Avaleht Haridus VÕITA ON KÕIK! Maateaduseolümpiaad viis Eesti neiu paari aasta eest Koreasse
VÕITA ON KÕIK! Maateaduseolümpiaad viis Eesti neiu paari aasta eest Koreasse

VÕITA ON KÕIK! Maateaduseolümpiaad viis Eesti neiu paari aasta eest Koreasse

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi abituriendil Linda Kuusikul on noorest east hoolimata jagada põnevaid kogemusi ja seiklusi Lõuna-Koreast, kuhu paar aastat tagasi viis teda edasipääs rahvusvahelisele maateaduste olümpiaadile. Sealt naasis ta pronksmedali ja kindla veendumusega, et tulevik peab olema seotud maateadusega.

Täna 12. klassis õppiv Linda Kuusik kuulis Eesti ainukesest maateaduste olümpiaadist geograafiaõpetaja käest. Tõtt-öelda paelus tüdrukut alguses olümpiaadist rohkemgi sellele eelnenud ettevalmistuskursus, mis tundus geograafiahuvilisele neiule huvitav võimalus midagi uut teada saada. “Ja ma ei pettunud, ettevalmistuskursus oli väga kasulik ja tutvustas põhjalikult maateaduse erinevaid valdkondi, millest ma varem ei teadnudki. Maateadust ju koolis ei õpetata ning tänu kursusele sain teada, kui palju laiem on see loodusgeograafiast. Huvitavad loengud ja praktilised töötoad tekitasid minus suurt huvi geoloogia vastu,” meenutab Linda.

„Mis siis, kui ma saan hakkama ja mu unistus täitub?“

Koreasse pääsemiseks tuli esmalt teha edukas sooritus Eesti maateaduste olümpiaadil. Raskusastmelt on meie maateaduste olümpiaad Linda hinnangul keskmine. Talle meeldis just see, et küsimused polnud üles ehitatud puhtalt faktiteadmistele. “Ma pole pähetuupijatüüpi. Maateaduste olümpiaad eeldas rohkem mõtlemist. Muidugi oli vaja teadmisi, aga oli ka palju küsimusi, millele sai vastuse välja tuletada.” Võrdlusbaasi Lindal on, sest nagu ta ise ütleb: G5 koolide õpilastel on olümpiaadidel käimine veres.

Tallinna Tehnikaülikooli maateaduste olümpiaadil olid Linda lemmikuteks praktilised ülesanded, nagu kaardi joonistamine, mis pakkus mõnusat rahulikku nokitsemist, ja kivimite määramine. “Viimane meeldis kõige rohkem, kuna seal sai õige lahenduse välja mõelda erinevate loominguliste võtetega: haliidi tunned ikka ära maitse järgi ja püriidile happe lisamisel peaks tekkima mädamunahais,” selgitab tütarlaps.

Kui Linda sai teada, et oli Eesti voorudest saanud nii hea tulemuse, et pääses Eestit esindava meeskonna liikmeks Lõuna-Koreas toimuvale rahvusvahelisele maateaduste olümpiaadile, oli rõõm suur. “Sain aru, et kogu vaev on ennast kuhjaga ära tasunud ja üks mu unistustest täitunud,” meenutab ta tagantjärele. Sellest ajast muutis Linda oma suhtumist. “Olümpiaadivoorude vahel olin ma vahepeal ikka kahelnud, et võib-olla see pole väärt mu pühendumist – ma ei saagi tiimi ja kogu panustatud aeg on raisku läinud. Pärast edasisaamisuudist pole ma enam kunagi mõelnud „Mis siis, kui ma ei saa hakkama?“ Elan nüüd mentaliteediga „Mis siis, kui ma saan hakkama ja mu unistus täitub?“”

Rahvusvaheline kogemus Lõuna-Koeras

Rahvusvaheline maateaduste olümpiaad osutus noorele neiule meeldejäävaks kogemuseks. Esiteks oli Lõuna-Korea hoopis erinev neist riikidest, kus meie noored käinud olid. Linda meenutab siiani elevusega naljakana tundunud Korea telesaateid ja rahvustoite, kus domineerisid kaks maitset: magus või teravalt vürtsikas. Meelde jäid ka põnevad ekskursioonid, muuseumikülastajad, tähistaeva uurimine ning olümpiaadi ava- ja lõputseremoonia. “Kogu programm oli väga läbimõeldud ning kõik osalejad said kindlasti vägeva kultuurilise elamuse,” kinnitab Linda, kelle sünnipäev juhtus Koreas käimise ajale ja kellele kogu olümpiaadil osalenud rahvusvaheline seltskond sünnipäevalaulu laulis.

