1. Avaleht
  2. Intervjuu
  3. NON GRATA 25 I Non Grata juhtfiguur Al Paldrok: Non Grata on pidevas muutumises
NON GRATA 25 I Non Grata juhtfiguur Al Paldrok: Non Grata on pidevas muutumises

NON GRATA 25 I Non Grata juhtfiguur Al Paldrok: Non Grata on pidevas muutumises

Rahvusvaheline performance grupp Non Grata tähistab sel aastal 25.  aastapäeva. Non Grata juhtfiguur Al Paldrok räägib, kuidas rühmitus sündis, mis on selle eesmärk ja mida toob tulevik Non Gratale ja performance’ile üldiselt.

Al Paldrok. Foto: Caroline Sada

Kuidas rühmitus sündis, mis on selle eesmärk?

Peale Eesti taasiseseisvumist üheksakümnendatel oli kohalikule nõukogudeaegsele tarbekunstimonstrumist Kunstiinstituudile (ERKI) vaja luua kiiremas koras alternatiiv.

Eestis puudus puhtalt kujutavat kunsti viljelev õppeasutus, kunstihariduskontseptsioon ja kaasaegne kunstiõpetamise metoodika.  1994 – 95 vahel Helsingi Kunstiakadeemias mul see plaan oma kunstikool teha tuli ja 1998. aastal saigi Academia Non Grata (ANG) näol ära tehtud hariduspoliitilise performance’ina – 5 kuuga ideest kuni kooli avamiseni. Rühmitus Non Grata kasvas välja Academia Non Grata inimkoosseisust ja ideoloogiast.

1998. aastal sai Academia Non Grata (ANG) näol ära tehtud hariduspoliitilise performance’ina – 5 kuuga ideest kuni kooli avamiseni.

Non Grata Force Majeure. Foto: Caroline Sada

90-ndate aastate lõpuviiendikuks kujunes Eestis välja situatsioon, kus iseseisvusaja eufooria oli intelligentsi seas asendunud kas ühiskondliku pragmaatilise amokiga kaasajooksmisega või lausmasendusega. Kõigi eelduste kiuste formuleerus Eestis tavaline banaalkapitalism, kus igasugune loometegevus oli ühiskondlikul tasandil kuulutatud ebaotstarbekaks. Tallinna linnapea uhkeldas meedias avaldusega, et tal pole kodus ühtegi raamatut. Kunstihoone pidi sulgetama kuna oli „majanduslikult ebarentaabel“. Telereklaamis sõitis džiip otsapidi merre ja kapotil päikest nautleva uusrikka taustal ilmus kiri „Vabadus – tee, mis tahad.“ Loovharitlased, kes mängisid vabariigi taassünnis peamist rolli olid selleks ajaks saanud juba ühiskondlikul tasandil jalaga ja redutasid oma urgudes.

Telereklaamis sõitis džiip otsapidi merre ja kapotil päikest nautleva uusrikka taustal ilmus kiri „Vabadus – tee, mis tahad.“

Foto: Non Grata

Käisime Peeter Ivaskiga kohtumas nn. ametlike teisitimõtlejatega, nagu näiteks Krull ja Kaplinski, kellel oli oma kindel leheruum nädalalehes üleskutsega taasaktiviseeruda ühiskondlikul tasandil. Eesmärgiks intelligentsi taaskoondamine. Tollases kvaliteetajakirjas „Luup“ ilmus minu intervjuu „ Al Paldrok – fundamentalist Pärnust“, mis käsitles meie ühiskondlikpoliitilisi seisukohti. Peale seda võtsid minuga ühendust näiteks mitmed filosoofide ringkonnad, kes tegelesid sama probleemiga, igaüks veidi omal moel. Nendest ringkondadest tulid ka mitmed ANG õppejõud. Üldises plaanis oli rong muidugi juba läinud – kunstnik(haritlas)kond oli loobunud tegutsemast vastavalt oma tegelikele soovidele ja ideaalidele, olemasolevaid trende võeti kui ainuvõimalikke ja nendega püüti paaniliselt kohaneda.

