INTERVJUU ELUSTIILIKUNSTNIKUGA I Salapärane ja ühtlasi elulähedane elustiilikunstnik Lainie Wisnapp
“Selle usutluse peategelase tegelikku nime me teada ei saagi,” ütleb Jaan-Ivo Lukas, kes Lainie Wisnappi intervjueeris. Endale pseudonüümiks valnud Lainie Wisnapp eelistab oma ametliku nimega varjatuks jääda. Aga ehk polegi vaja teada, mis ID-kaardile või passile on ees -ja perekonnanimeks kirjutatud. Põnevam on ehk teada saada inimese kujunemislugu, tõekspidamisi, väljendusviise loomingus. Sellest rääkis Lainine Wisnapp avameelselt ja põnevalt. “Vestluses tõdesime, et Lainie kui elustiilikunstniku mõttemaailm on võrsunud lihtsast ja romantilisest maaidüllist, kus eriliselt tähtis koht on vanaemal,” ütleb Lukas.
Lainie Wisnapp on piisavalt põnev nimi. Kuidas olete selle endale saanud?
See nimi on tegelikult pseudonüüm, austusavaldus osalt minu vanaemale, kelle juures lapsepõlves palju häid mälestusi ja kogemusi kogutud sai. Vanaema oli koos vanaisaga talupidaja, tema enda suguvõsast ma väga palju ei teagi. Geni sugupuu on muidugi suureks abiks, aga siiski reaalselt ma päris palju juuri sealtpoolt näinud pole.
Selle pseudonüümiga on selline naljakas lugu, et inimesed on palju ausamad oma tagasisides, kui nad oma arust kommenteerivad võõra inimese loomingut (raamat, kunst, laulujupp). Kui sa ütled, et ole hea, vaata mu taies üle, mis arvad, siis enamasti saad vastuseks, “ilus”, “normaalne” või ” hea”. Aga mulle kui autorile ei anna see ju midagi juurde. Võõrast ollakse ikka kritiseerima/ kiitma altimad.
Lainie on minu jaoks austusavaldus minu lapsepõlvele, kus tõesti sai paljajalu hommikuti karjamaale lehmi karjatama viia, suvisel ajal heinategu, sügisel kartulivõtt. Värske lüpstud soe piim ja vanaema targad sõnad kui põlved kriimulised või pind näppu mingi toimingu tõttu sattus. Selline talukoht, mis oli täis maaromantilist maagiat, kus varemetes haldjatest võis unistada ning metsatukast valgeid metsikuid hobuseid karjakaupa indiaanimängus oodata võinuks või sookurgedega salakeeles huigata. Ma usun, et kogu minu fantaasiamaailm sai alguse just minu vanaemast ja tema juurtest. Fantaasiamaailmale andis tõuke ka lisaks kogu see tohutu raamatute hunnik, mida pidevalt raamatukogust kuhjade kaupa koju tarisin.
Miks ja millal ennast kunstis väljendama hakkasite?
Esimesed kunstipüüdlused olid pea 20 aastat tagasi. Ma vastavalt tujudele olen püüdnud teha seda, mis mulle meeldib ja millalmulle meeldib. Esimesed katsetused nägi ka vanaema ära, kes arvas, et toiduga küll ei mängita, aga kui sellest tehakse kunsti, mis silmale ilus vaadata, siis võib.
Näiteks kui teised lapsed sõid riisiputru kas moositörtsu või võisilmaga, siis minu taldrikus oli “kunst”, natuke üht koma teist ja mitte törtsuna, vaid ikka siiruviirudena või täpikeste ja ruutudena. Vanaisa viskas aeg-ajalt nalja, et sellest tüdrukust mingi kunstnik ikka saab.
Läbi kunsti või pigem läbi loomingu hakkasin end väljendama, kui vahel tekkis tunne, et minust ei saada aru või sõnaosavuses võisin vestluses vabalt rääkida aiast, kui kaaslased aiaaugust. Kunstis lihtsalt pole võimalik valesti aru saada. Kunst lihtsalt on kunst. Ja sellest arusaamise kunst on igaühe (vaataja, lugeja, kuulaja) sees.
Kas olete kunstnikuna iseõppija või omandanud teadmisi ja oskusi kõrgkoolis või kunstikoolis?
