GoodNews eksklusiiv! Meie Evelin: ma olen kogu aeg päris mina

Evelin Ilves on Eestis ilmselt üks neist inimestest, keda tunneb viimane kui üks selle maa kodanik, sest ta on olnud esileedi ja säilitanud selle positsiooni osaliselt ka pärast seda, kui ta seda enam pole.

Meie kohtumispaigaks valib Evelin hubase kohviku ja toidukaupluse NOP. Kohtumine võtab juba peale tervitussõnu sõbraliku avatud vestluse vormi ning iga minutiga saab selgemaks, et tegemist on daamiga, kelles pulbitseb elu, kelles on siirust ning kelle jaoks trammisõit on normaalne tegevus ka siis, kui seal tuleb kaassõitjatega selfi’sid teha.

Nüüd on võimalik Evelini tegemistega kursis olla tema omanimelise persoonisaate kaudu, mille esimesed saated on juba parasjagu kõneainet andnud. Oma intervjuus räägib kindlalt esidaamide nimistus püsiv Evelin Ilves oma saatest “Evelin”. Hea lugeja – pisut elitaarne, pisut salapärane, pisut skandaalne ja kindlasti ka omajagu rahvalik ehk Meie Evelini intervjuu on teie ees. Head lugemist!

Evelin Ilves, ilmselt soovib kogu meedia teiega intervjuud teha, pildistab pidevalt ja jookseb sabas. On see tõsi?

Ei, ma ei ütleks, et Eesti meedia mul sabas jookseb. Nad pildistavad muidugi, aga tavalised inimesed teevad seda rohkem. See on äge. Eile tegin just trammis selfie ühe vene paariga, kes olid tulnud seenelt. Neil oli hea meel, et ma olin trammis. Siis läksid nad kõigepealt tülli, sest mees tahtis tulla selfiet tegema, aga naine suges teda kõvasti. Mees murdis ikkagi läbi ja me tegime selfie ning lõpuks naisega ka, nii et ka peretüli lahenes. See oli tore.

Seda on soe kuulda, et Evelin Ilves sõidab trammis ja intervjuule tulite ka rattaga. Saate te nüüd olla päris teie ise?

Ma olen kogu aeg päris mina. Ma arvan, et meediakäsitlus on see, mis moonutab pilti, aga mina olen ikka mina. Elu on pannud mulle erinevaid rolle, mis ei ole alati mugavad, aga ega ma sellepärast kellekski teiseks ole muutunud.

Kes on päris Evelin? Mis talle meeldib ja mis üldse ei meeldi?

Mulle ei meeldi üldse valetamine. Kui ma haistan kedagi, kes valetab, siis on lõpp, rohkem teda minu jaoks ei eksisteeri. Selles suhtes on mul nulltolerants. Aga mulle meeldib kõik, mis on päris. Mõtlesin just, et lähen nädalavahetusel Kihnu, ma olen juba neljandat aastat Kihnu käsitöö- ja toidufestivali patroon. Lubasin, et annan Kihnu koolis ühe tunni, jään sinna ka esmaspäevaks, ja ma mõtlesin, et mida ma räägin. Kõige rohkem tahetakse minult kuulda tervisliku toitumise käsitlusi. Kihnu lastele ei ole mul vaja rääkida seda, et sööge kõike, mis on kohalik, korjake ise põllu pealt, sest nemad teevadki seda, nad on selles sada korda paremad kui tallinlane, sest Kihnus elavadki pered nii, nagu 200 aastat tagasi elati. Maal kasvatatakse kõike ise ja tehakse kõike ise ja see ongi nii. Sellepärast nad ongi kultuuriväärtuseks kuulutatud kogu oma välimuse, elustiili, laulude ja tantsudega. Siis ma ütlesingi, et räägin neile karjäärist ja selle planeerimise mõttetusest.

Mida see tund siis täpsemini sisaldab? Miks on mõttetu karjääri planeerida?

