President Kaljulaid ÜROs: usume Eestis, et meie planeedi päästmine on igaühe kohustus
Kliimamuutused ja mõju looduskeskkonna tervisele on üks neist vähestest asjadest, kus peame jagama kollektiivset vastutust ja kus meil on olnud ka edulugusid, ütles Eesti president Kersti Kaljulaid täna ÜRO Peaassambleel. Usume Eestis, et meie planeedi päästmine on igaühe kohustus – näiteks tänu Eestist alguse saanud kodanikuliikumisele toimus möödunud laupäeval teine üleilmne maailmakoristuspäev, millel osales 20 miljonit inimest 179-st riigist, rääkis Eesti riigipea.
Eesti iduettevõtlussektor kirjutas hiljaaegu alla ülemaailmse ambitsiooniga memorandumile, lubades olla aastaks 2030 kõigis oma tegevustes kliimaneutraalsed. “Nende panus on arvestatav turujõud, aga neil on ka idufirma mõtteviis, sealhulgas võime mobiliseerida inimesi üle maailma. Kliimaneutraalsuse tõotuse võivad anda kõik idufirmad ning teised keskkonnasäästliku mõtteviisiga ettevõtted, kes on valmis toetama planeedi päästmist rohujuure tasandil. Nädal pärast protsessi algatamist on leppega liitujate arv kasvanud rohkem kui kaks korda ning see on levinud Eestist väljapoole, hõlmates praeguse seisuga üle 70 ettevõtte Euroopa eri paigust,“ lisas president Kaljulaid.
„Neid kodanikualgatusi on muu hulgas vaja selleks, et veenda poliitikakujundajaid, et idealism ja valmisolek tegutseda nii praegu kui ka sündimata laste heaolu nimel ei ole kuhugi kadunud. See võimaldab meil, poliitikutel, eraldada kliimamuutuse peatamiseks vahendeid, mis on lõpuks tõenäoliselt isegi suuremad kui 1 protsendi maailma SKPst, “ütles Eesti riigipea. „Meil on varasemast üks hea näide selle kohta, kuidas meie ühised pingutused on vilja kandnud. 1987. aastal võtsime nõuks kaitsta osoonikihti, lõpetades järk-järgult selle hõrenemist põhjustavate ainete kasutamise. Selle tulemusena on Antarktika kohal olev osooniauk tasapisi kahanenud, “lisas Eesti riigipea.
President Kersti Kaljulaid nentis ka, et jätkuvalt õõnestab meie ülemaailmsete jõupingutuste positiivset mõju idealismi puudumine ning tõeline tahe töötada koos kogu inimkonna hüvanguks. “ÜRO on tööriist, mis aitab meil seda ületada. Seda tuleb teritada ja uue tehnoloogia abil täiendada ning see on vaja kodanikuühiskondadega digivahendite abil ühendada, et aidata rohujuureliikumistel saada globaalseteks – kuid ÜRO ei saa iial asendada.,“ lisas president Kaljulaid.
Eesti riigipea sõnul on riikide üheskoos tegutsemise juures oluline ka võime teiste saatusele kaasa tunda. „Kui me taasiseseisvusime ja ehitasime oma riigi taas üles, näidati meie vastu üles kaastunnet. Me oleme valmis samaga vastama, võttes aastatel 2020–2021 valitud liikmena koha sisse julgeolekunõukogus, rahvusvahelise koostöö kõige nõudlikuma laua taga,“ ütles president Kaljulaid.
Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi sõnavõtt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 74. istungjärgu üldarutelul 25. septembril 2019
Hr president,
hr peasekretär,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad,
vennad ja õed!
40 aastat tagasi, 40 aastat pärast seda, kui võimulolijad, kes kasutasid seda võimu kõhklematult oma rahvaste hüvanguks ja teiste kahjuks, olid Euroopa oma vahel ära jaganud, läkitasid 45 Balti riikide kodanikku Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, Euroopa Liidule ja asjaomastele riikidele märgukirja. See märgukiri – mis sai hiljem tuntuks kui Balti apell – kätkes endas lootust, mida õigusel põhinev mitmepoolne koostöö andis nendele väikestele okupeeritud riikidele, mis paiknesid kahe üleilmse bloki, liberaaldemokraatliku maailma ja Nõukogude Liidu, vahel.
Vaid 12 aastat hiljem liitusid Balti riigid vabade ja iseseisvatena taas maailmaga. See oli demokraatia ja mitmepoolse koostöö võit.
Sel aastal tähistab Eesti Balti apelli 40. aastapäeva, võttes endale vastutuse, millest me ei osanud okupatsiooni ajal undki näha – saades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni julgeolekunõukogu valitud liikmeks.
