7. augustil avatakse superministeeriumis Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäitus „Liginull“, mis uurib, kuidas peaks arhitektuur reageerima ärevatele teadetele meie koduplaneedi ülekuumenemisest.
„Näituse peamiseks ajendiks on 1. jaanuarist 2020 kehtima hakkavad hoonete liginullenergia nõuded, mille eesmärgiks on vähendada oluliselt Eesti hoonete kasvuhoonegaasiheitmeid ja seeläbi anda panus katastroofiliste kliimamuutuste ärahoidmisse,“ selgitas näituse üks kuraatoritest, arhitekt Mihkel Tüür. „Uute regulatsioonide mõõtkavaks on üks hoone ja ajaskaalaks 30-50 aastat. Kuraatornäitus võtab laiema vaatenurga, küsides, kas iga lähenemine, mis ei vaatle probleemi kogu planeedi mõõtkavas ja vähemalt 100-aastases perspektiivis, pole paratamatult läbikukkumisele määratud.“
Muu hulgas pakub näitus vastuseid küsimustele: mida tähendaks maailmale ja Eestile, kui kliima soojeneks 2100. aastaks kuni 4°C? Kuidas on globaalne soojenemine seotud kasvuhoonegaasidega? Kui palju peaksid kasvuhoonegaaside heitmed vähenema, et tagada elamisväärne planeet tulevastele põlvedele? Kas näiteks 1 tonn CO2-ekvivalenti on palju või vähe, mitu kilomeetrit autosõitu see tähendab või mitu tonni betooni sellega toota saab?
Näituse autorite sõnul vaadatakse korda tehtud hooneid tihti kui hubaseid kodusid, aga ei mõelda, kas seda vooderdati penoplasti või villaga. Hästi saadakse aru, mis vahet on rongi või autoga sõitmisel keskkondlikust vaatenurgast, osatakse ka hinnata, kuidas hooneid kokkuhoidlikumalt üleval pidada, kuid ei analüüsita energiakulu, mis läks nende materjalide tootmisele.
„Liginull“ kutsub kaasa mõtlema: miks on eestlase ökoloogiline jalajälg tervelt kolm korda suurem kui lätlasel ja rootslasel? Milline on Eesti hoonesektori panus kasvuhoonegaaside heitmesse? Kuidas see panus hoonesektori erinevate osade vahel jaotub ja millised on trendid? Mida Eestis praegu tehakse, et jalajälge vähendada, kas sellest piisab ja mida teha, et meie jalajälg ka päriselt vähenema hakkaks?
„Olgugi et tegemist on arhitektuurinäitusega, pole selle huvikeskmes ainult ruum kui vorm. Näitust ette valmistades sai meile selgeks, et uued olud ei pruugi tulevaste hoonete vormi eriti mõjutada. Oluliselt enam muutuvad ilmselt hoiakud ja mõtteviisid, millega hooneid edaspidi kavandatakse. Sestap on näitus vormilise asemel ennekõike sisuline, fookusega ruumil kui sisul,“ selgitas kuraator Eik Hermann.
„Liginull“ oli esmalt üleval jaanuarikuus Tallinnas, seejärel Tartus, Rakveres ja Kärdlas. Superministeeriumisse jääb näitus augusti lõpuni, mille järel kolib Pärnusse.
