EKSKLUSIIVNE INTERVJUU I Marika Tuus-Laul: energia tuleb ikka seestpoolt
Jõgeva vallavolikogu otsustas käesoleval aastal tunnustada Jõgeva valla vapimärgiga Jõgeva- ja Tartumaalt riigikogusse valitud Marika Tuus-Lauli. Paikkonnale osutatud eriliste teenetena peeti silmas teeneka poliitiku kaasalöömist mitme Jõgeva valla jaoks olulise kultuuri- ja taristuobjekti valmimisele, renoveerimisele ning sisustamisele. Marika Tuus-Laul on andnud oma panuse valla eakate elu mitmekesistamisele.
Usutluses Heade Uudiste portaalile rääkis Marika Tuus-Laul kohtumistest Jõgeva valla inimestega, kiitis legendaarset Palamuse apteeki. Kirgliku ravimtaimekasvatajana soovitas Marika tarvitada punet ning häid sõnu jätkus tal abikaasa Uunole. Energiat soovitas Marika Tuus-Laul aga otsida ennekõike iseenesest.
Mis olid esimesed mõtted ja emotsioonid, kui kuulsite, et teid on tunnustatud Jõgeva valla vapimärgiga?
Mulle helistas ühel pärastlõunal Jõgeva vallavolikogu esimees Raivo Meitus ja andis teada, et mind on tunnustatud Jõgeva valla vapimärgiga. See positiivne teade keset tihedat ja pingelist tööpäeva tuli nagu välk selgest taevast. Ma ei osanud sellist teadet oodata ja esmalt vist ütlesin midagi üsna sobimatut, et „Oh, sa Issand!“. Selle peale ütles Meitus, et pole siin Issandat midagi, nii lihtsalt otsustati ja nii on. Lisas, et autasu antakse üle Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise pidulikul üritusel.
Olete tuttav kahe Jõgeva vallaga – ühega, mis oli enne haldusreformi ja nüüdse suure Jõgeva vallaga, kuhu kuuluvad ka endised Palamuse ja Torma vald. Kui suured on erinevused, kuidas inimesed toime tulevad?
Esialgu oli kartus suur. Nüüd, käies kohtumistel ja rääkides inimestega, on näha, et ollakse rahul. Meil oli mõni aeg tagasi Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni väljasõit Jõgevamaale. Paljude kohtumiste hulgas oli ka kokkusaamine uue suure valla juhtide ja sotsiaaltöötajatega. Nemad kõik kiitsid, et töö sujuvat paremini ja on lihtsam koordineerida. Samas oleme abikaasa Uunoga korraldanud meie maakodus Otepääl kokkusaamisi endise Jõgeva valla töötajatega. Meenutatakse endisi ilusaid koosveedetud aegu. Paljudega oldi ju koos töötatud üle paarikümne aasta.
Millised mured Jõgeva vallas teie arvates kõige kiiremat lahendust vajaksid? Kuivõrd on sarnased probleemid omased ka teistele Eestimaa paikadele?
Eks põhiprobleem ole ikka selles, et kogu Jõgevamaal väheneb elanike arv üsna kiiresti. 15 aastaga on kaks mandaati riigikogu valimistel vähemaks jäänud, sest rahva hulk on drastiliselt vähenenud. Jõgevamaa ja Valgamaa ongi selles mõttes kõige kriitilisemas seisus. Maal on tasuvaid töökohti vähe, eks just sellepärast siit ära minnaksegi.
Te olete ka ise elanud Jõgeva vallas Kuremaal, kus üridipeenar praegugi alles. Milliseid ravimtaimi soovitate ennekõike kasutada praegu, talvisel ajal, kus ilm sombune ja pidevalt sajab vihma?
Ega mitmel pool jõua aeda pidada, nüüd oleme oma majapidamise ja maakoduga ikkagi Otepääl, kus olen veetnud ka lapsepõlvesuved koos vend Heimariga, sest meie emapoolne suguvõsa on just Otepäält pärit. Seal on meil tore ürdiaed, mustsõstra- ja vaarikapõõsad, katsetame ka viinamarjadega ning kartuli, peedi ja porgandi saame kah oma maa pealt. Paljusid ravimtaimi korjame loodusest, neil on väge rohkemgi kui koduaias kasvanutel. Selles mõttes on praegu täiesti asendamatuks taimeks näiteks pune, mis kasvab looduses – väga rikas C-vitamiini poolest, sisaldab ka kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi. See on nohu ja kurguhaiguste puhul väga vajalik taim, mis annab ka jõudu ja turgutab tervist. Siinsetel metsaservadel seda kasvab. Samuti korjasime suvel hulga põdrakanepit. Rasketel aegadel on just see taim inimesi elus hoidnud. Koduaias võiks kindlasti meliss kasvada. Peale talviseid põdemisi on see tervise taastamiseks väga hea taim. Öeldakse isegi, et meliss pikendab eluiga. Ja naised ärgu unustagu ka naistepuna, see on nn päikeselill. Hippokrates nimetas seda taime imetegijaks, mis ravib 99 haigust.
