President Kersti Kaljulaid lastekaitsepäeval: lapse muret oma planeedi pärast ei tohi pisendada
Kõik meie pingutused laste kaitsel võivad kergesti osutuda tühisteks, kui me ei suuda oma lastele ja lastelastele tagada maailma, kus nemad saavad pühenduda oma unistuste elluviimisele, mitte ei pea tegelema meie vigade tagajärgedega, ütles riigipea lastekaitsepäeval kõneledes. „Nii kaua, kui oleme inimkonnana kestnud, on meid kandnud püüd tagada lastele parem elu kui on olnud meil endil. Aga täna kasvab maailmas 2,2 miljardit last üles teadmises, et neil tuleb neile pärandatud kliimamuutuste tagajärgedega tõsiselt rinda pista,“ lausus president Kaljulaid.
Viimastel kuudel aina laiemalt levivad kliimastreigid on laste endi algatus ja kümned tuhanded lapsed on tulnud välja, et oma sõnumit edastada, selgitas president Kaljulaid, lisades, et välja öeldud ebamugav tõde on mõnede ühiskonnagruppide jaoks talumatu ja lihtsam on eitada kui vastutada. „Lapsed on kliimamuutuse tagajärgede osas kõige haavatavamad. Meie oma lapsed, kes mõtlevad murega sellele planeedile, mille nemad saavad pärandada oma lastele. Meie, suured – me peame teile appi tulema. Ükskõik kui ebamugav see pole. Me peame,“ rääkis president Kaljulaid.
Kliimastreike on püütud ka naeruvääristada ja mida muud saab teha üks laps, kui seista nõudlikult ja vaadata vanemale otsa, küsis riigipea. „Seda pilku oleme lapsevanemana kõik näinud – ma kannatan, ma olen kurb, ma olen mures – miks Sa ei tee midagi? Sellele pilgule ei tohi vastata soovitusega saada üle, unustada, minna eluga edasi, lapse muret pisendades. See on ju ometi tavaline kasvatusparadigma – lapse muret ei tohi pisendada. See kehtib nii igapäevaelulistes situatsioonides kui ka kliimaküsimustes,“ selgitas president Kaljulaid.
Vabariigi President rõhutas, et kui uut põlvkonda tabab lootusetus ja abitus, siis oleme tulevikku silmas pidades kaotanud midagi väga väärtuslikku. „Meie ülesanne lastevanematena, õpetajatena, sõpradena on anda sellele toetusele omapoolne panus. Innustades neid kaasa mõtlema, võime loota, et tulevane otsustajate põlvkond on meie omast nutikam ja paremini eelteadmistega varustatud. Siis on nad keskkonna probleemidega hakkama saamiseks paremini relvastatud. Ja selle, mis on praegusel tehnoloogilisel tasemel võimalik, peame juba ise kiiresti ära tegema. Oma laste pärast,“ lisas riigipea.
Tänasel lastekaitsepäeva pidulikul tähistamisel Vabariigi Presidendi Kantselei roosiaias anti üle ka “Lastega ja lastele” auhinnad tunnustamaks neid, kes on pikaajaliselt panustanud laste ja noorte heaks enam, kui neilt oodatakse või nõutakse.
Auhinna “Lastega ja lastele” 2019. aasta laureaadid on:
- Lapse suur tegu – Sander ja Sigrid Salundo
- Muutuste looja – Mari-Liis Mänd
- Elutööpreemia – Ene Tomberg
- Laste- ja noortežürii tunnustus – Inge Ojala
- Eripreemia – Risto Sepp
- Eripreemia – Elle Karm
Avaldame presidendi kõne täisteksti!
Vabariigi President lastekaitsepäeval presidendi roosiaias 1. juunil 2019
Head lapsed ning lastega ja lastele tegutsejad!
Head lastekaitsepäeva teile ning tere tulemast Kadriorgu tänavusele tunnustusauhindade üleandmisele.
Kohtusin just seekordsete tunnustatavatega, kelle inspireerivaid tegusid teile õige pea lähemalt tutvustatakse. Nende tegude taga on lood, mis on enamasti kurvad, kohutavad; ning samas näitavad nad lahendusi ja lootust, et selliseid lugusid oleks tulevikus vähem. Eks seda kõike ju lastekaitse tähendabki.
Ent kõik need pingutused võivad kergesti osutuda tühisteks, kui me ei suuda oma lastele ja lastelastele tagada maailma, kus nemad saavad pühenduda oma unistuste elluviimisele, mitte ei pea tegelema meie vigade tagajärgedega. Nii kaua, kui oleme inimkonnana kestnud, on meid kandnud püüd tagada lastele parem elu kui on olnud meil endil. Aga täna kasvab maailmas 2,2 miljardit last üles teadmises, et neil tuleb neile pärandatud kliimamuutuste tagajärgedega tõsiselt rinda pista.
