President Alar Karis: eesmärk ei saa olla väiksem kui kiusamisvaba Eesti
„Alles nüüd hakkame aru saama, kui palju parem on elu kõigi jaoks, kui suudame välja juurida käitumismustrid aegadest, mil kiusamine tunduski normaalne. Koolist oleme edukalt alustanud, kuid eesmärk ei saa olla väiksem kui kiusamisvaba Eesti,“ ütles president Alar Karis Kiusamisvaba Kooli programmi kümnenda tegevusaasta galal Proto avastustehases.
Riigipea sõnul on Kiusamisvaba Kooli kümne tegutsemisaastaga oluliselt muutunud see, kuidas räägime vaimsest tervisest ja kiusamisest. „Tänu sellele ning ka mitmele teisele programmile mõistame nüüd kiusamist teisiti, oskame seda paremini märgata. Oleme õppinud, kuidas lahendada keerukaid olukordi nii, et haiget saamist on vähem,“ sõnas president Karis. Tema sõnul teavad need, kes on selle hoiakute ja oskuste muutmise teekonna kaasa teinud, kui pikk ja vaevaline on see tegelikult olnud.
Samas on kümme aastat riigipea sõnul liiga napp aeg, et saada aimu, milliseks kujuneb programmi laiem mõju ühiskonnas. „Teame tõendatult, et see vähendab kiusamist koolides, ka küberkiusamist, tõstab õpimotivatsiooni ja akadeemilist edukust,“ rääkis president Karis. „Aga veel on vara öelda, milline muutus ühiskonnas toimub siis, kui KiVa õpilastest saavad endist lapsevanemad, õpetajad, riigijuhid, ettevõtjad, arvamusliidrid. Olles kohtunud ja vestelnud KiVa programmis osalevate noortega, on mul usku, et neist saavad täiskasvanud, kes suudavad kiusamist märgata ja sellele vastu astuda, kus iganes nad seda ka ei kohtaks. Et nemad toovad kaasa pöörde kogu ühiskonnas. Targa rahva seas kiusajaid ei ole.“
President Karise sõnul ei kohta kiusamist ju ainult koolis ja sellest pole vaba ükski eluvaldkond. „Ikka ja jälle torkab tahtlik või tahtmatu haiget tegemine teravalt silma meie avalikus ruumis, olgu selleks siis õel kommentaar sotsiaalmeedias või enese kehtestamine mõne nõrgema arvelt,“ kõneles riigipea. Tema sõnul on Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programm olnud üks teerajajaist mitte ainult noorte vaimse tervise eest seismisel, vaid ka näidates, kuidas saab toimida avaliku sektori, ettevõtete ja vabaühenduste koostöö vaimse tervise vallas. Samuti teaduspõhiste sekkumiste juurutamisel hariduses.
