Fotografiska näitab ikoonilisi pilte Brasiilia kullakaevandusest
Fotografiska Tallinn näitus „Kuld” esitleb Sebastião Salgado ikoonilisi fotosid, mis on pildistatud 1986. aastal Brasiilias Serra Pelada kullakaevanduses.
„Mõned peavad mind pressifotograafiks. See pole tõsi. Mõned teised peavad mind aktivistiks. Ka see pole tõsi. Tõsi on ainult see, et fotograafia on kogu mu elu. Kõik mu fotod peegeldavad hetki, mida olen teravalt läbi elanud. Kõik need kujutised on sündinud seetõttu, et elu, minu elu, on sundinud neid looma,” kirjeldab Salgado ise.
Tal võttis kuus aastat aega, et saada luba dokumenteerida kaevanduses toimuvat, sest sõjaväeline valitsus seisis sellele tugevalt vastu. Serra Pelada oli tollal maailma suurim avatud kullakaevandus, mis paiknes keset kuuma džunglit 430 kilomeetri kaugusel Amazonase jõest ja oli kohale meelitanud 52 000 kullaotsijat, kes endile ja oma peredele paremat elu lootes pidid sageli taluma ebainimlikke töötingimusi.
„Kuld” on ühtaegu nii austusavaldus inimlikele püüdlustele väärikama eksistentsi poole kui ka asjade seisule esitatud väljakutse: kas maakera ressursside jätkusuutlikuks majandamiseks ei ole tõesti muid võimalusi kui armutu kapitalism? Olgu selleks ressursiks inimesed, keda nähakse lõputult suure ja ammendamatu potentsiaaliga toorainena või siis planeedi loodusvarad.
„Kümne aasta jooksul kehastas see koht ammukuulutatud El Doradot, kuid tänaseks on Brasiilia metsikuim kullapalavik vaid legend, mida hoiavad alal mõned õnnelikud mälestused, hulk valusaid kahetsusi ja need fotod,” nentis Salgado.
Fotodelt saab näha, kuidas eri päritolu, vanuserühmast ja ühiskonnaklassist mehed ronivad mööda logisevaid redeleid, turjal rasked 40-kilosed kotid. Fotodelt võib kergesti jääda mulje, et nad ronivad üksteise kukil. Tegelikult näitab see vaatepilt anarhiliselt organiseerunud, kuid õlitatult toimivat koostööd, mille on korraldanud kullakaevajad ise. Üks mees hõivas kaks korda kolm meetrit suure kaljulapi, teine rahastas selle krundi läbituhnimist. Kasum jagati võrdselt. Raske füüsilise töö – kaevandamise ja jääkaine äratassimise – tegid ära palgatud töökäed, unistades sellest, et just nemad leiavad kullalaadungiga koti ja saavad sellest oma osa.
„Sain ruttu aru, et see, mis esmapilgul paistis kaootiliselt liikuva inimmassina, oli tegelikult väga keerukas süsteem, kus igaüks 52 000 mehest täitis täpselt talle ette nähtud rolli,” selgitas Salgado. „Kõik toimis nii sujuvalt, et hoolimata jubedatest tingimustest oli fataalseid õnnetusi harva – mehi ühendasid jagatud unistused ja kaelamurdvad kullaotsingud. Kuld võis sillutada teed äärmisest vaesusest suurde rikkusesse. Mõnel puhul nii läkski.”
„Kuld” on klassikaline must-valge fotoseeria, mille olulisimaks omaduseks on väärtuslik ajalooline tagasivaade, kus on võimsalt põimunud unistused ja reaalsus. „Hiljuti 76-aastast sünnipäeva tähistanud dokumentalistika grand old man’i näituse Eestisse toomine on meie jaoks tõeline au. Salgado tööde näol on tegu fotograafia lähiajaloo kullavaramuga, mille ülespanek toob näituste saalidesse nii jutustava fotograafia kui ka ajaloo austajad,” sõnas Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents.
Sebastião Salgado on auhinnatud fotograaf ja looduskaitsja. Põgenenud Brasiiliast poliitilise tagakiusamise tõttu, alustas ta 1973. aastal Pariisis tegutsemist professionaalse fotograafina. Paarkümmend aastat hiljem asutas Sebastião abikaasa Lélia Wanick Salgadoga, kes on tema kõikide projektide kuraator ja produtsent, tänini nende stuudiona toimiva Amazonas Imagesi. Alates 1990. aastatest on paar töötanud ka Brasiilia vihmametsade taastamise nimel. Salgado on UNICEF-i hea tahte saadik ja USA teaduste akadeemia auliige.
Näitust „Kuld” näeb Fotografiskas 14. veebruarist 10. maini.
