Taavi Aas: maailma minevik on täis Taaveteid, kes ei võitnud Koljateid. Kuid Eesti võitis
Eesti sajas sünnipäev on seda suurem ime, et maailma minevik on täis Taaveteid, kes ei võitnud Koljateid, kuid Eesti võitis, ütles Tallinna linnapea Taavi Aas vabariigi juubeli puhul. Tema hinnangul on Eesti ellujäämise retsept see, et alati on olnud rohkem üksmeelt kui erimeelt.
“Homne Eesti Vabariigi sajas sünnipäev on ellujääjate pidu. Eesti riik on jäänud ellu, isegi kui teda vahepeal kadunuks peeti. Eesti Vabariik on elanud üle riigid, millest üks nimetas end vabade rahvaste murdmatuks liiduks, aga murdus enne 70 aastat. Ja ta elas üle teise moodustise, mis nimetas end tuhandeaastaseks riigiks, aga kestis 13 aastat,” ütles Aas.
Linnapea sõnul ei paku meie riik taolist huvi ajaloolastele ja dokumentalistidele kui mineviku impeeriumid, kuid parem olla tubli elus ja arenev riik oma rahvale kui oodata järjekordset lahkamist mineviku anatoomikumis.
Aas meenutas, et Eesti riik sündis aegadel, mil paljud õpetatud mehed olid veendunud, et suurrahvad lähevad vaid suuremaks ja väikerahvad aina väiksemaks kuni kaovad lõplikult. “Paljudega juhtuski nii,” nentis ta ja osutas, et vadjalased, liivlased ja vepslased elavad edasi pigem geenides kui keeles.
“Maailma minevik on täis Taaveteid, kes ei võitnud Koljateid,” ütles Aas. “Eesti võitis. Omal moel. Oma lingukivide ja oma kombinatsiooniga uljusest ja ettevaatlikkusest.”
“Jah, selle rahvuse ellujäämise eest paljud andnud elu, kuid nende soov anda Eesti riik oma lähedastele on täitunud. Homne päev annab põhjuse rõõmustamiseks, et on veel selline eripärane paik nagu Eesti ja on selline veidra keelega rahvas nagu eestlased. See polnud kaugeltki enesestmõistetav,” lisas Aas.
“Mis meid ellu jättis? See, et oleme alati austanud erimeelt, kuid samas leidnud üksmeelt. Meil on olnud kriitilist mõtlemist, et kurssi vajadusel korrigeerida, kuid samas mitte takerduda kriitikasse,” nentis Aas.
Aas osutas, et üksmeel oli see, mis tegi võimalikuks laulupeod. Üksmeelega rajati seltsimaju ja loodi ühisusi.
“Üksmeel viis meid Vabadussõjas võidule ja tõi meid ühiselt Balti ketti. Ja tänu üksmeelele on meist saanud riik, mis on ühendatud Euroopa ja läänega. Seda poliitiliselt ja kaitsealaselt,” sõnas Aas.
“See üksmeel on meie tugi ja abi ka tulevikus. Selle vabariigi loojad otsisid seda üksmeelt kõikjalt, ka nendelt, kes olid teist moodi ja teist keelt. Nad ei keskendunud eristavale, vaid ühendavale. Kui iseseisvusmanifest saja aasta eest ette loeti, kandis see pealkirja “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.”
Linnapea osutas, et kaks esimest punkti manifestist tegid selgeks, et Eesti ei ole ainult eestlastele ja eestikeelsetele, vaid kõigile, kes selle ehitamises kaasa lüüa tahavad. Ta toonitas, et oluline on seda meeles pidada ka nendel päevadel, mil me juubelit ei tähista. “Tallinn, mille tänavail on alati kõlanud paljud keeled, teab ja mäletab seda lubadust.”
“Rahvuse kohta öeldakse, et see ei sõltu verest, vaid tahtest olla selle rahvuse liige. Rahvus – see on igapäevane rahvahääletus. Meie oleme iga päev hääletanud Eesti poolt. Mul on ettepanek hääletada Eesti poolt ka järgmisel sajal aastal. Ja Tallinna poolt, mille asutamisest möödub järgmisel aastal 800 aastat. Ka Tallinn on ellujääja, sest on olnud suuremaid ja võimsamad linnu, mis nüüd on vaid varemed liivas,” rõhutas Aas.
“Me ei pea oma usku panema liiga palju asjadesse, mida söövad koi ja rooste, mis lähevad moest ja kaovad käibest. Eesti ja Tallinna tugevus ei ole üks või teine tehnoloogiavidin või maksusüsteem. Need tulevad ja lähevad,” ütles Aas.
“Nii nagu teisedki väikesed Taavetid keset maailma Koljateid peame meiegi otsima omi lingukive, mis aitavad meil hiiglaste seas ellu jääda. Ellu aitavad meid jääda just seesama uljuse ja ettevaatlikkuse kombinatsioon, mis sellel Piibli karjapoisil. Ellu aitab meil jääda üksmeel, kodumaa-armastus, mis algab sellest, et hoolime oma kodust, oma kodutänavast, armastame oma kodulinna ja kodumaad,” resümeeris Aas.
“Head Eesti Vabariigi juubelit kõigile Tallinna rahvastele, kõigile Eestimaa rahvastele!” soovis linnapea.
