Loodusõpetuse õpetaja Jaak-Albert Metsoja tunnid on võimalikult näitlikud

Tartu Rahvusvahelise Kooli loodusainete õpetaja Jaak-Albert Metsoja viib oma õpilased linna peale orienteeruma ja penoplastist laevukesi ujutama. “Selliselt õppimine tekitab suuremat huvi kui lihtsalt õpikuteksti “närides”,” leiab ta. Teadusetaustaga mehe hinnangul ongi kõige olulisem õpetada õpilased mõtlema ja analüüsima.

Metsoja usub, et reaal- ja loodusainete puhul peaks praktika ja teooria käima käsikäes. “Eriti noorematele lähevad väga hästi peale kõikvõimalikud katsed ja käelised tegevused. Olen õpetajana seda usku, et just läbi tegevuste õppimine on üks parimaid viise loodusainete õppimiseks.” Eks leidub ka erandeid, eelkõige vanemates klassides, kus kõigile ei pruugi ka selline lähenemine töötada – mõnele ei meeldi õues viibida, mõnele füüsikatunnis autosid ehitada. “Need on õnneks üksikud juhtumid. Levinuim tagasiside on: loodusainetetunnid on huvitavad, teeme veel katseid!” kinnitab õpetaja.

Seetõttu ongi Jaak-Alberti tunnid võimalikult näitlikud – et õpitav poleks vaid raamatutarkus, vaid eluks vajalik oskus. Reaalainete osas valitseb sageli hirm ja eelarvamus: need on rasked, meelde tuleb jätta lehekülgede kaupa valemeid, mis nädal hiljem juba ununenud. “Kõik ained tunduvad rasked ja mõttetud, kui õpitavaga ei teki isiklikku seost ja kui see ei kõneta,” noogutab õpetaja ja tõendab, et müüt valemite pähetuupimisest on visa kaduma. Tema ise eelistab teistsugust meetodit: “Vaja on õpetada õpilane mõtlema nii, et ta taipaks, et kiiruseühik m/s või km/h annab talle juba ka kiirusevalemi. Siis polegi tuima tuupimist nii palju vaja teha. “

Katsed omal nahal

Kus vähegi saab, näitab õpetaja Metsoja tunniteema “puust ja punaselt” ette. Näiteks kineetilist ja potentsiaalset energiat õpiti mõistma penoplastist laevukesi ujutades. “Igale paadile asetati papptops, mille allosast torgati läbi joogikõrs, mis paadi taga horisontaalselt vette ulatus. Kui nüüd tops vett täis kallata, hakkab paat kõrrest väljavoolava vee mõjul edasi liikuma. Kaasates veel mõõdulinti, kaalu ja muid vahendeid, saab selle väikese lõbusa mänguasja ümber ehitada terve potentsiaalse ja kineetilise energia teooria ja arvutusülesanded,” kirjeldab õpetaja üht oma koolitundi.

“Üks väga hästi töötav nipp on panna õpilased mõõtma midagi vahetult endaga seotut, olgu see 9. klassi bioloogias oma kopsumaht või pulss erinevate tegevuste juures,” lisab Jaak-Albert. “Miks mitte ka tehtava mehaanilise töö hulk ja võimsus – mitu hobujõudu ma suudan välja panna – teatud hulga kätekõverduste või koolitrepist üles kõndimisel puhul.”

Taolisi ülesandeid saab edukalt jätta ka ajal, mil koolid on koduõppel ja mil natuke liigutamist ainult boonuseks. Eelmisel kevadel saatis Jaak-Albert õpilased geograafiatunnis kalmistu paljandit uurima ja ümbrust kirjeldama – sai õpilased õue liikuma ja Tartu esinduslikuim paljand ka oma silmaga nähtud.

Loodus jääb kaugeks

Kas tänapäeva nutinoored ümbritseva looduse vastu üldse huvi tunnevad? Metsoja, kes ise hariduselt taimeökoloog, nendib, et paraku tunnevad internetis nii vilunud noored looduse vastu tänapäeval vähem huvi. Ka näiteks päris tavaliste taime- ja linnuliikide tundmine valmistab raskusi. See on veel üks põhjus, miks ta püüab aeg-ajalt õuesõpet teha ja panna õpilased ka aktiivselt tegutsema, et tähelepanu ei hajuks.

