Avaleht Kultuur Teater Etendust “Performance STL-is” näeb kahel Eesti festivalil
Etendust “Performance STL-is” näeb kahel Eesti festivalil

Etendust “Performance STL-is” näeb kahel Eesti festivalil

Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi märtsis esietendunud lavastus “Performance STL-is” etendub kahel festivalil.

22. augustil antakse etendus rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil Saal Biennaal ja 11. septembril on kaks etendust Tartus Draama festivalil. Teisele etendusele järgneb vestlusring, mida modereerib teatriteadlane Hedi-Liis Toome.

Veel on võimalik lavastust näha 6. ja 7. septembril ning 6. ja 7. novembril Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval. 7. novembri etendus on inglise keeles ja kuulub Draamamaa showcase-programmi.

Lavastajad Ruslan ja Artjom on kutsunud performance‘isse osalema Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria õppejõu Kai Valtna ja tantsukunsti õppejõu Raido Mäe, kelle kõrvale on dialoogipartneriks kaasatud nende tudeng, tantsukunsti üliõpilane Anumai Raska. Lavastusetiimis on ka valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Vaatluse all on ohvri kontseptsioon, mida projitseeridakse etendajatele ja publikule, tuues samaaegselt paralleele tõrjutusest ja identiteedikriisist Eesti ühiskonnas.

Erinevatest rahvustest kooslus läheneb lavastuse loomisele kriitilis-analüüsivalt ehk küsitledes kõike selle ümber toimuvat, näiteks “mida üks lavastuse pealkiri peaks edastama või milliseid ootusi tekitama?”, “mis on meedia roll lavastuse tähendusprotsessidel?”, “millised on lavastuse loomise alused?” ja “kas kogu aeg peab midagi tõestama?”.

Kai Valtna: “Performance‘is ei looda fiktiivseid maailmu. Oluline on kohalolu ja vahetu suhtlus publikuga. Meie performance‘is teeb kaasa rahvusvaheline seltskond: üks juut, üks venelane ja neli eestlast, nagu anekdoodis. Sellise rahvusvahelise pundi jaoks läheb situatsioon ju väljaspool saali aina huvitavamaks. Kas pole? Me kõik oleme ohvrid. Ohvriks olemine on seisund maailma jaoks end kehtestada. Meie eesmärk on läbi valgustada erinevaid strereotüüpe, näidata erinevaid patroneerivaid suhteid, nii rahvuseid puudutavaid kui ka näiteks tudeng–õppejõud suhet või etendaja-lavastaja suhet.”

Jürgen Rooste (arvustusest, mis ilmus ERR-i kultuurportaalis): “Tõsi, see on vägagi kunstiruum, ülevõlli kunstiruum. Säärane, kus iga sõna, iga tegu muutub teose osaks. Kus kuus etendajat täidavad ruumi habraste seoste, alalise liikumise, väikeste vihjete, pisikeste pahedega. Olen näinud (ka seestpoolt) lavastusi ja lavastusprotsesse, kus otsitakse seda viisi, kuidas juhtuks palju pisikesi asju korraga, kuidas kunstnikud suhestuksid publikuga mitmes ruumipunktis, tekitaksid korraga iseennast otsiva, olukorras kujuneva narratiivsuse ja sündmuste paljuse kogemuse. Stepanov ja Astrov on sellega hakkama saanud. Nad suudavad aktsioonis, helis, pildis harutada lahti kunstiteose, mida võiks olemuslikult kirjeldada performance-installatsioonina ehk kogu aeg toimub midagi, ruum muutub, aga igas ruumihetkes eraldi on see vaadeldav veidra ja veidi eraldiseisva (visuaal)kunstiteosena.”

Ruslan Stepanov on eesti koreograaf, kes on tantsija ja koreograafina töötanud Vanemuise balletitrupis, elanud ja töötanud Saksamaal Görlitzis ja Berliinis. Artjom Astrov on tuntud teatrimaastikul eelkõige helikujundajana. Ta loob ka eksperimentaalset räppmuusikat Benzokai nime all ja on plaadifirma Serious Serious üks asutajatest.