„Heino Eller. Eesti eleegia“ kontserttuur Tõnu Kaljuste dirigeerimisel tegi Eestile ringi peale
Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestri „Heino Eller. Eesti eleegia“ suvine kontserttuur külastas kahe nädala jooksul Eestimaa väikeseid kohti. Kontserdid toimusid Kambjas, Hageris, Triigis, Põltsamaal, Viljandis ja Räpinas. Tuur andis panuse Elleri loomingu populariseerimisse, et tuntud “Kodumaise viisi” kõrval jääksid kõlama ka helilooja teised teosed.
Eller on Eestile oluline helilooja – Eesti professionaalse rahvusliku muusikakultuuri rajaja ja 20. sajandi esimese poole mõjuka Tartu muusikakoolkonna juhtfiguur. Eller töötles oma muusikas traditsioonilisi eesti elemente ja rahvaviise, kuid ta lasi end inspireerida ka impressionismist, ekspressionismist ja teistest 20. sajandi muusikavooludest. Peale selle mõjutasid teda eriti Frédéric Chopin, Edvard Grieg ja Jean Sibelius, keda ta noore mehena ka ise kohtas.
„Olen kuulnud Heino Elleri õpilastelt, eriti Arvo Pärdilt, et Heino Eller õpetas orkestri faktuuris detaile välja joonistama. Partituur kontrolliti noot-noodilt läbi, et igal noodil oleks piisavalt kujunduslikkust ja mõjuvälja. 20 aastat tagasi, kui salvestasime Tallinna Kammerorkestriga plaadifirmale ECM Heino Elleri albumi “Neenia”, saatis see Elleri noot-noodilt-jutt mind igal plaadistushetkel. Ka kuulajatele soovin, et leiaksite meie esituse igast noodist tuge, mis aitaks tänasel õhtul koos meiega mõista Heino Elleri “Eesti eleegia” tähendust,“ ütles Tõnu Kaljuste.
Tänavu möödub 20 aastat Heino Elleri autoriplaadi „Neenia“ ilmumisest, millele Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestri poolt salvestatud lugusid peetakse Elleri kauneimateks keelpilliorkestri teosteks. Plaadi andis välja mainekas rahvusvaheline plaadifirma ECM Records ning see on peamine allikas, mille kaudu teab maailm Elleri keelpillimuusikast. Need on teosed Elleri loometee erinevatest kümnenditest, mida kuulis ka „Heino Eller. Eesti eleegia“ kontserttuuril: „Eleegia“ (1931), „Lüüriline süit“ (1945), „Neenia“ (1928), „Sümfoniett“ (1965-1967) ja „Viis pala keelpilliorkestrile“ (1953).