Me võtsime selle vastutuse, sest me hoolime. Me hoolime nõrgematest ja nõrgimatest riikidest ja ühiskonna liikmetest. Me hoolime neist, kelle hääli peab mitmepoolne maailm võimendama, et neid oleks kuulda.
Me hoolime rahvastest, keda ähvardab genotsiid. Me hoolime nende naistest, nende lastest.
Me hoolime rahvastest, kes seisavad silmitsi pikaajaliste konfliktidega ning kannatavad terrori all. Me hoolime nende kasvavate põlvkondade poistest, kes tunnevad üksnes sõduri ametit.
Me hoolime rahvastest, keda ähvardab väljasuremine aeglase toimega massihävitusrelva, kliimakatastroofi, läbi.
Me hoolime rahvastest, keda ähvardavad näljahäda ning näljahädast ja kliimamuutusest tingitud rahutused.
Me hoolime rahvastest, kes sõltuvad sellest mitmepoolsest, õigusel põhinevast koostööst, mida esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.
Me hoolime, sest me teame, et inimkonna tõeline kooskõla – mida pole seni veel saavutatud – sõltub meie võimest olla kaastundlik teiste saatuse suhtes.
Mitmepoolsus ei ole midagi enamat kui teiste saatusele kaasa tundmine.
Kui me taasiseseisvusime ja ehitasime oma riigi taas üles, näidati meie vastu üles kaastunnet.
Me oleme valmis samaga vastama, võttes aastatel 2020–2021 valitud liikmena koha sisse julgeolekunõukogus, rahvusvahelise koostöö kõige nõudlikuma laua taga. Me oleme valmis teenima nii oma valijaskonna kui ka teiste huve, nagu seda nõuab inimkonna teenimine mitmepoolses süsteemis.
Me mitte ei räägi riikidest, vaid koos riikidega.
Meie teod, otsused ja arutelud lähtuvad rahvusvahelise õiguse põhimõtete austamisest ja meie eelkäijate pingutustest nende rakendamisel.
Me austame mitmekesiseid, kuid ausaid seisukohti ja arvamusi selle kohta, kuidas lahendada probleeme, millega me silmitsi seisame, ning toetada oma otsustustegevust. Need, kes juhinduvad kaastundest inimkonna ja meie koduplaneedi vastu, saavad Eestile loota.
ÜRO kui üleilmse inimkonna hooldaja moraalne autoriteet on meile südamelähedane.
Me peame tegelema paljude pikaajaliste ja valusate probleemidega, näiteks konfliktikolletes elavate naiste ja laste olukorraga. Seoses tehnoloogiliste uuendustega ootavad meid ees ka uued väljakutsed. Eesti on siiani ainus digipöörde läbinud riik, mida valitsetakse täielikult internetis. Ent paljud on meile küberruumi järgnemas.
Meie suveräänsust ähvardavad uued ohud, mis on seotud küberkuritegevuse ning küberruumi kui uue sõjalise areeniga. Kuna Eesti panustab terves maailmas e-valitsusel põhinevate arenguhüpetega seotud jõupingutuste tegemisse, tunneme vastutust ka küberruumi kaitsmise eest. Sellepärast püüdleme ka ÜRO julgeolekunõukogu töös rahvusvaheliste seaduste parema kohaldamise poole digiruumis.
Eesti on juba väljendanud oma kavatsusi seoses riikliku ja rahvusvahelise õiguse rakendamisega küberruumis. Me kutsume üles kõiki riike vastama samaga, et täpsustada, kuidas rahvusvaheline õigus digiruumis kohaldub.
Me toetame Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni reformipüüdlusi, mis on tehtud peasekretär António Guterresi käe all, ning võtame neist aktiivselt osa. Me soovime, et ÜRO oleks 21. sajandil valmis teed näitama, saades täit kasu inimkonna tehnoloogilistest edusammudest, tänu millele on neil, kes ei ole suured ega võimsad, – ehk enamikul ÜRO riikidel – lihtsam järgida ÜRO eri organite tööd ja arvukaid arutelusid ning anda neisse oma panus.
Me toetame ÜRO tegevuste temaatilist ühtsustamist ning püüdluste piirkondlikku suunitlust, nagu näiteks kõrgetasemeline töörühm Every Woman, Every Child või ÜRO tegevuste parem, ühtlasem juhtimine eri riikides.
Samuti toetame neid, kes soovivad suuremat iseseisvat vastutust, aga ka ÜRO tuge pikaajalistele probleemidele ühise piirkondliku lähenemise leidmisel – nagu näiteks Aafrika Liitu.
Me osaleme ÜRO arenguprogrammi, UNICEFi ja teiste ÜRO organite kaudu üleilmsete hädade lahendamises. Lisaks püüame kasutada ELi ja ÜRO toel enda arenguressursse, et teha ettepanekuid digilahendustel põhinevaks riigiehituseks, nähes internetiühenduse ja mobiilside potentsiaali isegi vaeseimate seas.