Täisväärtuslik toit, hea tervis, kooliharidus ja turvaline elukeskkond – kõike seda, mis on lapsele oluline, ohustab kliimamuutus. Veepuudus, kuumalained, põudadest või üleujutustest tingitud toidunappus. See on reaalsus paljude laste jaoks ja otsene tulevikuoht veel miljonitele.
Lapsed on kliimamuutuse tagajärgede osas kõige haavatavamad. Meie oma lapsed, kes mõtlevad murega sellele planeedile, mille nemad saavad pärandada oma lastele. Meie, suured – me peame teile appi tulema. Ükskõik kui ebamugav see pole. Me peame.
Kliima ja keskkond laiemalt on kahtluseta olulisemaid inimkonna tulevikku ja eksistentsi puudutavaid küsimusi. Lastel on õigustatud ootus tulevikku puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Kliimamuutuste probleemile viidates rõhutab ka UNICEF laste õiguste kaitsmise vajadust ja nende põhjendatud õigust olla kaasatud.
Viimastel kuudel aina laiemalt levivad kliimastreigid on laste endi algatus, nende valitud viis endid kuuldavaks teha. Kümned tuhanded lapsed on välja tulnud, et oma sõnumit edastada. Lapsed kasutavad oma põhjendatud õigust olla kaasatud.
Välja öeldud ebamugav tõde on mõnede ühiskonnagruppide jaoks talumatu. Lihtsam on eitada kui vastutada. Kliimastreike on püütud ka naeruvääristada. Aga vaadakem siiski asja, nii nagu ta on – mida muud saab teha üks laps, kui seista nõudlikult ja vaadata vanemale otsa. Seda pilku oleme lapsevanemana kõik näinud – ma kannatan, ma olen kurb, ma olen mures – miks Sa ei tee midagi? Sellele pilgule ei tohi vastata soovitusega saada üle, unustada, minna eluga edasi, lapse muret pisendades.
See on ju ometi tavaline kasvatusparadigma – lapse muret ei tohi pisendada. See kehtib nii igapäevaelulistes situatsioonides kui ka kliimaküsimustes.
Lapse murele tuleb reageerida. Tuleb nõustuda, et mure on põhjendatud. Pakkuda lahendusi. Kui kergeid lahendusi ei ole, siis tuleb koos lapsega arutada, mis on leevendavad meetmed – neidki ju on. Isiklike tarbimisharjumuste muutmisest alates kuni pikemaajalise plaanini, mis näitaks – kui teie olete ülikooli jõudnud, siis selleks ajaks võiks me majandus olla süsinikuvaba, ehk erandina lennu ja laevatransport. Viimased kasvuhoonegaase tootva majanduse riismed likvideerite juba teie ise. Niimoodi saame laste ootustele vastata. Kui me seda ei tee, siis ei vaata nõudlikud ja murelikud silmad enam meie otsa, lahendusele lootes. Siis on tagajärjeks hirm ja pettumus.
Kui uut põlvkonda tabab lootusetus ja abitus, siis oleme tulevikku silmas pidades kaotanud midagi väga väärtuslikku. Laste uudishimu küsida, uurida ja vastuseid otsida ei tohi kaduda. Seda peame alles hoidma ja tugevdama.
Siiski pole lapsed ka kliimateemas päris relvitud. Nende taga seisab parim võimalik teaduse jõud, teadmised aga on inimkonna suurim relv. Kliimastreiki pidavate laste toetuseks on oma allkirja andnud juba enam kui 12 000 teadlast.
Meie ülesanne lastevanematena, õpetajatena, sõpradena on anda sellele toetusele omapoolne panus. Innustades neid kaasa mõtlema, võime loota, et tulevane otsustajate põlvkond on meie omast nutikam ja paremini eelteadmistega varustatud. Siis on nad keskkonna probleemidega hakkama saamiseks hästi relvastatud. Ja selle, mis on praegusel tehnoloogilisel tasemel võimalik, peame ise oma laste pärast kohe ära tegema.
Kliimastreikijad peaksid inspireerima meid kõiki rohkem pingutama, nagu ütleb ÜRO peasekretär Antonio Guterres. On lootus, et nende laste innustusel me lõpuks saamegi millegi suurega hakkama. Näete, vanasti sai laps sõnaõiguse siis, kui ta oli koolid käinud, suureks kasvanud, natukene aega vanemate suuremate inimeste juures kätt harjutanud. Täna peavad seda kõige suuremat võitlust meie planeedi nimel justnimelt lapsed.
Aitäh lapsed, et olete igapäevaselt meie tublid, armsad, nõudlikud, sõbralikud ja toetavad kaaslased!