Ma ei nimetaks end kunstnikuks traditsioonilises mõttes, sest vastavad teadmised ja oskused on jäänud kõrgkoolis või kunstikoolis omandamata. Omal ajal tegin mitmeid otsuseid, mis loomingulisest valdkonna asemel praktilisema valima panid. Olen pigem iseõppija ja erinevate stiilide ja mõtete kokku miksija.
Teie Facebooki konto nimeks on Elustiilikunstnik Lainie Wisnapp. Millest selline kaubamärk või peegeldab see pigem teie sisemust?
Ma usun, et see nimi sai valitud selline seepärast, et selline ma olen. Minu elustiili juures on oluline looming, juured, pete, lapsepõlv ja kogukonnad, kus vähem või rohkem sees olen. Kõigest eelnimetatust ammutan inspiratsiooni ja kasutan vastavalt tujule. Näiteks mõnikord kasutan enne pintsli haaramist klaasikese kangemat paberi immutamiseks, teinekord sobib klaasike piima. Mõnikord lisan värvi või tekstuuri maitseainete ja ürtide kapist. Või hoopis püreestatud marjade segu.
Ma tegelikult ei ole Facebooki usku, aga mu head sõbrad naersid kooronaaegu, et kui ma netis oma loomingut ei jaga, siis poleks mind nagu olemaski. Ma tegelikult ei tegele loominguga teistele näitamiseks, vaid see on väljundiks iseendale. Aga tundus mõistlik idee teha endale lehekülg, olemaks moodne, et ajaga kaasas käia.
Kas kunstnikuna kajastate ümbritsevat elustiili või pigem loote seda ise?
Kajastan pigem enda ümber olevat iseenda loodud elustiili.
Kui mitmekesine on tänane ühiskond elustiilide poolest. Milliseid elustiili ise eelistate?
Tänane ühiskond on kirju erinevatest maailmavaadetest, ja nägemustest laiemasse maailmapilti. Ka elustiile tundub olevat rohkem, kui kahe käe sõrmedel üles võiks lugeda. Ma ise eelistan mõelda, et ma olen midagi abstraktse kunstniku, boheemlase ja unistaja hinge ning maaromantika ja traditsioonide austajana üks igavesti keerukas isiksus ja minu elustiil piisavalt rahulik ja ühtlases voolus kulgev, et kunstnikuhingele inspiratsiooni lõpmatuseni anda.
Alles hiljuti lasin oma käsivarrele tätoveerida värvilise tätoveeringu, millest olen ammu unistanud. Viie liblika ja laste nimetähtedega. Minu jaoks on igal detailil oma sisu ja tähendus. Inspiratsioon. Teise jaoks on see lihtsalt ilus pilt.
Minu jaoks on elustiiliks piknikud, õues üheskoos toidu nautimine ja loodusest erinevate materjalide kokku korjamine, millest hiljem midagi ilusat meisterdada (oksad, sammal, järvekarbid, kivid jne). Mõne teise jaoks tähendab väljas söömine suuri ettevalmistusi, kolmanda jaoks restorani jms. Meie hindame head võileiba ja kuuma tee elamust ka lagendikul kännu otsas, sest sealt lagendikult leiab palju uut ja huvitavat, mida restoranist või suuri ettevalmistusi nõudnud grilllaualt ei leia.
Kuidas oma kunstiteoseid ise nimetate – maalid, pildid?
Oma loomingut nimetan raamatuteks, piltideks, lugudeks. Pigem pildid, sest lõppkokkuvõttes jäädvustan need siiski digitaalselt üles ja raamin ära.
Need kunstiteosed, mis on pigem valmistatud mitmetahuliseks, kõrgustesse ja mitte paberil, need on lihtsalt taiesed.
Augustis on ilmselt üheks minu žanriks puhas looduslik abstraktne värvidekogu, paigutatuna elemendina tarbeesemele, mida vajab iga endast lugupidav autoomanik.
Küllap on sellele küsimusele keeruline vastata, kuid ehk olete nõus ütlema, millised oma töödest teile kõige rohkem meeldivad?
Need, mis ma lihtsalt teen, kus mõte lendleb omasoodu ja käsi kasutab värve ja segab toone ning silm mõõdab ja kaalub, puhaste mõtete tasandil. Enamasti olen sellisel juhul saanud inspiratsiooni loojangust, tõusust või muust loodusest.