Need võimaldavad riikidel rahvastikuregistrite alusel tagada oma rahvale vaba juurdepääs veebipõhisele sündide registreerimisele ja õppevahendid neile, kelle ligipääs kooliharidusele on geograafia, kestva konflikti, sotsiaalse stigma või puude tõttu piiratud. Meie jaoks on internet imeline töövahend, mis aitab harida tüdrukuid ja pakkuda naistele tööd üle kogu maailma, vähendades naiste emantsipatsiooni abil maailma rahvastiku kasvu.
Me toetame mõtteviisi, mille kohaselt on planeedi päästmine iga inimese kodanikukohustus. Tänapäeval saame tehnoloogia abil võtta selle vastutuse ning tunnetada iga üksikisiku tegevuse tõsist, üleilmset mõju. Näiteks nagu eelmisel laupäeval toimunud teisel maailmakoristuspäeval, mil Eestist alguse saanud kodanikualgatus jõudis teist aastat järjest 179 riiki ja territooriumile – sealhulgas Antarktikasse –, kaasates enam kui 20 miljonit inimest ning see arv muudkui suureneb.
Sellest kannustatuna kirjutasid Eesti iduettevõtlussektori esindajad alla üleilmse haardega memorandumile, lubades aastaks 2030 olla kõikides oma tegemistes kliimaneutraalsed. Nende panus on arvestatav turujõud, aga ka idufirma mõtteviis, sealhulgas nende võime mobiliseerida kiiresti rahvamasse üle kogu maailma. Mõnikord seostame nende võimet muuta maailma ainult halvaga: endassetõmbumine ja antagonistlik arutelustiil, töökorralduse segipaiskamine ning ühiskondlike teenuste pakkumise ohustamine, kasutades üleilmset tööturgu, mis ei sobitu meie tööstusajastust pärit maksumudelitega.
Kuid seda võimet saab kasutada ka selleks, et mobiliseerida masse heaolu nimel suuri tegusid korda saatma. Kliimaneutraalsuse tõotuse võivad anda kõik idufirmad ning teised keskkonnasäästliku mõtteviisiga ettevõtted, kes on valmis toetama planeedi päästmist rohujuure tasandil. Täna, nädal pärast protsessi algatamist, on leppega liitujate arv kasvanud rohkem kui kaks korda ning see on levinud Eestist väljapoole, hõlmates praeguse seisuga üle 70 ettevõtte Euroopa eri paigust.
Neid kodanikualgatusi on muu hulgas vaja selleks, et veenda poliitikakujundajaid, et idealism ja valmisolek tegutseda nii praeguse inimkonna kui ka sündimata laste heaolu nimel ei ole kuhugi kadunud. See võimaldab meil, poliitikutel, eraldada kliimamuutuse peatamiseks vahendeid, mis moodustavad lõpuks paratamatult 1% või tõenäoliselt isegi suurema osa maailma SKPst.
Peamine põhjus, miks keskkonnasäästliku energia tootmise tehnoloogiaid ei ole suudetud terves maailmas tõhusalt rakendada, on meie tegevuse killustatus. See takistab üleilmse võrgustiku loomist. See takistab päikeseenergia rakendamist meie kõigi hüvanguks, olgugi et me teame, et maailma energiavajaduste katmiseks on tarvis vaid Hispaania territooriumi suurust ala. See takistab iga maailma mikrovõrgu sidumist taastuvate energiaallikatega ning elektri viimist nendeni, kel seda praegu pole.
Selle killustatusega aitab meil võidelda üksnes ÜRO. Eile toiminud esimene üleilmne kliimakohtumine teretulnud märk sellest, et ÜRO on selleks väljakutseks valmis.
Kliimamuutus on ka edaspidi suurim eksistentsiaalne katsumus, millega maailm silmitsi seisab. Selles valguses on häiriv tõdeda, et me suuname ikka veel triljoneid dollareid selle põhjustajasse – fossiilkütuste tööstusesse.
Kliimamuutuse hävituslik jõud ei avalda kõikjal maailmas ühesugust mõju. Mõni koht on haavatavam kui teine. Sellegipoolest ei jää ükski maailma paik puutumatuks ning selle eest pole meil kellelgi pääsu. Paljud inimesed üle kogu maailma tajuvad juba, et nende elatusvahendid ja isegi elud on ohus.
Himaalaja liustike sulamise kiirus on selle sajandi algusest saati kahekordistunud, mis seab ohtu Kesk-, Lõuna- ja Ida-Aasia veevarud. Arktika igikelts sulab aastakümneid varem, mis ületab isegi kõige pessimistlikumad prognoosid, ähvardades vallandada tohutu koguse metaani, võimsat kasvuhoonegaasi.
