Riigikogus oli täna eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)“ arutelu.
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme rõhutas, et keeleõpe ei seisne üksnes tehnoloogiates. „Küsimus on ka kollektiivses kogemuses, võiks öelda ka kollektiivsetes traumakogemustes, hoiakutes ja loomulikult vaikimisi kodude traditsioonis,“ sõnas ta. Kasvatusteadlase sõnul võib täna öelda, et meid on saatnud edulugu. „Meil ei ole vastasseise vene ja eesti kogukonna vahel. Paljud vene inimesed soovivad õppida eesti keelt ja järjest rohkem soovivad vene vanemad panna oma lapsi eestikeelsesse kooli,“ rääkis ta. „Samas on säilinud eestlaskonnas ometi ohutunne kestmajäämise pärast. Mureks on status quo eesti keele oskamises,“ lisas ta.
Kuurme peatus ettekandes pikemalt RITA-rände projektil ja selle ühtse Eesti kooli mudelitel. Seejuures tõstatas kasvatusteaduste dotsent küsimuse eestluse väljavaadetest ja säilimisest.
Kuurme toonitas, et keele ja kultuuri jäämine ja õitseng sünnib ka kultuuri sündinute sisemisest sügavast soovist, vaimuväest, emotsionaalsetest komponentidest, uhkusest ja armastusest oma keele vastu ning keele tajumisest oma minasuse sügavama sisuna. „On selge, et me ei saa eeldada, et need, kes meile siia elama tulevad, eesti keelt sama samal viisil tunnetavad, kui see keel tähendab meile,“ märkis ta.
Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) professor Birute Klaas-Lang kõneles eesti keele teise keelena õpetajate ettevalmistusest ning ootustest ja vajadustest õpetajakoolituse muutmiseks.
Professori sõnul on vene noorte eesti keele oskus viimase kahe aastaga, eriti aga pandeemiaga, muutunud halvemaks. Ta märkis, et kui 2020. aastal oli eesti keel teise keelena riigieksami keskmine tulemus 67,8 punkti, siis käesolevaks aastaks langes see 63,5 punktini. „Mul on väga kurb meel meie noorte pärast. Gümnaasiumi lõpetavad noored, kes tegelikult ei ole valmis selleks, et edasi õppida eesti keeles, ja kes ei ole valmis ka selleks, et kusagil mujal peale venekeelse keskkonna tööd leida,“ rääkis Klaas-Lang.
Murekohana tõi ta esile asjaolu, et Eesti põhikoolis on õppekeel kohaliku omavalitsuse valida – kui kohalik omavalitsus otsustab, võib see olla vene keel. Seejuures tõi professor positiivse näitena Läti, kus 1. klassist on kasutusel kolm kakskeelse hariduse mudelit, 7. klassist alates toimub õppetöö praktiliselt läti keeles ja gümnaasiumis täielikult riigikeeles.
Klaas-Langi sõnul on edukamad need muukeelsed koolid, kus lisaks tavapärasele eesti keele õppele üritatakse leida ka eestikeelset suhtluskeskkonda, kas lõimitud aine- ja keeleõppe või mitmesuguste projektide näol. „Olen väga seda meelt, et keelt õpitakse kasutades,“ lisas ta. Professori hinnangul on probleemiks ka aineõpetajate keeleoskus vene õppekeelega koolides – vähe on neid, kelle eesti keele oskus oleks vähemalt C1-tasemel või kelle emakeel oleks eesti keel.
Ühtlasi tutvustas Klaas-Lang ettepanekuid, mis toetaksid eesti keelest erineva kodukeelega õpilast eestikeelses koolis ja samuti tõhustaksid muukeelses koolis eesti keele teise keelena õpet. Ta rõhutas, et oluline on anda ka aineõpetajatele keeleõpetaja pädevusi ja lisada õpetajakoolitusse kursusi, mille õpiväljunditeks on oskus töötada mitmekultuurilises klassiruumis ja toetada muu emakeelega õpilast eestikeelses aineõppes. „Ka aineõpetaja on ühtlasi keeleõpetaja,“ rõhutas Klaas-Lang.
Professori sõnul tuleks töötada eestikeelsete koolide jaoks välja ka vene keele kui emakeele ja kultuuri moodul ja abimaterjalid. Samuti peaks kehtestama kohustusliku eestikeelse õppetöö miinimummäära kõigis muukeelsetes põhikoolides. Klaas-Lang toonitas, et vaja on täpset aja- ja tegevuskava, kuidas peaks toimima üleminek eestikeelsele Eesti koolile.
Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin võttis ettekandes kokku probleemkomisjoni tehtud järeldused ja peatus keelepoliitilistel kitsaskohtadel.
Komisjoni esimees märkis, et pööras 20 aastat tagasi riigikogus tähelepanu probleemidele, mille lahendamine oli vajalik selleks, et eesti keele õpetamine ja tulemuslik õppimine venekeelses koolis oleksid üldse võimalikud. „20 aastat hiljem pean kahjuks nentima, et kõik need probleemid, mille kiirest lahendamisest tol ajal rääkisin, on elus ja terved ning miski ei osuta sellele, et keegi üritaks neile lõppu teha,“ rääkis ta.
Stalnuhhin tõi esile kolm peamist eesti keele õpetamisega seotud kitsaskohta: õppematerjalide kvaliteet, ühtse metoodika puudumine ja eesti keel teise keelena õpetajate ettevalmistus.
Ta tutvustas ka probleemkomisjoni ettepanekuid, mis aitaksid eesti keele õpet muukeelses koolis parendada. Probleemkomisjoni hinnangul on vaja luua kompetentsetest spetsialistidest töögrupid metoodikate, õppevahendite ja muu sellise loomiseks. Samuti tuleks Stalnuhhini sõnul tagada riigikontroll õppevahendite kvaliteedi üle ja võtta kasutusele erakorralised meetmed eesti keele õpetajate ettevalmistamiseks.
Koostöös ülikoolidega tuleks komisjoni arvates välja töötada õppekavad „Eesti keele õpetaja muukeelses koolis“ ja kindlustada neile riigitellimus riigile vajalikus ulatuses. Viimaks tuleks komisjoni hinnangul kiiremas korras moodustada ekspertidest, praktikutest ja poliitikutest koosnev kompetentsikoda, mis vastutaks ettepanekute realiseerimise eest ja töötaks avalikult.
Läbirääkimistel võtsid sõna Jürgen Ligi (RE), Urmas Reinsalu (I), Jaak Valge (EKRE), Eduard Odinets (SDE), Peeter Ernits (EKRE), Andrei Korobeinik, (KE), Heiki Hepner (I), Margit Sutrop (RE), Mihhail Lotman (I) ja Tarmo Kruusimäe (I).
