Tõnis Liinat: RMK võiks anda 1% oma lageraiekasumist omavalitsustele
Pirita linnaosa vanem Tõnis Liinat toob näiteid, kuidas RMK sõidab kogukondadest üle mitte ainult maal, vaid ka linnas. RMK ja Pirita suhe on kui kild üle-eestilisest vastasseisust, ütleb ta. Liinat teeb ettepaneku, et RMK võiks oma maade hooldamiseks anda kohalikule omavalitsusele 1% lageraietega teenitavast kasumist.
Kuuludes küll Tallinna linna alla, on RMK hallata kogu Pirita jõeoru maastikukaitseala. Tohutu maa, mis ulatub Pirita ja Lasnamäe linnaosadest Jõelähtme valda, Iru ja Nehatu küladesse. Maastikukaitseala hõlmab 707,1 hektarit ja kuulub Natura 2000 võrgustikku. Riigimaad on sellest 74%, linnamaad 9,6%. Peremehetunne näib aga vastupidine.
Linn ise majandagu
Alustame Pirita jõest. Pirita linnaosa üldplaneeringu kohaselt on Pirita jõe maastikukaitseala määratud avalikult kasutatavaks puhkealaks, mis peab täitma kaht eesmärki: säilima looduskeskkonnana ja pakkuma elanikele puhkevõimalusi.
Näib, et Pirita jõgi ja jõe kaldad on aga üksnes kasutusõigusega Tallinna linnale – riik rahalisi kohustusi ei soovi, linn majandagu oma eelarvest nende maa peal. Ikka leitakse põhjusi, miks linnaosaga mitte ühte jalga käia. Neist peamine: riigil raha ei ole.
Hea näide on Vabaõhukooli tee ja jõe vaheline kaitseala – Lasnamäe rahvas armastab seal grillimas käia ja sõidukitega heinamaale sõita. Olen RMK-le teinud ettepaneku, et rajame piirde. Kui raha pole, andke tasuta materjali. Ümarpalki, millest piirdeid teha, peaks ju RMK-l olema volilt käes. Vastuseks on olnud põrkumine. Et jõeäärset kaitseala päästa, rajasime piirde linnaosa kulu ja kirjadega. Kokku 6600 eurot.
40 000-eurone töö 3000 euroga
Pean aastas kümneid kordi huvilistele vastama Pirita jõe seisundi ja jõe puhastamise kohta. Selleks, et jõe kinnikasvu vältida, tuleb hooldustöid teha pidevalt. Kui RMK seda teha ei taha, oleme valmis ise tegema, kuid et „nende tööd“ teha aasta ringi, nõuab see tunduvalt rohkem raha kui linnaosal võimalik panustada.
Kui läksin riigi keskkonnaametisse ettepanekuga, et puhastame Pirita jõe kaldad roostikust, öeldi, et selline töö maksab 40 000 eurot. Tegime töö ära 3000 euroga. Sedamööda oleme hoidnud ära jõekallaste kinnikasvamise ja aidanud säilitada kalade liigirikkust. Keskkonnaspetsialistid on oma andmetega olnud alati kaasas Pirita jõe maastikukaitseala korralduskava koostamisel, kuid jääb arusaamatuks, mida nad teevad nende andmetega.
Risumäed jõekaldail ja külmkapid Kloostrimetsas
Risumäed jõekallastel, külmkapid Kloostrimetsas – kaua me ootame? Oleme sadu tonne viinud Lasnamäe klindialalt prügi jäätmejaama. Peame võitlust sariprügistajatega. Oleme parklate juurde paigaldanud kaameraid, mis aitavad prügistajaid tabada.
Nägin und. Sellest, et Piritast ei olnud saanud veel pilvelõhkujate linnaosa. Ja RMK otsustas kohalike omavalitsustega üle Eesti koostööd teha. RMK jagas kohalikele omavalitsustele raha oma kasumist (mis on ju miljonites) – igale omavalitsusele 1%.