Inimeste seisukohad on siin erinevad. Rääkisin sellel teemal just ühe inimesega, kes tuleb saatesse ja tema ütles, et teeb kõike eesmärgi pärast. Mina teen kõike protsessi pärast, see on erinev käsitlus ja ei saa öelda, et üks oleks õigem kui teine. Kui elu mängib mulle mingi olukorra kätte, siis ma mõtlen läbi, mida ma nüüd teen, kuidas hakkan ennast teostama ja siis ma üritan seda teha võimalikult hästi, leida võimalus seda nautida. Mõnikord on tegu enesepettusega ja leiad hiljem, et ei leidnud seda asja, mida päriselt armastad ja mis endale ka midagi pakub. Mina tavaliselt leian, aga mõnikord jõuan protsessis välja kuhugi mujale, kui arvasin ja seepärast on mõttetu planeerida. Minu viimane suur plaan oli ülikooli ajal. Kui ma 1986. aastal astusin ülikooli, siis mõtlesin, et ma lõpetan ülikooli, lähen mehele, saan lapsed ja lähen Moskvasse aspirantuuri kraadiõppesse. No kus ma siis nüüd ja praegu olen? Samas olen ma teinud nii palju asju, õppinud arstiks, aga samas kogu aeg oma haridust kasutanud, selle eluga kaasa tulnud väärtusi hoidnud ja arendanud. Minu sõnum on: tehke seda, mida armastate, üritage aru saada, mis teil hästi välja tuleb, ja arendage seda. Ei ole keeruline teha kümmet asja korraga, ei pea tegema ainult ühte, ainus asi on, et kui teete kümmet asja korraga, siis hästi saate teha ainult ühte. Kui kümnest asjast valite antud hetkel selle üheksanda, keskenduge ainult sellele, see on kogu saladus.

Rääkides saatest „Evelin“, kuidas see idee sündis?

See mõte sündis Allar Tankleri peas, kes oli Eesti Ekspressi peatoimetaja. Tema mõte oli teha Evelin Ilvesest persoonibränd. Siin piirkonnas selliseid ei ole, persoonibränd on ühele isikule ehitatud meedium, millel on kõiksugu väljundeid, olgu see siis ajakirjandus, telesaated, tooted, mida iganes. Niimoodi me arutasime ja veeretasime tema ideed, kuni ta ootamatult lahkus Eestist, et anda oma abikaasale võimalus karjääri teha, ja ta läks koduperemeheks Luxembourgi. Selleks hetkeks olin ma endale selgeks mõelnud, et ma ei ole valmis nii suure asjaga riskima, et hakkame vaikselt kuskilt otsast peale ja vaatame. Siis me jõudsime selleni, et alustada võiks telesaatega. Sel ajal, kui me rääkisime Allar Tankleri kaudu läbi Ekspress Meediaga, oli sellise sarnase saate kontseptsioon valminud ka Teet Margna peas. Saimegi ühel hetkel kokku, hakkasime tõsiselt arutama ja leidsime, et saame ühtemoodi aru, et ma ei hakka tegema lihtsalt talkshow`d, rääkima päevapoliitiliste või mistahes teemadel, mis mulle endale korda ei lähe või millest ma ei tea midagi. See saab olla ainult saade, mis käsitleb teemasid, mis minu arust on olulised, millest ma aru saan, mida ma suudan sisuliselt käsitleda. Ma ei hakka kunagi ajakirjanikuks. ma ei hakka kedagi intervjueerima, ma ei hakka kedagi paljastama ega midagi tõestama, meie viis informatsiooni hankida on rääkida lugusid. Lugude rääkimine on mind saatnud terve elu, mulle on meeldinud nii jutustada kui kirjutada lugusid, ja mulle tundub, et oma sõnumit on nii kõige lihtsam, efektiivsem ja inimlikum kohale viia. Seda me nüüd teemegi ja kuna meedia on tegelikult inimesed ära hirmutanud oma klikimajandusega, ei ole üldse lihtne saateid teha, sest inimesed kardavad kollase ajakirjanduse reaktsiooni, kommentaare, klikke. Väga kaua aega ei ole olnud ka sellist saadet, kus inimest ei panda tanki, teda ei paljastata, ei suruta kiiresti kuhugi nurka ja pärast ei lõigata seda kuidagi imelikult kokku. Teate kui palju on neid inimesi, kes on osalenud mingites teleseriaalides või reality-show`des ja nende jutud on kuidagi äraspidiselt kokku lõigatud, lihtsalt skandaali tekitamise eesmärgil! See kõik on jätnud jälje, aga meie seda ei tee ja nüüd pärast kolmandat saadet tundub mulle, et inimesed hakkavad maha rahunema, nad saavad aru, et me ei teegi päriselt seda, mida nad kartsid või ootasid.

