Ajakiri Golf: Margus Vilisoo – mees, kes pildistab golfi taevast
Fotograaf Margus Vilisoo tegeleb juba aastaid aerofotograafiaga, mis on tema suureks hobiks, kireks ja kutsumuseks. Oma lennuseiklustel tehtud ülesvõtted golfiradadest on MXM stuudiot pidava mehe sõnul ühed põnevamad maastikumustrid üldse.
Aerofotod avastas Margus siis, kui tegi oma elu esimesed lennureisid. Seda just siis, kui sattus igavusest uurima ja ära arvama, mida silm haarab. Profikaamerat tal sel ajal veel ei olnud, aga kui vaatevälja jäi midagi erilist, hakkas vähehaaval pihta.
Esimesed teadlikud ülesvõtted said tehtud Õllesummeril, kus pakuti lendu helikopteril – ostis selle, tegi mõned madalamad klõpsud ja süda oli võidetud.
Margusel on pildistamiskihu olnud veres poisiklutist saati ja ta teadvustas seda enesele juba kuue-seitsmeselt, kui istus järjekordselt vannitoas ilmutades. Fotopabereid kulus kilode viisi. Kasvuperioodil tuli vahele kõikvõimalikke põnevaid asju ning tegevus jäi mõneks ajaks soiku, kuid aastal 2000, kui sai oma esimese peegelkaamera, läks jälle asjaks.
Margus ei ole oma teadmisi omandanud koolis, kuid on läbinud, ja läbib ka edaspidi, koolitusi, kus koguda ja vahetada mõtteid ning omandada uusi nippe.
Millal klõpsasid esimese aerofoto?
1999. aastal tegin selle Vahemere ääres. Pildistasin suurelt lennukit otse alla tavalise seebikaga. Kõik, mis ülevalt paistis, ja siiani paistab, on minu silmis lihtsalt võrratu. Iga fotokunstnik avastab enese jaoks millegi, mis teda köidab ning minu jaoks on see ülevalt avanev maastikupilt, taustal mänglevad valgusvihud, varjud ja kõik muu niisugune, mida mittehuvitatu silm ilmselt ei märkagi. Mittefanaatik hindab lihtsalt üldpilti. Nagu ikka kõige puhul, kui ei tegele süvitsi. Alla vaadates kujunevad mustrid ning see on sootuks midagi muud, kui pildistada paralleelselt tasapinnalt. Igal kellaajal, aastaajal, on avanev pilt erinev ja pidevas muutumises. Fanatism paneb mõtlema sedasi, et kui jätta tegemata kasvõi ainuski klõps, ei saa enam mitte kunagi tagasi pöörata kordumatut hetke. Aina annan tuld.
Kas aerofotode tegemiseks on sul olemas ekstra spetsiaalne fototehnika?
Minu tehnika on täiesti tavaline, mida kasutab iga teinegi. Vahe on lihtsalt kõrguses ja proportsioonides. Ülevalt saab haarata korraga väga palju või siis timmida konkreetsele objektile. Aga kõik möödub sekundiga ja ongi läinud. Seega tuleb tabada hetke. Selge on see, et minu jaoks on lennult pildistamine haigus, mida ei ole võimalik ravida. Oleksin valmis sellega tegelema kasvõi mingi suvalise seebikaga ja leiaksin ikkagi lahenduse, kuidas idee välja mängiks.
Milline aastaaeg on kõige mõnusam?
Kindlasti iga aastaaeg. Rohelised toonid on just kevadel kõige kirkamad ja säravamad. See on selline unikaalne toon, mis suvega luitub. Kes armastab sügist, siis see on väga värviküllane aeg. Talv on küll ilus, aga mina eestlasliku meelega ihkan ikka vaadata midagi sooja, kuna seda aega on meil niivõrd vähe. Peab ütlema, et pildistamiseks minu jaoks lemmik hiliskevad.
Nagu juba arvata võib, leian õhus enesele koha alati akna all. Orienteerun õhuplaanis juba väga hästi tänu sellele, et hoidsin end alati kursis, mis linnapilt allpool laotub ning ka kontrollisin igaks juhuks üle, kas ikka on all see, mida arvasin teadvat. Sama teema jõgedega, järvedega jne.
Millised on lemmikkohad?
Ilmselt paigad lapsepõlvest. See on nostalgiliselt südantsoojendav. Meenuvad kõikvõimalikud momendid möödanikust. Lisaks põnevus ja hasart ning tõdemus, kuivõrd erinev on tunnetus elust, selle plaanist ning mõõtmetest võrreldes tunnetusega täiskasvanueas.
Eestis on ühed lemmikud kindlasti põllud ja mereäärsed alad Saare- ning Hiiumaal, kus joonistuvad imelised mustrid, rannajoon, vahelduvad roostikud ning veealad ja muidugi need värvid-värvid-värvid – see kõik on kaunis!
Kuidas golfiväljakud avastasid?
Mind köidab korrapära ja harmoonia. Kord ei suutnud ma lennu ajal üle Jõelähtme uskuda, mida mu silmad näevad – moodustus ideaalselt hooldatud ning kujundatud maastik. Sootuks teistsugune ilu, mis lummas hetkega. Tänu oma fanatismile olen hakanud hindama maastikuarhitekti kätetööd. Siin on hea võrdlusmoment seoses tavafotograafiaga, mille kaudu näiteks mööda maad jalutades ei hooma iial sedasugust ilu. Ma ei väida, et maa pealt pildistades pole võimalik ilu üles võtta – vastupidi! Lihtsalt see, mis avaneb kõrgustest, on teistsugune ja harvemini harrastatav.
Kui võtta teemaks minu preagused tööd ja ülesvõtted, siis käin peamiselt Saaremaa, Jõelähtme ja Niitvälja kohal.
Kuivõrd oled ise sellest spordialast teadlik?
Hmm, mul on Green Card ja plaanin mängima hakata Jõelähtmel. Vaat siis, milleni pildistamine inimese viib! Ma ei ole golfiga varem üldse tõsisemalt tegelenud, aga kunagi pole hilja alustada. Oli kord juhus, kus mind tabas algajaõnn.
Millest unistad?
Kindlasti millestki sellisest, mida saab teha avakosmosest. Kui oleks võimalik, tiirutaksin ringi kogu avakosmoses. ESTCube’i viimased fotod on väga lahedad. Praegu on mulle kättesaadav vaid teleskoop, mille abil taevakehi vaadelda ja vahel harva siis ka pildistada. Elame-näeme!
Allikas: Ajakiri Golf