Üldises plaanis oli rong muidugi juba läinud – kunstnik(haritlas)kond oli loobunud tegutsemast vastavalt oma tegelikele soovidele ja ideaalidele, olemasolevaid trende võeti kui ainuvõimalikke ja nendega püüti paaniliselt kohaneda.

Foto: Arvo Sailev

Kas sa selle sünni ajal oleksid arvanud, et sellest saab maailmakuulus rühmitus?

Maailm spetsialiseerub ja seetõttu killustub. Terviklikkus kaob ja kunstimaailm ei ole siin erand. Meediumid toimetavad uhkes üksinduses ega lävi omavahel.

Mis sinu ja Non Grata algne eesmärk oli ja kas see on ajas muutunud? 

Käivitavatest ideedest oli juttu esimese küsimuse juures. Minu tõekspidamised ei ole ajas palju muutunud, panin oma struktuuri paika varases nooruses ja see on jäänud kestma.

Non Grata tegevuses on primaarne eksperimentaalne loominguline keskkond ja eesmärgiks selles protsessis viibimine. Non Grata tegevus on tõlgendatav ainult läbi selle loomingulise protsessi ja on pidevas muutumises.

Non Grata tegevuses on primaarne eksperimentaalne loominguline keskkond ja eesmärgiks selles protsessis viibimine.

Foto: Arvo Sailev

Non Grata on eelkõige anonüümne ja kollektiivne eksperimentaalne ruum. See ei ole sõnakõlks ja kohalikul kunstimaastikul on see välispidistele jäänud siiani mõistetamatuks. Artworld’ile tüüpiliselt otsitakse iga nähtuse taga konkreetseid nimesid ja teadagi tehakse järeldused kogu grupile tervikuna nende järgi, keda siis nimepidi teatakse. See on ka tekitanud mitmeid vääritimõistmisi Non Grata tegevuse adumisel, mis on olnud kollektiivne ja anonüümne ning iga seal viibinud inimene on jätnud sellesse oma jälje.

Non Grata on eelkõige anonüümne ja kollektiivne eksperimentaalne ruum.

Üldharivas kontekstis tuleb kindlasti üle korrata, et rühmitus Non Grata, Academia Non Grata ja Academia Grata on kõik erinevad asjad ja nii tuleb neid ka käsitleda.

Academia Non Grata on alternatiivne kunstikõrgkool, kontseptuaalne institutsioon. Loodud 1998. aastal Al Paldroki ja Reiu Tüüri poolt Eesti ainukese puhtalt kujutavale kunstile spetsialiseerunud õppeasutusena. Non Grata rühmituse hariduspoliitiline väljund. Iseloomulikeks joonteks oli eri kultuurivaldkondade süntees ning ebastandardsed õpetusmeetodid.

Foto: Arvo Sailev

2002. aastal loodi Academia Non Grata kõrvale Eesti Kunstiakadeemia Pärnu Kolledž Academia Grata. Erinevalt üldlevinud arusaamale ei toimunud mitte Academia Non Grata üleminek Academia Grataks vaid Academia Grata tekkimine Academia Gustaviana Seltsi kõrvale. Academia Non Grata andis uue struktuuri käsutusse oma senise materiaaltehnilise baasi igaveseks ja inimressursid lühiajaliseks kasutamiseks. Eesti riiklikus kõrgharidussüsteemis ainuke BA õppekava interdistsiplinaarse ja tegevuskunsti valdkonnas.

Esimesi aastaid – 1990 aastate lõpu perioodi – iseloomustas kindlasti eelkõige entusiasm ja kollektiivne sünergia ning idealistlik usk iseenese tegevusse. Kunstiliselt kuulus sellesse perioodi tüüpiliselt 1990. aastate kehakeskne kunst ja Non Grata performance’id, kus kasutati alasti inimkeha. Selle perioodi tegevuskunstilise väljundi võttis omal ajal kokku esimene NG kataloog 2001. aastast.

Esimesi aastaid – 1990 aastate lõpu perioodi – iseloomustas kindlasti eelkõige entusiasm ja kollektiivne sünergia ning idealistlik usk iseenese tegevusse.