Skandaal on iseenesest justkui kole sõna, aga kas skandaal on alati halb? Inimesed kuulevad, loevad, kas seda peakski kartma?

Minu arust ei peaks midagi kartma. Hirm pole üldse mingi abimees, see on kõige irratsionaalsem asi ja kui sa oled julgenud midagi öelda, siis pead taluma ka neid reaktsioone. Aga mida tahame meie teisiti teha, on see, et meil on 43 minutit saadet ja selle aja jooksul peaks igaüks saama piisavalt aega, rääkimaks ära oma lugu nii, et see kannab rohkem kui mistahes kommentaar. Ja nii ongi läinud.

Teemad on olnud ka suhteliselt tõsised ja julged. Kuidas teemad sünnivad?

Teemad tulevad elust enesest. Ma ei ole küll arvanud, et me oleme neid teemasid käsitledes kohutavalt julged, need on täiesti normaalsed elulised asjad ja kuna mina olen kohtunud väga paljude inimestega ja kuulnud palju lugusid, elu on läinud lihtsalt nii, siis need on lihtsalt ühed lood, millest paljud ei tea. Hinnanguid antakse liiga lihtsalt, aga kui sa kuulad ära, miks on tehtud üht- või teistpidi valikuid, siis mõistad seda. Hinnangute andmine ei ole üldse hea asi.

Külalistest rääkides, siis igalühel neist on oma lugu oma võtmes, mida nad on läbi elanud. Kas te jõuate neile lähedale ja nad saavad osaks teist, saavad nad teid kaasa elama? Kes need inimesed teie jaoks on, külalised või rohkem?

Me räägime külalistega enne saadet, nii et minul ja toimetajal tekib arusaamine, mis lugu see on, miks nad on teinud üht või teist asja, miks nad on valinud selle või teistpidise tee. Iga külaline on meile kallis, tema väärikus on meile oluline ja veel enam, pärast saadet peab tal paremini minema, mitte halvemini.

Mida praktika näitab, kuidas inimesed ennast tunnevad pärast saate eetrisoleku aega?

Näiteks väikeses Saara ema kirjutas, et Saara tuntakse mänguväljakul ära, teised lapsed ütlevad, et tundsid ta telekas ära, viis inimest on pöördunud nende poole, et annetada juukseid, mis on väga vahva.

Saatesse tulevad juba need, kes julgevad rääkida. Kuidas julgustada inimesi rohkem oma lugu rääkima?

Ma arvan, et selle saate vaatamine juba vastabki sellele küsimusele. Inimesed tahavad rääkida, kel on lugu, tahab sellest ka rääkida ja inimestele meeldib ka kuulata. See on väga tore. Inimesed kardavad, et nende lugu määritakse kuidagi ära, meie seda ei tee, meie lihtsalt ei pane inimesi tanki, ei tee lugu inetuks, et ennast ega midagi muud müüa. Vastupidi, me püüame, et see lugu jõuaks vaatajateni sellisena, nagu ta päriselt on.

Räägime vastukajadest, mis on meedias saatele olnud. On positiivset ja on negatiivset. Mida öelda inimestele, kes leiavad, et midagi võiks veel paremini olla või et miski on lausa halb?

Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Meile on oluline teada, mida me teeme ja teha seda võimalikult hästi, samuti kuulata tagasisidet inimeste käest, kes teevad seda tõesti konstruktiivselt ega edasta hinnanguid. Nii lihtne see ongi. Kes tahavad oma hinnanguid edastada, ka neil on see õigus.

Kes on saatesse oodatud? Milliseid teemasid on oodata ja kes on need inimesed, kes võiksid saatesse tulla oma lugu jagama?

Tulla võiks igaüks, kes arvab, et tal on lugu, mida jagada. Me üldse ei kitsenda oma vaatevälja ja saate teemaderingi. Ainult siis, kui see meid ei kõneta ja kui me sellest aru ei saa, sest me peame oskama selles kaasa rääkida. Olen mitmel puhul öelnud, et kui me hakkame tervisest telesaadet tegema, siis lisaks sellele, mida me pistame suhu, on olemas esmane toit, mis toidab meie hinge ja vaimu ning meie saate teemad on nendest valdkondadest, mis toidavad meie armastust ja tasakaalu.

Monika Kuzmina, Jüri Kukk