Avaleht Arvamus Riigipilve juht: tööjõupuuduse leevendamiseks tuleb noorte seas murda iganenud stereotüüpe
Riigipilve juht: tööjõupuuduse leevendamiseks tuleb noorte seas murda iganenud stereotüüpe

Riigipilve juht: tööjõupuuduse leevendamiseks tuleb noorte seas murda iganenud stereotüüpe

Riigipilve juht Taavi Viilukas sõnab, et praktikante värvates eeldab ta juhina, et kontoriuksest astub sisse elurõõmus noor, kelle silmades on ootusärevus, tahe õppida, asju ära teha ja oma valdkonnas läbi lüüa. Mingil põhjusel see aga alati nii ei ole. Miks? Kas asi on üldhariduskoolide puudulikus ettevalmistuses, ülikoolide keerulistes õppekavades või tööandjate ebarealistlikes ootustes? Miks ei ole meil ikkagi ITs piisavalt järelkasvu? Ta proovib oma arvamusartiklis leida põhjuseid.

Kas kõik on tõesti IT?

Umbes kümme aastat tagasi ennustasin, et termin “IT” kaob käibelt täielikult ära. Tõsi, ma pole vist kunagi nii rängalt eksinud. Kui nüüd mõtlema hakata, siis mida ikkagi tähendab IT? Toon näite: pangas töötav teller ei ütle, et tema eriala on pangandus. Ka pangas töötav personalispetsialist või kommunikatsiooniekspert ei kasuta oma erialaste oskuste kirjeldamiseks terminit “pangandus”. Kui keegi väidab, et ta töötab panganduses, eeldame üldjuhul, et tegemist on finantsvaldkonnas töötava inimesega.

Kuid mis toimub ITs? IT on igal pool! Kes räägib aga testijatest, arendajatest, arhitektidest, võrguinseneridest ja süsteemiadministraatoritest? Mitte keegi. Erinevaid valdkondi on sedavõrd palju, et lausa kuritegelik on neid kõiki ainult ITks nimetada. Siit tekib juba esimene fundamentaalne viga selles, kuidas me mõtleme ja räägime ning milliseid ootusi tulevastele põlvedele tekitame.

IT ei tähenda ainult patsiga poissi

Selleks et noore inimese ootusi mitte petta, tuleks alustada sellest, et iga valdkond, mida nimetatakse ühise nimetajaga IT, on tegelikult väga oma nägu. Näiteks IT-arhitekt on inimene, kes suure osa oma tööajast esineb ja erinevate osapooltega suhtleb – traageldab kokku süsteeme. Arendaja tööiseloom on aga hoopis teistsugune. Tema teeb oma tööd terve päeva arvutis, vajutab õhtul enter’it ja jääb tagasiside ootele. Kui esimest tööd sobib tegema pigem ekstravert, siis teist jälle introvert.

ITga seostub inimestele paratamatult siiski patsiga poiss arvuti taga. Tegelikult räägime IT kontekstis inseneridest, spetsialistidest, arendajatest, analüütikutest, testijatest, kasutajatoest. Kellest iganes. Neid alasid on väga palju. Kusjuures, siinkohal tasub tähelepanu juhtida ka asjaolule, et patsiga poisi kuvandi tõttu on naisi ITs siiani väga vähe, olgugi et naisanalüütikud on kohati palju võimekamad kui meesanalüütikud. Naised on multitasking`us tugevamad ja närivad kohati palju paremini probleemidest läbi. Ka ülikoolis õpivad analüütikuteks enamasti naised. Programmeerijateks aga jällegi mehed.

