Ameeriklased palusid Eestilt oma haridussüsteemi arendamiseks abi
Vahetult enne pandeemiat, aastal 2019. otsis USA Eesti abi. „Eestisse saabus kamp ameeriklasi, kes tõdesid, et neil on haridusega kehvasti. Kas Eesti saaks kuidagi aidata?“ meenutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Heidmets.
Abi palujaks oli NCEE*, organisatsioon, mis viib USA haridussüsteemi arendamiseks läbi rahvusvahelisi uuringuid. NCEE tellimusel avaldati äsja maailma viie edukama haridusriigi võrdlusanalüüs, kus lisaks Eestile uuriti Soome, Kanada, Lõuna-Korea ja Hongkongi hariduskorraldust.
Heidmets lisab, et kui meil Eesti sisevaates on kombeks haridusest rääkida murelikus võtmes, siis väljastpoolt paistab hoopis teine pilt. „See on väga tähenduslik, et Ameerika Ühendriigid, mis pole just kõige väiksem riik, tahab meilt õppida. See näitab, et tegelikult on meil väga hästi.“
Sotsiaalne võrdsus ja hariduse väärtustamine
Uurimusest nähtub, et kõigis viies NCEE poolt uuritud edukas haridusriigis väärtustatakse haridust kõrgelt. „Nende riikide haridussüsteemi on tippu viinud lai ühiskondlik toetus haridusele, nõudlikud distsipliinipõhised õppekavad ja kõrged akadeemilised nõudmised õpetajatele,“ selgitab Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt.
Nende riikide haridussüsteemi on tippu viinud lai ühiskondlik toetus haridusele, nõudlikud distsipliinipõhised õppekavad ja kõrged akadeemilised nõudmised õpetajatele.
Uuritud riikides väärtustati kõrgelt ka huviharidust ning jälgiti hoolega õpilaskonna haavatavamaid gruppe, et luua sotsiaalselt võrdseid võimalusi tagav õppesüsteem. Lisaks iseloomustab edukaid süsteeme õpetajate pidev õpe. „Esmaõpe on ettevalmistus, õpetaja peab karjääri jooksul pidevalt edasi õppima,“ sõnab Eisenschmidt.
Meie tugevused võivad aga saada meie nõrkusteks, kui me ei oska neid tasakaalustada. Näiteks hindab eestlaste protestantlik vaim kõrgelt töökust ja visadust. „Kogu aeg tuleb püüelda paremuse poole, seada järjest kõrgemaid sihte. See ei ole lõpuks enam tervislik,“ nendib professor.
Kogu aeg tuleb püüelda paremuse poole, seada järjest kõrgemaid sihte. See ei ole lõpuks enam tervislik.
Autonoomiavedur vajab remonti
Samasugune kahe teraga mõõk on Eesti haridussüsteemi autonoomia. „Autonoomia idee on olnud üks meie õpisüsteemi kaubamärke ja üks veduritest, mis on meid täna siia toonud, “ märgib Heidmets.
Ent see on vedur, mis vajab remonti. „Ära on ununenud teine pool – ühishuvi. See, et maailmas tuleb hakkama saada ka grupi ja kogukonna liikmena. Autonoomia on ühishuvi jaoks destruktiivne,“ selgitab emeriitprofessor.
Liigne autonoomia soosib Heidmetsa sõnul sedagi, et teadus- ja tõenduspõhisus seatakse kahtluse alla ja levima hakkab uhhuu-tarkus. „Kõik on eksperdid, kõik on õpetajad. Lapsevanem teab kõige paremini, suunamudija soovitas.“ Ometi on just teaduspõhisus see, mis on Eesti haridust üleval hoidnud. „Seda vedurit tuleb remontida. Vaade autonoomiale tuleb teha laiemaks, et see vedur meid edasi viiks,“ nendib Heidmets.
Retoorika ja tegelikkuse vahel haigutab lõhe
TLÜ ühiskonnateaduste instituudi avaliku poliitika dotsent Triin Lauri lisab, et ameeriklaste huvi meie haridussüsteemi vastu on ühelt poolt tunnustus, teisalt aga suur vastutus – mis saab siis, kui meil enam nii hästi ei lähe? „Me ei sa öelda: võtke kasutusele meie haridussüsteem, see toimib.“
Lauri toob välja süsteemi pingekohad, milleks on lõhe retoorika ja tegelikkuse vahel. „Oleme uhked oma ühtluskooli, tõenduspõhise hariduse ja alt üles juhtimissüsteemi üle. Samas näeme neis valdkondades üha rohkem murenemist.“
Näiteks on seadusesse kirjutatud, et riik peab tagama kõigile õpilastele hariduse omandamiseks võrdsed võimalused ja toetada tuleb ka nõrgema sotsiaalse taustaga lapsi. Reaalsuses see aga ei toimi. Ehkki õpilastevahelist erinevust statistika ei näita, on käärid koolide vahel suured.
„Oleme ise ikka arvanud, et Eestis on erineva sotsiaalse taustaga õpilastel juurdepääs haridusele suhteliselt võrdne, statistikast aga ilmneb, et juba Tallinna sees on lapsevanemate keskmiste sissetulekute erinevus koolide lõikes mitmekordne,“ selgitab ühiskonnateadlane.
Kõiki hariduse probleeme pole aga võimalik lahendada haridussüsteemi-siseselt. Heidmets rõhutab, et haridussüsteem ei ole asi iseeneses, vaid osa suuremast mängust. „See on regionaalpoliitika. Suurt rolli mängivad tegurid ja instrumendid, mis hoiavad elus mitte ainult kooli, vaid terveid kogukondi ja ühiskonda.“
Seminaril tutvustasid raporti tulemusi Tallinna Ülikooli teadlased – haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt, emeriitprofessor Mati Heidmets ja haridusteaduste instituudi nooremteadur Kätlin Vanari. Arutelus osales ühiskonnateaduste instituudi avaliku poliitika dotsent Triin Lauri.