“Minu meelest on eriti äge, kui õueskäiku saab vaadelda kui mini-ekspeditsiooni, kust kogume kaasa näidiseid või vaatlusi-tähelepanekuid ning arutame need hiljem tunnis süsteemselt läbi. Või sildistame ja kleebime paberile. Õpilaste enda koostatud herbaarium on bioloogiatundides asendamatu materjal – näevad nad ju omaenda korjatud taimi ning narmas- ja sammasjuurestiku selgitamine kaasakorjatud nurmika ja võilille näitel puudutab neid palju isiklikumalt kui õpikunäited,” teab õpetaja.

Eelmisel kevadel oli õpetaja Metsoja tundides suureks hitiks Loquizi keskkonnas koostatud geoviktoriin, kus tuli GPS-iga varustatud nutiseadmega kõndida teatud punktide juurde ja vastata seal küsimustele.

“Ühes neist küsisin meie oma kooli lähedal kasvava aromaatse taime salukõdriku nime. Antud olid ka vastusevariandid. Rahvusvaheline kool on ingliskeelne, niisiis oli õige vastus selle taime võõrkeelne nimi garlic mustard. Olin üllatunud, kui vähe leidus neid õpilasi, kes taime sõrmede vahel hõõrusid. Tekkiv tugev küüslaugulõhn oleks pidanud ingliskeelsele nimele kohe viitama. Pigem lugesid õpilased küsimusest sõna “aromaatne” ja pakkusid rohkem süvenemata vastuste seast välja hoopis vanilli. Mis on troopiline taim ja ainus koht, kus seda Tartus leiab, on botaanikaaed. Kahjuks on see muidugi ka väga hea näide kõike pöidlaga skrolliva netipõlvkonna pinnapealsusest ja võib-olla ka looduskaugusest,” nendib Jaak-Albert.

Keskkonna- ja loodusressurssid on aktuaalsed ka noorte seas. Õpetaja Metsoja kahetseb, et nende põhjalikuma käsitluse jaoks tundides aega ei jätku. Küll aga osaletakse Rohelise Kooli projektis ja paljud keskkonnaga seotud teemad leiavad käsitlemist just erinevate algatuste kaudu. “Näiteks sõitsid õpilased koolist Lodjakojas toimuvatesse puutöötundidesse jalgratastega. Ühesõnaga, mitte jutt tervislikust eluviisist või süsinikujalajälje vähendamisest, vaid tegutsemine. Rataste osas tulid appi üks lapsevanem ja Tartu Eksperimentaalne Jalgrattatehas. Nii saime läbi ilma uusi rattaid hankimata.”

Maailm vajab mõtlevaid inimesi

Metsoja nõustub nendega, kes leiavad, et õpetaja peab ka ise õppima ja arenema kogu elu, olema ise oma ala ekspert, miks mitte isegi fanaatik, kuid samas mõistma, et kasvav põlvkond on teistsugune. “Ehk siis enam polegi nii tavapärane, et kõik teavad, et kollase kõhuga on tihane ja punase kõhuga leevike,” toob ta näite.

Kuid olulisem kui õige linnumääramine on reaal- ja loodusaineteõppe jätkusuutlikkus, et koolis tekiks huvi valdkonna vastu ja kujundaks edaspidise erialavaliku, sest puudu on nii ekspertidest kui ka uutest õpetajatest.

Jaak-Albert Metsoja näeb siin isegi suuremat ohukohta: “Kui meil pole ühiskonnas füüsikuid, keemikuid, keskkonnateadlasi, geograafe, geolooge, aga ka insenere, materjaliteadlasi jne, siis ei jõua me ühiskonnana mitte ainult tehnilises mõttes tupikusse, vaid ühiskonnast on puudu ka suur ja arukas osa kriitiliselt mõtlejaid. Neid, kes teevad vahet tõel ja ebatõel, faktidel ja paljal jutul, ravimitel ja MMS-il. Reaal- ja loodusained õpetavad kindlasti üht tänapäeval väga olulist oskust – leida infotulvast üles need killud, mida saab uskuda seetõttu, et nende allikas on usaldusväärne. Sellest on kasu kogu hilisemas elus, tegeletagu siis reaalia või humanitaariaga.”