Tööturule jõudes tabab naisi aga ootamatu olukord. Et neid on valdkonnas endiselt vähe, loobuvad nad tihti ka neile tehtud tööpakkumistest. Kui värbame Riigi IT Keskuses ühte naisanalüütikut osakonda, kuhu kuulub 18 meest, siis keerab naisterahvas ukse peal mehi nähes ringi ja ütleb, et ta siiski ei tule. See on kahjuks tavaline. Valdkond jääb ilma võimekast ja väga oodatud tööjõust. Ka siinkohal oleks abiks mõttelaadi murdmine, et päris kõik, mis tehnikaga seostub, ei tähenda patsiga poissi arvuti taga.

Kõrge palk on kohati illusioon 

Kui analüüsime palku, siis kõige vähemtasustatud ametikoht on üldjuhul testija, kes võib töötasu saada vähem ka Eesti keskmisest. Tipptasemel arendaja võib seevastu aga teenida neli Eesti keskmist palka. Tõsi, need on küll äärmuslikud näited, aga erinevuste illustreerimiseks head. Oluline on rõhutada, et seda kõike nimetatakse üheks ja samaks ITks.

Seda, et kõrged palgad käivad eksliku kuvandina valdkonnaga kaasas, näitab ka asjaolu, et tihti tulevad meie juurde noored ülikoolilõpetajad, kes küsivad kuus 3000 eurot netotasu. See ei ole üldse harv nähtus, aga sellist palka maksta ei ole realistlik. Kurioosseks teeb palgaootus ka seetõttu, et oma esimesel erialasel ametil noort peab tööandja vähemalt aasta oskustega toetama ja koolitama – vähemalt nii on näidanud Riigi IT Keskuse praktika. Seetõttu peaks juba varakult keskenduma valdkonna sisulise tegevuste tutvustamisele ning mitte laskma noori liialt palgast juhitud kuvandist mõjutada.

Karjääriõpetus kohustuslikuks

Tõsiasi on see, et üldhariduskoolis õpivad noored matemaatikat, füüsikat, keemiat, inglise keelt ja palju muidki põhiaineid. Ülikooli kodulehele eriala valima minnes peaks aga seesama noor inimene ühtäkki teadma, mida tähendab objektorienteeritud programmeerimine või java programmeerimine. Kuidas nii? Mis see java ikkagi õigupoolest on? Noor inimene seda tavaliselt ei tea. Kui ta seda tegelikult ei tea, siis millistele argumentidele tuginedes ta endale ikkagi eriala valib? Ainult vanemate soovituse või ühiskondliku kuvandi põhjal otsustamine võib viia ebasobivate valikuteni, mis lõpuks meie tööturule oodatud spetsialiste ei too.

Pakun siinkohal ühe lahenduse. Selleks et noor inimene pärast kooli lõppu, karjäärivalikute eel ka päriselt iseseisva ja teadliku valiku teeks, peaks põhikooli- ja gümnaasiumiastmes olema üks õppeaine nädalas, mis tutvustaks noortele erinevaid erialasid, räägiks nende sisust ja tööandjate tegelikest ootustest. Võiksin kasvõi ise hea meelega rääkida sellest, kui erinevad on IT ametid, kui erinevad on nende palgaskaalad ja milline on töökoormus. Usun, et iga noor tehnoloogiahuviline oskaks selle taustalt juba oluliselt teadlikuma valiku teha.

Kuidas edasi?

Oluline on, et hakkaksime IT teemadest õigesti mõtlema ja nende sisu ka reaalsusele vastavalt sõnastama. Infotehnoloogias on väga palju erinevaid ametikohti ja kindlasti  ei tähenda kõik neist päevad otsa arvutis istumist. Selles valdkonnas on erinevad töötasud ja erinevad ootused ka töö täitmiseks vajalikele iseloomuomadustele. Selge on see, et koolipingist tulnud noori tuleb koolitada, nii koolis kui ka tulevase tööandja poolt. Selleks aga, et nad jääksid ka püsima, peame juba algusest peale olema veendunud, et keegi pole langenud stereotüüpsete mõtlemislaadide ohvriks ning teatakse ka päriselt, mida selle töö tegemine tähendab.