Non Grata Force Majeure. Foto: Caroline Sada

Kunstiline diskursus muutus nii Non Grata sees kui ka ühiskonnas tervikuna. Non Grata performance’ites kerkis järk-järgult esile konteksti- ja kohaspetsiifiline vorm ja kunstnik Sorge, jäädes oma spetsiifikale kindlaks, eemaldus lõplikult aastal 2003. Minu jaoks oli Non Grata ise alati olnud konteksti- ja kohaspetsiifiline performance. Koos Sorgega eemaldusid Non Gratast ka tema veendunumad fännid, kelle jaoks oli see 1990. aastate alasti animalpower Non Grata sümboliks.

Järgnes Non Grata laienemiseperiood, tegevuse põhirõhk siirdus üha enam välismaale. Enamik Academia Non Grata tudengeid anti üle avalik õiguslikule haridussüsteemile ja Non Grata tegevuses ei olnud enam otseselt paarikümnepealist osalejajõuku. Seda tingisid välismaal muidugi ka puhtpragmaatilised põhjused – sellise inimmassi transportimine ei olnud võimalik. Academia Grata loomisega tuli kaasa mikrobuss ja see piiras Non Grata aktsioonis osalejate ringi tavaliselt 9-10 inimese peale tuuri kohta.

2001–2003 liiguti Non Grata mikrobussiga peamiselt Euroopas ja alates 2004. aastast lennukitega üle maailma. Kaasnes vajadus ja huvi kaasata mujal maailmas ka kohalikke inimressursse, Non Grata omandas teatud rahvusvahelise tuntuse ja Non Grata United tekkis igale mandrile, Eestis osakonnad Tallinnasse ja Tartusse.

Punane kataloog võttis kokku selle perioodi. Noored nongratalased olid saanud täiskasvanuks, muretu tudengielu oli asendunud pragmaatilise reaalsuse ja perepunumisega, mis tegi omad korrektiivid rakendatavas inimressursis ja prioriteetides. Mitmed Non Grata vanema generatsiooni kunstnikud keskendusid normaliseerumisprotsessile ja individuaalsele karjäärile – peale paarikümneaastat „hullupanemist”.

Noored nongratalased olid saanud täiskasvanuks, muretu tudengielu oli asendunud pragmaatilise reaalsuse ja perepunumisega, mis tegi omad korrektiivid rakendatavas inimressursis ja prioriteetides.

Foto: Arvo Sailev

Non Grata tegevuse põhirõhk on liikunud välismaale. Eesti on liiga väike anonüümsuse säilitamiseks – see lihtsalt ei ole kunstiringkonna proportsioonis võimalik. Kõik tunnevad kõiki isiklikul pinnal. See on tekitanud ka skisofreenilise olukorra (mis ei eksisteeri väljaspool Eestit), kus kõik on justkui samal ajal anonüümselt Non Grata ja avalikult midagi muud ning keegi, sealhulgas pahatihti nimetatud ise, ei oska öelda, kes või mis nad on.

Non Grata on muutunud paljuski nimetatud põhjustel Eesti-siseselt „etableerunuks” – noorte ja kompromissitute nongratalaste asemel nähakse Non Gratat juba kunstimaailma loomuliku ja tunnustatud osana.

Alates 2008. aastast on Non Grata ülemaailmne võrgustik, mille inimkoosseis rahvusvaheliselt vaheldub. Seda perioodi iseloomustab hõbedane raamat „Art of The Invisibles 3”.

Non Gratast on läbi käinud ja koos Non Grataga performeerinud üle 1000 inimese üle maailma.

Osalemine Non Grata performance’ites aasta jooksul 30 minutit ja teine samapalju rakendada Academia Non Gratas seina värvimisele või koristamisele ei ole piisav.

Igaüks, kes on Non Grata 25-aastase ajaloo jooksul mingil perioodil sellega seotud olnud, ei ole muidugi Non Grata liige igaveseks. Osalemine Non Grata performance’ites aasta jooksul 30 minutit ja teine samapalju rakendada Academia Non Gratas seina värvimisele või koristamisele ei ole piisav. Kui prioriteetideks on loomingulise tegevuse asemel leivatöö, individuaalne karjäär, materiaalne kindlustatus või mis iganes, siis peaks tegema loogilise valiku. Paljud ongi seda juba teinud. Non Grata on üks miljardik maailma võimalustest ja ei sellest tohi lasta end piirata.