Ärgates märkasin, et 2019. ja 2020. aastal oli RMK kulutanud Pirital 1500 (!) eurot.
Mida koostööga saaks?
Koostöö peaks algama omavalitsuse kaasamisest arengukavade koostamisse, lisades sinna juurde eelarve ning et omavahel jaotatakse mingilgi määral kulusid. Kui riik ei soovi oma maid korrastada, andku märku, et neil on eelarves selleks raha ja küsigu, kas omavalitsus saab seda teha. Tänasel päeval saavad riigiasutused ja kohalik omavalitsus ühe eelarvest teisele raha kanda. Iga kohalik omavalitsus on valmis töid tegema. Omavalitsuse huvi on, et probleem oleks lahendatud.
Koostööks on vaja mitte üksnes RMK otsustavust, vaid ka riigi tuge. Huvigrupid, kaasa arvatud Pirita linnaosa valitsus tuleks kaasata riikliku eelarve koostamisse. Et üheskoos sünniksid uued loodusõpperajad, et koos korda teha infomaterjalid, panna kaitsealadele audiogiidid ehk teha ära kõik tegemata asjad ja teha seda ajakohaselt. Siis hakkaksid nendele loodusõpperadadele tulema linna koolilapsed, sest audiogiidid ja linnalähedane mets aitaksid teha õppe innovaatilisemaks.
50 000 eurot riigimaade korrashoiuks
Praegu kulutab metsasihtide ja jõgede puhastamisele oma eelarve raha omavalitsus, sest korrastamata metsad ja räämas veekogud häirivad nii kohalikke kui ka külalisi. Jah, me peame mõtlema sellele, mida pärandada tulevastele põlvedele. Kas kingime neile 100 aastat vanu külmkappe?
Just suurtel maadel majandamiseks jääb kohalikel omavalitsustel oma eelarvest puudu. Praegu saame teha vaid elementaarseid asju, nagu puhastada jõekaldaid ja koristada olmeprügi. Eelmisel aastal kulutasime maastikukaitseala hoolduseks ligi 50 000 eurot. Kui niitsime Pirita jõe pealt kõrkjaid, tulid linlased tänama. Vanemad inimesed kinnitasid, et sellist asja pole Pirital Eesti vabariigi aastatel nähtud. Jõekallaste puhastamist mäletati küll, aga poole sajandi tagant.
Enne ja nüüd
Olen viis aastat Pirita linnaosa valitsuses töötanud. Aru saanud, et tihtipeale pole mõtet abi või koostööd küsida, lihtsam on ise organiseerida ja töö ära teha.
Võtame Pirita maastikukaitseala arengukava. Sellest on täidetud 5%. Miks me siis seda üldse koostame? Täitmata tegevuste seas on jõe puhastamine, niitude taastamine ja nende hooldamine. Tegemata on Kloostrimetsa hoolduskava, nagu ka kuivenduskraavide ja sihtide võsapuhastustööd. Infoviitasid pole. Hävinud on 2004. aastal rajatud tuhakattega teekatendid. Neid hakatakse linnaosavalitsuse tellimusel sellel aastal taastama. RMK toeta.
Ka sel aastal toome Kõrkja saarele kariloomad, jätkame kõrkjate niitmisega jõesuudmes, avame vaateid, nagu maasikukaitseala arengukavas kirjas, koristame prügi, paigaldame RMK parkimiskohtadele kaameraid. Kõik see nõuab raha. Abi oleks hakatuseks ka 15 000−20 000 eurost. RMK võiks kohalikule omavalitsusele anda aga osa oma lageraietulust – kas või 1%.
Loetelu maastikukaitseala dokumendi põhjal ehk seda, mis on täitmata, võiks jätkata. Aga asi pole ainult selles. Tegelikult sõidab RMK kogukondadest üle mitte ainult maal, vaid ka linnas. RMK ja Pirita suhe on kild laiemast vastasseisust. Kui RMK panustaks oma kasumist mingigi osaga kogukonna heaks, aitaks see pisutki suhteid siluda.
