Avaleht Intervjuu DORIS KAREVA: Ma ei oleks vist kunagi oma luuletusi avaldanud
DORIS KAREVA: Ma ei oleks vist kunagi oma luuletusi avaldanud

DORIS KAREVA: Ma ei oleks vist kunagi oma luuletusi avaldanud

Foto: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet

Avaldame jõulukuul ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud Eesti eeskujudega. Need on inimesed, keda me hindame, keda armastame ja kellest me siiralt huvitume. Nüüd avaldame loo Doris Karevaga, kelle kirjaread liigutavad aga kes ise oma suuruses siiski tagasihoidlikuks jääb.

Mis paneb teid kirjutama? Mis on olnud läbi aastate liikumapanev jõud ja hoiab seda tegevust tähtsana?

Sõnad ise panevad liikuma. Mõni lause, mis tahab, et teda üles kirjutatakse. Ma pole kunagi kirjutanud sellepärast, et olla kirjanik. Mul on pigem nagu teatav kohustus mõni asi üles märkida ja seda hiljem üle lugedes aru saada, mida see mulle öelda on tahtnud. Ja sageli üllatun ise. See on umbes nagu unenägudega – kus vahel vilksamisi näed maailma tõelist olemust. Ega tea, kas see nii on.

Kui palju on selle taga lapsepõlve ja kodu?

Kindlasti on oma osa selles, et ma õppisin üsna vara lugema ja lugedes tekkis ka tahtmine ise kirjutada.

Millal esimene kirjutis trükivalgust nägi?

Vist 8-aastaselt. See oli koolialmanahhis. Ja 14-aastaselt siis ajakirjas Noorus.

Millalgi tuli ilmselt otsus, et kirjutamine – see ongi see minu asi. On meeles, kuidas sellele järeldusele jõudmine käis?

Jaa. See oli siis, kui olin 4-aastane. Mulle tundus, et kõik lasteraamatud on kuidagi elukauged, tehtult reipad. Tähendab need, mida ma siis lugesin ja mis olid valdavalt nõukogude lasteraamatud. Et nad ei kõnele sellest, mis on päriselt oluline. Ja ma tundsin, et kui ma olen sellest aru saanud, siis võib-olla on maailmas veel palju 4-aastaseid, kes tunnevad samamoodi, et raamatud ei räägi nendega. Ja minu kohus oleks siis kirjutada see raamat, mis oleks päris raamat.

Aga ma ei jõudnud sellega kuigi kaugele. Hakkasin kirjutama ning mäletan, et mul oli punane pliiats ja joonistusvihik. Ma vajutasin pliiatsile liiga tugevasti, nii et selle süsi murdus. Ja kui ma lugesin läbi, mis ma olin kirjutanud, siis sain aru, et ka see ei ole see päris raamat, mida ma tahtsin kirjutada. Ma kirjutasin küll asjadest, mida ma olin ise kogenud, aga see polnud oluline ja ma ei teadnud, kuidas sõnastada seda, mis on oluline: mis tunne on olla mina. Mida polnud leida üheski raamatus. See oli selline omamoodi satori, valgustushetk, mida ma mäletan.

Kas oli selles ka mingi tunnustusvajadus?

Ega see olnud kellegi teise jaoks ega pärast. Aga mu ema töötas Rahvusraamatukogus ja seal oli aastalõpul näitus laste enda tehtud esemetest ja siis igaüks luges või laulis või tantsis näärivanale, kelleks oli Ferdinand Veike. See oli alati põnev sündmus ja iga laps esines sellega, mida ta kõige paremini oskas. Mina olin juhtumisi ainus, kes kirjutas luuletusi. Nii ma valisin siis iga kord mõne oma luuletuse, mida Ferdinand Veikele ette lugeda. Ja nii iga aasta, alates neljandast eluaastast. Ju siis ikka meeldis ka olla mõnikord tähele pandud.

Teid on olnud ootamatult vähe meedias märgata. Kas see on loomupärane tagasihoidlikkus, et ei ole püüdnud oma elust kunstiteost teha ja seda kellelegi maha müüa, või on siin mingi muu põhjus?

Tähendab mul ei ole seda vaja. Olla nähtaval või olla märgatud tingimata; minust ei saa näitlejat. Aga kooliooperile kirjutasin libreto küll ning olin üks kahest lavastajast. Mulle tundus kogu see aastapikkune ettevõtmine tähtsam kui miski muu; kui olin kopsupõletikuga koolist vabastatud, käisin õhtul proovides ikka. Ja kõige rohkem vaimustas mind, et ainus etendus oli meie ühine triumf. Mul polnud mingit vajadust lavale tulla.

Kui praegu kogu oma loometeele tagasi vaatate ja saaks tagantjärele võimaluse midagi teisiti teha, kas kasutaksite võimalust mõni teistsugune valik teha?