Rahvusvaheline olümpiaad oli kõrgetasemeline ja kui praktilised ülesanded olid Linda arvates pigem lihtsamapoolsed, tuli teoreetilises osas ajusid ragistada päris kõvasti: “Tuli määrata kivimite tihedust ja poorsust, mõõta vee omadusi, vastata küsimustele erinevate pinnavormide tekkimisest ja nende mineraalisisaldusest.“

Meeskonnavõistlustel said kokku tiimid erinevatest rahvustest. “Kõigepealt pidime koos tegema plakati kliimamuutuse ja taifuunide seoste kohta. Teise projekti raames viidi meid maastikule, kus olid maapinda kivistunud dinosauruste jalajäljed. Meie ülesanne oli platsil koguda infot ja teha ettekanne selle kohta, milline oli keskkond olnud varem ning millised tegurid olid selle muutnud selliseks nagu praegu. Ütleks, et need paar päeva olid stressirohkemad kui individuaalne olümpiaad, kuna meil oli vähe aega ning ühe ööga tuli valmis saada kaks projekti. Õnneks olid kõik tiimi liikmed motiveeritud ning abivalmid. Isegi üks brasiillane, kes ei rääkinud inglise keelt, tahtis esitluse ise sisse juhatada ning õppis selle jaoks väga hoolikalt oma osa pähe,” räägib Linda, kes sai olümpiaadi jooksul suhelda ja kogemusi vahetada õpilastega üle kogu maa.

“Meie, eestlased, olime kohe algusest peale väga suhtlemisaltid, sest teadsime, et sarnast rahvusvahelist võimalust ei tule niipea. Sattusime rääkima filipiinlastele lumest ja sakslastele leivast. Oli väga põnev kuulda, kuidas valiti õpilasi olümpiaadile Myanmaris ja mida tahavad austraallased edasi õppima minna. See avaldas meeletult silmaringi,” lisab ta. Kõige parem klapp oli Eesti noortel prantslastega ja hõimuvendade soomlastega.

Tulevik seotud geoloogiaga

Lisaks uutele sõpradele said õpilased rahvusvaheliselt võistluselt enesekindlust ja esinemiskogemust. Linda naerab, et pärast inglise keeles Eesti tutvustamist suurel laval 400 inimese ees tundis ta, et nüüd suudab kõike. Ehkki osavõtt on võidust olulisem, tegid Eesti õpilased maateaduste olümpiaadil suurepärase tulemuse. Kõik meeskonnaliikmed tulid tagasi medaliga, Linda Kuusik pälvis pronksmedali.

Ta soovitab kõigil loodusteadustehuvilistel noortel minna TTÜ geoloogiainstituudi lehele ja ennast maateaduste olümpiaadile kirja panna, sest sealt saadavad kogemused ja avastamisrõõm on suurepäraseks enesearenguks, rääkimata võimalikest uutest väljakutsetest, kui õnnestub edasi pääseda rahvusvahelisele võistlusele.

“Olen ise uudishimulik, otsin erinevaid väljakutseid ja kogemusi, et ennast arendada ja avastada. Sattusin ka maateaduste olümpiaadile huvist proovida midagi uut ja tulemus on see, et olen leidnud eriala, mida tahan ülikoolis õppida ja millega oma tulevikku siduda,“ on Lindal kindel plaan minna õppima just maapõueteaduste valdkonda. “Julgustan ka kõiki teisi väljuma oma mugavustsoonidest ja ütlema “jah” uutele kogemustele. Kaotada pole midagi, võita aga kõik!”