Olete mitmes oma sõnavõtus rääkinud Palamuse apteegist. Kas sellel on seos apteegireformiga?
Palamuse apteek on niisugune tore näide heast proviisorapteegist, kus antakse sulle ka palju õpetusi kaasa. Sinna sisse astudes tunned, et see on tõeline apteek, mitte aga ketipood, kus riiuleid täidavad toidulisandid ja muud vidinad, mis hästi kassat teevad. Eks muidugi on see apteek meile lähedane ka Oskar Lutsu „Kevade“ kaudu. Paunvere laada ajal saab siit apteegist ka punsli õli osta.
Möödunud aastal möödus 50 aastast mängufilmi „Kevade“ valmimisest. Teid oleks peaaegu valitud Teele osssa. Mille taha asi jäi?
Keskkooli ajal käisin koolis, kus vabaks õppeaineks oli filmikunst. Käisime palju kinos. Ühel sellisel korral Partisani kinos Pelgulinnas tuli mu juurde üks naine ja kutsus Tallinnfilmi proovi. Proovivõtetel sain teada, et hakatakse tegema Oskar Lutsu „Kevadet“ ja sinna otsitakse Teele osatäitjat. Tehti tookord need pildid ära ja nii see jäi. Umbes kuu aja pärast, kui ma pärast koolipäeva pisut diivanil pikutasin, oli uksekell ja emale öeldi, et buss on ees, et sõita Keilasse proovivõtetele. Krapsti olin ma riides ja sõitsimegi. Seal oli peale minu veel kaks tüdrukut. Üks keegi Võrumaalt ja teine, nagu siis hiljem teada sain – Riina Hein ehk siis tänane Teele. Mul olid ilusad blondid pikad juuksed, kuid mulle seoti juurde veel üks pikk pats, aeti mingid ürbid selga, mis mulle kõik suured olid, grimeeriti ära ning siis läks proovivõtteks. Ma pidin midagi karjuma, mida täpselt, ei mäleta. Vist oli midagi sellist, et „Arno, hakkame koos koolis käima!“. Kunagi hiljem sain teada, et kuigi olin blond, kellel polnudki vaja juukseid spetsiaalselt värvida, otsiti sinna tugeva kondiga talutüdrukut. Mina olevat olnud liiga habras, filmidiivalik ja linnatüdruku kõnnakuga. Ütlen ausalt, mul polnudki tol korral sellest suurt midagi, sest igapäevaelu tundus nii huvitav. Pealegi tahtsid kõik noored tüdrukud olla siis Eve Kivid ja Ada Lundverid. Aga huvitav on see, et elu on mind Palamusega väga palju kokku viinud.
Kas filmi „Talve“ olete juba vaadanud või kavatsete vaatama minna?
Ikka lähen vaatama. See on ju erakordne filmisaavutus. Ühed ja samad osatäitjad, kes alustasid lapsena ja kes on meie ees ka pärast pikki aastaid päris küpses eas.
Mida kauaaaegse teleajakirjaniku ja populaarse saate „Knopka“ autorina arvate tänasest meediamaastikust?
Head ajakirjandust on üsna vähe. Kirjutatakse seda, mis müüb. Müüb aga negatiivne uudis. Ajakirjanduseetika hea tava reeglite suhtes eksitakse pidevalt. Näen, kuidas teenitakse kaudselt meediaomaniku huve. Seepärast pole ajakirjanik enam erapooletu, sõltumatu ega tasakaalustatud. Väga häirib seegi, kui mõni reporter tuleb ekraanile, et oma suhtumist mõnesse inimesse või erakonda välja elada. Soliidsus on kadunud. Kõik on kuidagi lihtsustatud ja liialdatud.
Mis võiks tänapäeva inimestele üldse kõige rohkem energiat ja jõudu anda?
Mind paneb elama mõte kevadest, päikesest ja suvesoojusest. Kõige ilusam aeg on mai algus, mil õitsevad toomingad ning tulbid ja nartsissid on suureks sirgunud. Tavaliselt on see tööl just kõige kiirem aeg. Ööbikud soojal suveööl on muidugi võrratud. Ega siis magada küll ei tohi.
Minul on abikaasaga vedanud, meil on koos hea olla ja see annab jõudu. Hea sõber on alati toeks. Aga eks meil kõigil tuleb jõudu ammutada ka igapäevaelu pisiasjadest, sest vanemas eas on vähe asju, mida pole varem kogenud ja mis üllatavad. Energia tuleb ikka seestpoolt. Ikka tuleb mõelda, et ma tahan seda teha.