Mida ma oleks teinud teisiti – ma ei oleks vist kunagi oma luuletusi avaldanud. Nad sattusid trükki kogemata. Ma ei olnud mõelnudki neid kuhugi saata. Aga me tegime sõnakunstiringis ühte luulekava ja minu kaustikud olid ühe tütarlapse lugeda, kes töötas Sädeme toimetuses. Temal jäid need lauale, tuppa tuli Ingvar Luhaäär, luges neid, küsis, kes on autor, ja ütles, et need tuleks avaldada. Ja viis Arvi Siiale Noorusesse.

Tuli sellest pahandus?

Ei, pahandust ei tulnud. Ma olin lihtsalt segaduses ja mind häiris see ootamatu suur tagasiside. Nad tahtsid sinna pilti panna, mille vastu ma väga olin, aga järgmine kord nad ikka panid. Ühesõnaga, kui valida oleks, ma kirjutaksin ikka, aga ilmselt ma ei avaldaks.

Äkki see oli mingi vajalik pöördepunkt? Avaldamata kirjanik ei saa vist ikka päriselt kirjanik olla?

Aga ma ei peagi olema päriselt kirjanik; oluline on ju tekst, mitte pildil olek. Emily Dickinsoni luuletused leiti pärast tema surma ja nad elavad tänini. Ma muidugi ei tea, kuidas oleks teisiti olnud. Ma ei tea, kas inimene loojana areneb edasi, kui tal ei ole tagasisidet. Olen näinud käsikirju, mille au-torid on väga lugupeetud ja haritud küpses eas inimesed, kes kirjutavad samamoodi nagu koolipõlves, sest nad ei ole kunagi julgenud kellelegi näidata ja nad ei ole edasi liikunud; pole ka vajadust olnud. Kindlasti aga arvan, et kirjanik ei pea olema nägupidi tuntud ja ta ei pea olema meedia tähelepanu all.

Aga siit võime välja lugeda, et lugejaskond on nagu muusikule auditoorium, mis annab talle tagasi märke, millal ta on õigel teel ja mida temalt oodatakse.

Seda küll, aga see ei peaks puudutama autori välimust või muud tegevust, vaid ikka tema tekste. Kunagi ilmus Sirbis aasta aega niisugune lehekülg, kus kord kuus ilmusid luuletused ilma nimeta. Minu meelest see on kõige olulisem tagasiside. Kuuled, mida su tekstide kohta arvatakse, ilma et nime ja nägu kokku pandaks. Eriti oluline on see noore inimese jaoks. Kui ta näitab oma luuletust sõbrale, siis sõber teda kindlasti julgustab. Kui nüüd sõber aga lehest loeb, ütleb ta nii, nagu päriselt arvab. See on karm. See võib olla väga valus. Aga ma arvan, et see on kirjaniku arengu jaoks väga tähtis.

Tõlgite palju luulet. Kuidas saab üldse luuletust tõlkida? Seal on ju häälikute kõla, rütm ja lõpuks ka tähenduslik sisu ühest teisest keelest lähtuvas seoses.

Mina tõlgin üsna vähe ja väga valikuliselt, enamasti ainult seda, mida olen sügavalt läbi või ära tundnud. Rumit tõlgin paraku teiste tõlgete kaudu. Loen kõrvuti näiteks kolme erinevat tõlget ühest luuletusest. Ja ma ei tõlgi sõna-sõnalt, kuna rubaiivorm on ingliskeelsetes tõlgetes juba praktiliselt kaotsi läinud, vaid püüan tabada tuuma, et luuletus mõjuks eesti keeles elavana. See on muidugi väga subjektiivne. Aga Rumi puhul ehk põhjendatud. Ja suurest luulest tulekski avaldada mitmeid erinevaid tõlkeid. Nii Loomingus kui ka Vikerkaares on seda tehtud ja minu meelest väga huvitavalt.

Rumi luule tõlkimisel tuleb arvesse võtta ka iraani luule teistsugune, sügavam seotus muusikaga. Kuidas seda edasi anda?

On väga palju erinevaid tõlketeooriaid. Üldiselt ma arvan, et rütm on luuletuse puhul olemuslik. Riimid võivad olla, aga ei pruugi, kuid rütm on väga tähtis.

Kuulsin juhuslikult pealt ühte intervjuud Soome raadiole, kus kõneleja oli käinud Ameerikas esinemas. Eesti keele näitena oli ta lugenud minu tõlkeid Emily Dickinsonist ja palus auditooriumil ära arvata, millise luuletusega on tegemist. Ja väga sageli arvati ära. Olen seda hiljem paar korda ka ise proovinud. Ja kui originaali hääl ära tunti, võtsin seda tunnustusena oma tööle.

Usutles Mati Palmet
Avaldatud ristsõnaväljaandes Suured Ruudud – oktoober 2012

Kõik ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud leiab SIIT!

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga