtis tütrel aidata uut raamatu kirjutada ning soovis ka sinna midagi kirjutada, aga rikkus kõik ära. Imbi vastas seepeale isale, et ta pole midagi ära rikkunud, vaid teda hoopis toetanud. Seejärel ütles tema isa sõnad, mida selle põlvkonna inimesed ei kasuta. Isa ütles talle: „Olen nii uhke sinu üle, et sa kirjutad ja tahan, et sa seda edasi teeksid. Nii hea, et ma ei rikkunud midagi ära.“ Selle leina ja lahkumise kaudu jõudis Paju lasteraamatuni. Kuna tema isa oli terve elu tegelenud metsakasvatuse ja loodushoiuga, siis sündis Eesti, laste ja perekonna roheline ajalooraamat „Kadrioru aednik.“

„Kõik need kogemused, mis mul lapsepõlves olid ja kuidas see ennesõjaaegne iseseisvuse aeg hakkas elama … See oli nii huvitav protsess. Kui lõpuks selle raamatu käsikirja valmis sain, siis toimetajad, kes on minust palju nooremad, ütlesid, et see on meie kõikide lugu. Lein võib seega olla ka see, et kui keegi lahkub, siis millise pärandi ta sulle kaasa loob, kuidas ta sind julgustab ja mida ta teeb. Roheline maailm on mulle väga oluline. Tihti me aga ei tunne taimi, loodust. Me pole nendega sinasõbrad nii nagu võib-olla vanasti inimesed olid. Selles mõttes oli minu jaoks väga oluline see lasteraamat kirjutada,“ räägib ta.

See, millesse oma teekonnal usud, see sind ka kannab

Imbi nendib, et raamatuid kirjutades, on tekkinud inimestel tema vastu isiklik usaldus ja nad on toonud talle oma isiklikke vanavanemate või vanemate arhiive, mille põhjal ta kirjutab uut romaani, mille käsikirja peab ta 2024. aasta novembriks valmis saama. Ta toob välja, et kui keegi tundmatu talle midagi usaldab, siis sellest sünnib rohkem usaldust. „See ei tähenda seda, et kogu aeg on tore ja lihtne, aga see, mida sa oma teekonnal valid, millesse usud ja mida näed, see sind ka kannab. Oma viimases raamatus „Kirjanduskliinik“ ühte kohta uuesti üle lugedes, mõtlesin, et kas see on tõesti minu kirjutatud. Olin nii sügaval protsessis, et olen pidanud pärast ka ise üle lugema, et see tõesti oli minu mõte või nägemus. See on mitmekordne protsess.“

Mida paremini endast aru saad, seda paremini lood oma elu

Kuigi Imbi on tegelenud arhiivide ja ajalooküsimustega, siis tema jaoks ei ole ajalugu ajalugu selles mõttes, nagu oleme traditsiooniliselt harjunud mõtlema. See on inimese elu. Olla seal elukaarel ja vaadata nii ette kui ka taha ning kus kohas sa praegu oled. „Kui oled selle mustri või inimese elu ära vaadanud, siis oled juba targem ja sa juba loodki seda. Kui sa kirjutad, siis see on justkui sümboolselt loa andmine ka teistele, et inimene võib  tunda erinevaid tundeid ja neist õppida, uurida millised mõtted on nende taga, sest see kõik loob tegevusi ehk tänast päeva ja homset. Mida paremini inimene endast aru saab, seda paremini ta loob oma elu. Ja siis ongi see tulevik, kui sa paremini näed ja lood. Ka see, kuidas me rahuaega kasutame. Kuidas me seda kasutame, et luua rahu. Mida me mõtleme, kuidas me mõtleme. Need on suured eksistentsiaalsed küsimused ja väljakutsed. Endast aru saamine, „miks“ küsimine ja kui sa oskad kirjutada, siis võid omapoolt võib-olla anda mingi vastuse, mida sa oled avastanud. See dialoogis olemine ja üks ühele kuulamine ja ka silma vaatamine… Need peaks looma paremat tulevikku. Ma loodan seda, ma tahan uskuda sellesse,“ ütleb Imbi lõpetuseks.

Dialoogis olemine ja üks ühele kuulamine ja ka silma vaatamine… Need peaks looma paremat tulevikku. Ma loodan seda, ma tahan uskuda sellesse …

Palju õnne, Imbi!