Lauri Luik: pean end pigem sallivaks inimeseks, üritades samal ajal mõista mõlemaid äärmusi
Sallimisega on huvitav lugu. Neid, kes on ülisallivad, peaaegu kõike ja kõiki sallivad, reeglina väga ei sallita ning ülimalt sallimatuid ei sallita samuti. Nö normaalsuse piir jookseb seega kuskil vahepeal, kuid on samas äärmiselt subjektiivne ning paiguti hägune.
Tegu on huvitava paradoksiga. Ülisallivad, kes on sallimatud ülimalt sallimatute suhtes, on ju samuti sallimatud. Seega ei saa end ülisallivaks pidavaid inimesi, kes ei suuda mõista sallimatuid, pidada absoluutselt sallivaiks. Edasi lugedes on oluline seda silmas pidada, soovitab Reformierakonna kodulehel Lauri Luik.
GoodNews avaldab poliitiku arvamuse heade uudiste portaali lugejatega täies ulatuses. Head lugemist.
Mina pean end pigem sallivaks inimeseks, üritades samal ajal mõista mõlemaid äärmusi. Ühiskonda puudutavaid otsuseid tehes püüan kõigest sellest lähtuda, võttes samal ajal arvesse ka oma sisemisi veendumusi. Nii nagu elus üldse, olen ka ühiskonda puudutavate küsimuste puhul pigem seda meelt, et radikaalsed lahendused ei ole pikas perspektiivis kunagi head. Eksami edukaks sooritamiseks võib kaks ööd järjest üleval olla, kuid hiljem tuleb kaotatud uneaeg niikuinii tasa teha. Isegi kui sa seda ei taha, loodus teeb seda sinu eest. Seega on soovitatav pikaaegset äärmustes viibimist vältida.
Kreeka valitsus, pangad ja sealsed inimesed tunnevad täna üpris valusalt majandusseaduste korrigeerivat sekkumist, et riik taas jalule saaks. Liiga pikka aega on üle oma võimete elatud, ühel päeval see lihtsalt pidi juhtuma. Ja juhtub ka kõigi teistega, kes nii jätkavad. Siin tõstatub esimene küsimus sallimisest ja mittesallimisest. Eesti inimene küsib õigustatult, et kui kreeklasel on kõrgem elujärg, tunduvalt kopsakam palk ja parem pension, siis miks meie, kes märksa vähemaga peame hakkama saama, peaksime neid veel toetama. Samas, võrreldes Eesti olukorda 90. aastate alguses ning aastal 2015, peame tõdema, meeldigu see meile või mitte, et väga suure panuse meie majanduse arengusse ja eluolu paranemisse on andnud just koostöö Euroopa Liidus, sh teiste riikide abi. Meie vastu on oldud üsna sallivad. Seega on tark ja vajalik omalt poolt vastu anda, kuid vastavalt võimekusele ja loomulikult ka mõistuse piires. Usun, et siiani oleme neis piires talitanud. Edasise osas tuleb aga olla väga tähelepanelik.
Ma jagan nende inimeste seisukohta, kes ütlevad, et nad ei poolda Euroopasse põgenevate inimeste massilist ümberasustamist Eestis, mis oleks selgelt äärmusesse langemine ning võiks kõige negatiivsema stsenaariumi kohaselt ohustada nii meie kultuuri, rahvust kui ka julgeolekut. Sõjapõgenike potentsiaalne arv küündib sadadesse miljonitesse! Sellise suurusjärgu puhul ei ole absoluutselt mitte mingisugust vahet, kui palju 1,3 miljoni elanikuga Eesti põgenikke vastu võtab, igal juhul on tegu vaid pelgalt kosmeetilise lahendusega. Isegi kui me võtaks siia miljon inimest. Meie abi sellises olukorras on ja ainuvõimalikult saabki olla vaid sümboolne.
Ma olen alati lähtunud põhimõttest, et abivajajat tuleb võimalusel aidata. Oluline on ka Vahemere rändekriisi leevendamiseks oma sümboolne(!) panus anda, kuid otsustame ikka ise, milline on meie võimekus. Tegu on solidaarsusega, ja seda me väljendame oma jõudluse piires. Mitte keegi ei tohi meile tulla ette ütlema, keda ja kui palju me aitama peame. Selles aitamise iva ju seisnebki. Mul on hea meel, et suutsime selle mõtteviisi ka Brüsselisse viia ning selgelt välja öelda, et Eesti piir on kahe aasta jooksul kuni 180 inimest. Punkt. Mis aga peamine, väga tõsiselt tuleb just Brüsselis tegeleda probleemi allikaga, sh Euroopa piiriküsimusega. Tilkuv kraan tuleb kinni keerata. See on võtmekoht!
