ÜLE 800 KEELESÕBRA I Integratsiooni Sihtasutuse mentorprogrammis osaleb üle 800 keelesõbra
Integratsiooni Sihtasutuse üleskutse peale on oma soovist eesti keele õppijaid vabatahtlikult aidata ja saada eesti keele mentoriks andnud teada üle 400 inimesе. Aprillis taas INSA juhatajaks nimetatud Irene Käosaar räägib lähemalt.
Kuidas idee mentorprogrammiks sündis?
Eks eriolukord on meie kõigi raamist välja mõtlemist toetanud. Ilmselgelt on parim võti ühiskonna lõimituse suurendamiseks erinevate ühiskonnagruppide vaheliste kontaktide loomine ja soodustamine. Mida rohkem me üksteist tunneme, seda suurem on usaldus ja poolehoid. Tegeleme sellega igapäevaselt ka tavaelus. Nüüd, kui füüsilised kontaktid on välistatud, mõtlesime kiiresti, kuidas neid asendada. Nii meil oma maja õpetajatega idee areneski, et kindlasti on kriisiajal nii eesti keelt väga hästi rääkivaid kui eesti keelt õppida soovivaid inimesi, kellel on tekkinud aega ja tahtmist leida ja arendada kontakte eesti keeles rääkides või eesti õppekeelega koolides distantsõppel olevaid eesti keelest erineva emakeelega õpilasi toetades. Ja me ei eksinud – tagasiside mõlema sihtrühma poolt oli väga kiire ja avatud.
Milline mentorkogemus välja näeb?
Algselt kogume infot mõlemasse sihtrühma kuuluvate inimeste kohta ning viime suhtluspartnerid omavahel kokku arvestades nende soove, huvialasid jms. Meie õpetaja toetab vajadusel kogu protsessi käigus metoodiliste võtete, materjalide ja soovitustega ning küsib ka tagasisidet – nüüdseks on Facebooki grupis tekkinud juba aktiivne kogemuste ja ettepanekute vahetus ka mentorite endi vahel. Veebisuhtluse aja, teema ja vormi lepivad suhtluspartnerid juba ise kokku – nad on olnud tõeliselt loovad ja muuhulgas näiteks koos virtuaalselt külastanud ka muuseume ja muid kultuuriüritusi. Seega nagu tavalise sõpruse puhul, nii areneb ka keelesõprus suheldes ja üksteist paremini tundma õppides just nende kahe inimese vahel individuaalselt.
Millised on seni suurimad õppetunnid?
Esimene, ja parim, õppetund oli, et meie ümber on väga palju inimesi, kes soovivad olla abiks ja toeks eesti keeles suhtlemisel – projekt kasvas väga kiiresti väga palju suuremaks kui me endale oskasime ette kujutada. See on väga rõõmustav. Selge on ka see, et päris algtasemel keeleoskusega inimestega suhtlemine sellisel moel on keeruline – seega, kui teeme plaane tulevikuks, siis pigem on selline keelesõbra omamine väga kasulik inimestele, kes juba keelt vähemalt veidigi rääkida oskavad. Kuna mentorite näol ei ole tegemist professionaalsete keeleõpetajatega, siis peab olema siiski võimalus millestki rääkida ja suhtlust arendada ja selleks on keeleoskus oluline. Muus osas on kõik täpselt nii nagu arvasime – Eesti inimesed on väga avatud, toetavad ja hoolivad!
Mis saab mentorprogrammist pärast eriolukorda?
Üks on kindel, soovime pärast eriolukorra lõppu aktiivsemad suhtluspaarid ka reaalses elus kokku tuua ning loodame, et nii mõnigi keelesõpruskond muutub vähemalt heaks tutvusringkonnaks. Kindlasti tahame panustada, et ka elektrooniline keelesõprade projekt jätkuks – eks siis on juba näha, kui aktiivne huvi selle vastu tavaelus on. Ja veel – loodan väga, et neist tublidest vabatahtlikest, kes meiega eriolukorras liitunud on, kasvab välja tugev võrgustik ka tulevikuks. Võrgustik, kellega uusi ja vahvaid keeleõppe ning eesti keeles suhtlemise toetamise ideid välja mõelda ja ellu rakendada. Seega, meie kasu sellest projektist on olnud hindamatu!