Non Grata tegevusega ja aktsioonidega võivad liituda mis tahes kunstnikud või rühmitused, neid ei loeta seetõttu automaatselt Non Grata liikmeteks, nad vaid omandavad aktsiooniperioodiks avalikkuse ees anonüümsuse.

Non Grata Force Majeure. Foto: Caroline Sada

Mida sa Non Grata juures enim hindad? 

Non Grata põhilähtekohad – loominguline sõltumatus, mittekommertsiaalsus, kompromissitus oma tõekspidamiste väljaütlemises – jäävad muutumatuks.

Kuidas on performance kunst 25 aasta jooksul muutunud ja mis on jäänud samaks? 

Maailm on eksperimentaalne ruum ja kunst on loominguline protsess, mis on pidevas liikumises. Eesmärk on see, et inimesed, kes ükstapuha mis elualal tegutsevad, muutuksid kreatiivseks ning kunst on selle protsessi päästik. Mulle isiklikult meeldib tegevusse haarata maailma eri paigus kohalikke tegelasi, kes võivad olla hoopis teiste erialade esindajad, kokad, militaristid, teadlased, robotiehitajad, tantsijad, pillimehed, tsirkuseartistid eri rassidest, keeleruumidest, seksuaalsetest orientatsioonidest jne.

Suurem osa performance’id on interaktiivsed ja mistahes kreisides keskkondades võib seal kõike oodata — välistest verbaalsetest häiringutest publiku otsese füüsilise kallaletungini välja, pürotehniliste keerdkäikude tagajärjel tekkinud ootamatud ruumilahendused, politsei, tuletõrje ja kiirabi sekkumine jne.

Performance’is, erinevalt teatrist, toimub kõik päriselt ja eelnevalt kokku harjutamata, seetõttu on parim, kui inimene teeb oma tavapärast tegevust. Minu asi on see siis üheks tervikuks sulatada ja anda sellele ideeline taust. Tavaliselt toimub see ka verbaalselt ja lauset alustades ma tavaliselt ei tea kuidas see lõpeb. Mõnikord on inspiratsiooniks metropolid New York, Berliin, Pariis, teinekord USA ääretud avarused, Lõuna-Ameerika getod, Aasia või Skandinaavia tegevuskunstifestivalid. Suurem osa performance’id on interaktiivsed ja mistahes kreisides keskkondades võib seal kõike oodata — välistest verbaalsetest häiringutest publiku otsese füüsilise kallaletungini välja, pürotehniliste keerdkäikude tagajärjel tekkinud ootamatud ruumilahendused, politsei, tuletõrje ja kiirabi sekkumine jne.

Foto: Caroline Sada

Mida toob tulevik Non Gratale?

Inspireerivaid ja huvitavaid inimesi, loovaid natuure, sõnalseletamatuid situatsioone, maagilisi keskkondi, lõputut loomingulist draivi.

Kas sellest võiks saada põlvkondadeülene ühendus?

Non Grata on algusest peale olnud põlvkondadeülene ja generatsioonidevaheline. Meie Euroopa tuuril oli kaetud terve sajand, 2 kuud ja 37 linna katnud tuuril oli 50 osalejat ja noorim neist 1-aastane butto tantsija Ineta Jaapanist ja vanim üle 90-aastane Vahur Linnuste Pariisist.

Euroopa tuuril oli kaetud terve sajand, 2 kuud ja 37 linna katnud tuuril oli 50 osalejat ja noorim neist 1-aastane butto tantsija Ineta Jaapanist ja vanim üle 90-aastane Vahur Linnuste Pariisist.

Mis sa üldse arvad, mida toob tulevik performance’ile? Või millest sa unistad, milline võiks tulevik olla?

Inspiratsiooniks on uued inimesed ja keskkonnad. Ülemaailmne kreatiivne liikumine, mõte, aktsioon. Performance-kunstniku üks tähtsamaid omadusi on ikkagi performatiivse protsessi kontrollimine — olla valmis mistahes ootamatus situatsioonis improviseerima ja protsesse suunama.

Head Uudised GoodNews