Teise Maailmasõja aegu Eestist põgenenuid reeglina aidati, kuid samuti oli üksjagu vastupidiseid näiteid. Inimesi anti ka välja ning tõrjuti. Meie kasuks rääkis siiski see, et üldiselt sulandusime nt Rootsi või Soome kultuuriruumi suhteliselt hästi. Meil on paljuski sarnased kultuurilised ja religioossed veendumused, hoiakud jms. Oleme nendesse ühiskondadesse sujuvalt lõimumud. Aastakümnete eest kogetu ning ka praegune sõda Ukrainas on pannud meid veelgi enam hindama koostöö, vastastikuse abistamise ja sallimise tähtsust. Ma usun, et ka näiteks Ukrainast tulnud põgenikel ei ole Eestis väga keeruline lõimuda.
Samas eksisteerib hulk inimesi, kes ei ole suutnud rahumeelselt ühiskonnas oma kohta leida ning nende väljund on marodööritsemine ja kõik selle juurde kuuluv. Ühiskonnas üritatakse kehtestada omi reegleid ning häälekalt nõutakse õigusi, mis on antud kultuuriruumile kohati vastuvõetamatud. Ollakse selgelt sallimatud ühiskonna suhtes, kuhu on sattutud. Tekkivates getodes unustatakse see, kuhu tuldi ning elatakse selles, kust tuldi. Juba mainitud Rootsi on taaskord hea näide. Tulles tänase kriisi juurde, on oluline seda kõike hoolikalt silmas pidada. Seetõttu olemegi põgenike ümbepaigutamise osas väga tähelepanelikud, mis muidugi ei tähenda, et kõneallolevate põgenikega ilmtingimata kohe probleeme peaks tekkima. Praeguseks välja töötatud põhimõtted on mõistlikud. Kaalutud valikule eelneb põhjalik taustakontroll. Ainult seatud tingimustele vastavad põgenikud saavad abi. Põgenike hulk on selgelt piiritletud ning minu arvates peab see nii jäämagi.
Põgenikud paigutatakse võimalikult eraldi, et nad suudaksid kiiremini ja paremini ühiskonnas lõimuda. Kindlasti ei majutata kümneid inimesi ühte hoonesse kokku, vaid laiali üle Eesti. Seda ka rangelt vabatahtlikkuse alusel. Kui ikka kohalik kogukond ja vallavõim on selle vastu, siis sunniviisiliselt ei saa hakata kedagi kuskile paigutama. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda.
Antud Vahemere põgenikekriisi kontekstis on väga tähtis eristada inimlikku, individuaalset lähenemist ning laiemat ühiskondlikku protsessi kui sellist. Olen veendunud, et isegi kõige suuremad põgenike ümberpaigutamise skeptikud on inimlikus olukorras nö üks-ühele sallivad, ulatades maaslamajale käe. Kuid just laiem ühiskondlik suundumus on see, mis teeb neid skeptiliseks. “Nothing personal,” nagu öeldakse. Ning seda skeptitsismi ei saa ega tohi meie inimestele, kes nii tunnevad, sugugi pahaks panna. Oma osa nende väärtushinnangute kujunemisel on kahtlemata pool sajandit Eestis kestnud nõukogude okupatsioonil.
Kokkuvõtteks. Sallimisega on nagu vabadusega. Me saame olla täielikult vabad vaid nendes piirides (absurd, kas pole), kus me ei kahjusta kellegi teise vabadust. Niipea kui me väljume neist piiridest ning hakkame oma vabaduseihaga kellegi teise vabadust piirama, ei saa me olla ka absoluutselt vabad, sest absoluutne vabadus tähendab ka teistele vabaduse võimaldamist. Taas kord üks kummaline paradoks. Loomulikult ei tohiks kellegi teise vabadus ka meid piirata. Niisamuti nagu ei tohi kellegi liigsallimine hakata piirama meie sallimise/sallimatuse piire. Kui vaadata lähiajalukku, siis on neid piire kombatud alatasa, erinevatel aegadel erinevate rahvuste poolt. Jah, selle vabaduse (sallimise) eest on tulnud võidelda ning tuleb võidelda iga järgnev päev.
Lauri Luik