Paljud väikestest saareriikidest arenguriikidest pärit inimesed elavad pidevas hirmus, et tõusev meri ujutab nad üle. Kui me ei tegele selle olukorraga kohe, kiiresti ja põhjalikult, läheb see aina hullemaks. Meie pingutustest ega edusammudest ei piisa aga selleks, et vältida selle üleilmse kriisi kahjulikku mõju. Kriisi, mida riigid ei saa omal käel lahendada.
Kliimamuutusega seotud julgeolekuküsimustega tegeleb lähemalt ÜRO kliima ja julgeoleku sõprade rühm, kuhu kuulub ka Eesti.
Teadlaste hinnangul on kliimamuutus üheti mõistetav. Nad pakuvad meile ka parimaid viise sellega võitlemiseks. Parimaid lahendusi otsides tuleb meil alati tugineda teadusele. Arusaam, et fossiilkütuste asendamine biomassiga on CO2-neutraalne, on laialt levinud, kuid teadus on näidanud, et see pole päris õige. Taastuv energia ei ole tingimata CO2-neutraalne. Puidu põletamine võib hoopis CO2 heitkoguseid suurendada ning sajandi keskpaigaks seatud kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamist veelgi raskendada. Selle asemel on tõhusam puitu kasutada toodete valmistamiseks, mis ei ole mitte ainult CO2-neutraalne, vaid ka CO2-positiivne, kuna need tooted talletavad süsinikku terve eluaja vältel. Seda hinnatakse Eestis kõrgelt ning iga neljanda maailmas eksporditud puitmaja on ehitanud eestlased.
Kliimamuutus ja keskkonnaolude halvenemine kuuluvad nende väheste asjade sekka, mille eest tuleb meil jagada kollektiivset vastutust. Selles lahingus oleme kõik ühel poolel, sest see on meie ainus võimalus võita. Meil on varasemast üks hea näide selle kohta, kuidas meie ühised pingutused on vilja kandnud. 1987. aastal võtsime nõuks kaitsta osoonikihti, lõpetades järk-järgult mitmesuguste osoonikihi hõrenemist põhjustavate ainete kasutamise. Selle tulemusena on Antarktika kohal olev osooniauk sellest ajast saati tasapisi kahanenud.
Järgmisel aastal tähistame Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 75. aastapäeva. Ma kutsun kõiki üles võtma neid sünnipäevapidustusteni jäänud 12 kuud kui võimalust mõelda, mida me saame teha nii individuaalselt kui ka ühiselt, et kaitsta ja tugevdada ÜROd ja mitmepoolsust.
Sest tegelikult on vastus lihtne – selleks, et see üleilmne, omavahel seotud soojeneva kliimaga maailm jääks püsima, on vaja, et meie hea tahe ja head teod ületaksid kunstlikke piire, mille on seadnud mitmesugused – ja inimkonna kui terviku vaatepunktist kunstlikud – üleilmse ühiskonna killustumised, mis on meid seni saatnud ja jäävad seda tegema ka edaspidi.
Meie üleilmsete pingutuste positiivset mõju õõnestab tõelise mitmepoolsuse, tõese ja idealistliku, inimkonna hüvanguks mõeldud mõtteviisi puudumine. Me peame selle ületama. ÜRO on töövahend, mis aitab meil seda ületada. Seda tuleb teritada ja uue tehnoloogia abil täiendada ning see on vaja ühendada kodanikuühiskondadega digitaalsete vahendite abil, mis võimaldavad koondada individuaalseid pingutusi üleilmseteks liikumisteks – kuid seda ei saa iial asendada.
Tänan teid tähelepanu eest!
President Kersti Kaljulaid kandis ÜRO Peaassamblee poole pöördudes Antarktikat kujutavat kleiti, et juhtida tähelepanu kliimakriisile ja Antarktika olulisusele. Tohutu meredest ümbritsetud jäine manner on nagu globaalne termostaat, mis reguleerib Maa kliimasüsteemi ja hoiab seda elamiskõlbulikuna. Polaaralad on globaalse soojenemise eesliin, sest nad on väga tundlikud kliimasüsteemi muutustele. Viimased teadustulemused viitavad kasvavale ebastabiilsusele ja liustike sulamise kiirenemisele. Mõned paigad on soojenenud viis korda enam kui globaalselt keskmisena, kuigi Antarktikas leiab soojenemine aset pigem ookeanis kui õhus. Mandriliustiku teatud osad on soojenemisele iseäranis tundlikud ja võivad ületada punkti, kust tagasiteed enam pole. Antarktika avastas 200 aastat tagasi ekspeditsioon, mida juhtis Saaremaalt pärit Balti mereväeohvitser Fabian Gottlieb von Bellingshausen.
