1. Avaleht
  2. Arvamus
  3. Aleksander Laane: Kirjutamine aitab tööd saada
Aleksander Laane: Kirjutamine aitab tööd saada

Aleksander Laane: Kirjutamine aitab tööd saada

Aleksander LaaneOn teada, et raske vaimse katsumuse üle elanud inimesi valdavad täiesti loomulikud reaktsioonid nagu näiteks meeleheide, viha ja hirm. On igati loomulik, kui inimene näitab oma emotsioone ja on endale raskel ajal aldis nii emotsioonide kui neid põhjustanud sündmuste üle arutama.

Tõsi ta on, et eestlastel on emotsioonide väljendamisega kohati raskusi – enesest maalitud pilt räägib ju viisakast, tagasihoidlikust, emotsioone mittenäitavast rahvast. Kui midagi räägitakse, siis ehk väga lähedastele või siis joobeseisundis ja võhivõõrale võõramaalasele, keda enam kunagi ei kohta.
Kuid on traumaatilisi sündmusi, mille puhul isegi väga lähedaste inimeste rääkimiskatseid tihtilugu tõrjutakse. Nendeks traumaatilisteks sündmusteks võivad olla piinlikkust või alandatuse tunnet tekitavad asjad – töö kaotus, seksuaalne vägivald, lahutus.

Halbade emotsioonide kirjapanemine võtab neilt jõu

Nüüd juba kaugel 1994. aastal tegid kolm USA psühholoogi Texases huvitava katse, mis puudutas töö kaotanud erialaspetsialiste. Katsealusteks said 62 meest ja üks naine. Nende keskmine vanus oli 54 aastat (noorim 40 ja vanim 68) ja nad olid oma eelmise tööandja juures töötanud keskmiselt 20 aastat – peamiselt inseneridena ja teiste spetsialistidena suurtes arvuti- ja elektroonikafirmades. Katse alguse ajal olid nad töötud olnud viis kuud. Kõik nad täitsid põhjaliku küsimustiku ning samuti mõõdeti nende tervisenäitajaid nagu kaal, südame löögisagedus ja vererõhk.

Vabatahtlikud katsealused jagati kolme rühma. Esimene rühm pidi esimesel eksperimendinädalal viiel päeval kohtuma juhendajaga ja siis 20 minuti jooksul kirjutama oma kõige sügavamatest tunnetest ja üleelamistest seoses töö kaotusega – ka kõige ebameeldivamatest ja traumaatilisematest – nii erialasest kui isikliku elu vaatevinklist. See oli siis nn trauma-grupp.

Teine rühm kohtus samuti juhendajaga, kes palus neil kirjutada asjalikult oma päevakavast ja plaanidest seoses töö otsimisega, tunnetesse laskumata. Seda gruppi nimetati kirjutavaks kontrollgrupiks ehk mitte-traumagrupiks. Ja kolmanda grupi kohta täideti ainult küsimustikke ning nad ise ei kirjutanud üldse midagi.
Ka järgmise kolme kuu viimased nädalad olid kirjutajate gruppidel sisustatud – viis päeva, iga kord 20 minutit kirjutamiseks. Ja kirjutamise järel täidetakse mitmesuguseid küsimustikke, mis annavad pildi katsealuste meeleoludest ning tervisest. Küsimustikke täidetakse ka nende kohta, kes midagi ei kirjuta ning kõigil mõõdetakse tervisenäitajaid.

Katsealused kirjutasid eelkõige emotsioonidest ja probleemidest seoses uue töö leidmisega, konfliktidest perekonnas ja armusuhetes, rahast ning meenutasid päeva, kui neid koondati, endisi tööandjaid ja kaastöötajaid. Kuid iga kirjutamise korraga suutsid nad oma traumaatilisele sündmusele tagasi vaadata rahulikumalt ning keskendusid rohkem tulevikule. Kui tulemused katse lõpul kokku võeti, siis oli täis- või osaajaga töö või lepingu saanud 68,4% neist, kes kirjeldasid kirjutades oma emotsioone; 47,6% neist, kes kirjutasid oma päevasündmustest jmt ning vaid 27,3% neist, kes ei kirjutanud midagi. Vahe on märgatav.

USAs jäid selle katse tulemused hakatuseks, vähemalt töö- ja sotsiaalvaldkonnas, kasutuseta. Kuid aastate pärast luges uuringut 24aastane Londoni psühholoog Alex Gyani. Ta tegeles parasjagu töötutega ning püüdis aidata 28aastast meest, kelle naine oli hiljuti maha jätnud ning kes oli töötu olnud enamuse oma täiskasvanu-east. Iga nädal käis mees nn tavalise nõustaja juures, kuid seejärel kirjutas 20 minutit sellest, mis teda vaevab – enamasti vastuseta jäävad kirjad ettevõtetele; lootusetutest hommikutest, kui pole midagi, mis paneks voodist tõusma; naisest, kes ta maha jättis. Kuid juba mõne nädala pärast muutus kirjutatu toon rahulikumaks ning kasvas enesekindlus. Kuu lõpuks oli tal täistööajaga töökoht – esimene tema elus. Sellest juhtumist said alguse suured muudatused Suurbritannia riigisektoris.

Aleksander Laane
Allikas: Terviseleht

Head Uudised GoodNews