Ei meeldi need pingutatud ruttu-ruttu ära-vaja-teha tellimustööd.
Kuidas valite värve?
Mu lemmikud värvid on päikeseloojangu värvid ja heleroheline. Värve kasutan vastavalt enda enesetundele, ja emotsioonidele. Mida lõõgastunum, seda heledamad toonid. Mida pahuram mina, seda tumedamad on ka kasutatavad toonid.
Kas teete ka tellimustöid või peab kunst tulema südamest ja emotsioonidest?
Absoluutselt kuidas kunagi. Olen võtnud vastu tellimustöid, kuid peab arvestama, et töö valmimine võtab aega.
Mitu näitust olete korraldanud?
Näituseid olen korraldanud tosinajagu.
Kas on teil ateljee, kuhu ootate oma kunsti austajaid või on suhtlemiskanal ennekõike internet?
Kasutasin Kastre vallas, Tigase külas, oma vanaema elukoha lähedal asuvat renoveeritud aidaruumi, mille hea omanik selle restaureerinud heledate seinade ja väga hea loodusliku valgustusega ateljeeruumiks. Pärast koroonamõjutusi olen loobunud n-ö renti maksmast ja küllakutsed kunstivaatluseks ja tutvumiseks tühistanud, sest pigem ettevaatus ennekõike, sest ka meie peres on riskirühma kuuluvad inimesi.
Seega praegu tõesti on suhtlemiskanaliks internet. Mingil määral FB leht, sest tahan end pildil hoida, kuid ega mul sellel toimetamiseks erilist püsivust pole.
Ka ühes blogis on minu isevärki loomingust aeg-ajalt juttu tehtud ja üritakski oma tutvust Viie Väikese Vääniku pereblogi eestvedajaga mugavalt ära kasutada, et natukene reklaami ja “eetripinda” saada. Seetõttu osalen 16. august heade tuttavatega Saadjärve ääres asuvas Äksi külas, sellises ettevõtmises nagu Äksi avatud hoovid 2020. Minu panus on tuua kunstilist elementi iga endast lugupidavale autojuhile – pakkudes abstraktse kunsti baasil kohaliku looduse ilu – disainparkimiskellade näol.
Samal kuupäeval on plaanis osaleda ka Kastre vallas kavandataval Maitse teel.
Keda peate Eesti andekamateks kunstnikeks teie kolleegide ja konkurentide hulgast. Või ei saa kunstis üldse konkurentsi tekkida, sest iga kunstnik on omaette isiksus?
Mulle tegelikult meeldib väga kunst. Ja erinevad kunstnikud on andnud palju mõtisklemisainet, püüdlust edasi areneda.
Eks ikka on võimalik konkurents tekkima ka omaette isiksuste vahel.
Saadjärve ääres Äksi külas asub näiteks Galerii No1, kus praegu on kunstnik Hando Tamm koos kaasatud teiste kunstnikega loonud aukartustäratava näituse VESI. Nendest kunstnikest on üks huvipakkuvamaid Hando Tamm. Kuid kuna me oleme ikka väga väga erinevate asjade ja suundade esindajad- tegijad, ei ole konkurentsi tekkimiseks isegi eelduse tõenäosust.
Millised hobid teil lisaks kunstile veel on?
Lisaks kunstile meeldib mulle uurida sugupuud. Otsin oma perekonna juuri. Käin perega hästi palju mööda Eestit ringi, sooviga avastada ja näha võimalikult palju erinevaid põlvkondi ja küla kogukondade toimimismehhanismi. Ma olen kirglik raamatusõber ja ühiste toidukordade austaja, seega korraldan ka sõpradele ühiseid toidukordi ( stiliseeritud piknikud).
Muidugi mõista ma kirjutan päris palju fantaasialugusid oma lapsepõlve maavanaema talukohast inspireerituna. Sahtlisse esialgu, kuid värvidena lõuendile on kasepuu otsas rippuv kiik, kollane saun koos roheliste uksepiitadega ja rohelise karjamaaga kus pruunikad lehmakoogid ja tiirlevad mustad kärbsed ja mitmepealine lehmakari, on jõudnud motiive rohkem kui tosin.
Usutles Jaan Lukas
