Avaleht Arvamus HAUS GALERII KUNSTIOKSJON TÄNA ÕHTUL! Kunst kui enesemääratluse vahend ja ühiskondlikke protsesside peegeldaja
HAUS GALERII KUNSTIOKSJON TÄNA ÕHTUL! Kunst kui enesemääratluse vahend ja ühiskondlikke protsesside peegeldaja

HAUS GALERII KUNSTIOKSJON TÄNA ÕHTUL! Kunst kui enesemääratluse vahend ja ühiskondlikke protsesside peegeldaja

LVB_7887
Piia Ausman

Haus Galerii kunstioksjonid toimuvad regulaarselt iga aasta aprillis ja oktoobris. Pikaajaline traditsioon, mis on toonud eestlaste tagatubadest välja hulganisti suurepäraseid kunstiteoseid, mis muidu oleksid avalikkusele teadmata ja tundmata jäänud. Oli aegu, kus teatud perioodi kunsti varjati ja oli aegu, kus kunstiga poliitilistele eelistustele demonstratiivselt vastu astuti.

Haus Galerii kunstiokjoni näitusel olevad 54 teost annavad ülevaate eesti kunsti ajaloost, andes meile võimaluse läbi nende pildiruutude nagu minevikuakende, vaadata, analüüsida ja määratleda tänaseid ühiskonna protsesse.

Alustame 19. sajandi lõpust. Amandus Adamsonist. See oksjoni varaseim teos on ühtlasi ka märkimisväärseim ja põnevaim ning kuulub meie nimekaimale skulptorile. Kujuri kuulsaim töö on kindlasti tuntud kõigile tallinlastele – Russalka mälestusammas 1902. aastast. Haus Galeriis võib sel sügisel näha aga tema antiikmütoloogi ainelist kipsvalandit putodega, mis viitab ka renessansiaja kunstikäsitlusele ja kannab pealkirja “Skulptuuri allegooria” ning pärineb aastast 1896. – 97. Teos on eskiis friisile Peterburi Mihhailovski lossis.

Amandus Adamson Dekoratiivne reljeef putodega (skulptuuri allegoor 1880-1890. kipsvaland kastitaolises puitraamis 18 x 60 cm

Järjepanu võib nimetada autoreid kelle olulisus eesti varases kunstiloos on äärmiselt silmapaistev. Ado Vabbe – “Pallase” kunstikooli asutajaid ja juhtfiguure, avangardistlik kunstnik ja teenekas pedagoog, kes on pannud aluse mitmete hilisemate kunstisuurkujude karjäärile. Vabbe tundis ka tollast vene kunsti suurkuju Vassili Kandinskyt, kellega nad tutuvsid Narvas, omades hilisemat kontakti ka Vabbe Sakamaa õpingute ajal. Eesti kunstnikud olid väga avatud tollastele uuenduslikele kunstivooludele, neil oli kirg reisida, õppida, areneda, tunda end osana suuremast maailmas, kus ka neil oli midagi määrata.

Meie 20. sajandi II maailmasõja eelses kunstipärandis peegelduvad väga otsesed tollase Euroopa mõjutused, mida siinsed kunstikud andekatena edasi arendasid ning oma loomingus täiuseni viisid. Eksperimentaalsus on üks Ado Vabbe märksõnu. Vabbe on Hausi oksjonil esindatud kogune kahe teosega, kuigi tema looming on kunstiturul muutnud väga haruldaseks. Seekord aga siis varasest 1912. – 13. aastast pärinev akvarell “Maastik raudteesillaga”, mis on ära märgitud ka A.Vabbe mälestusnäituse kataloogis EKM 1972 aastal ja õlimaal 40-ndatest aastatest, mis kannab pealkirja “Külapoes”.

Ado Vabbe

Ado Vabbe oli tundliku ja väga isikupärase käekirjaga kunstnik, oma hiilgeaegadel teati teda graafiku ja raamatute illustaatorina, kelle looming on kaunistanud pea sadakonda tollast väljaannet, kaasa arvatud Marie Underi teoseid. Nõukogude perioodil tõmbus Vabbe oma loomingus tagasi tõmbus ning oli väga emotsionaalselt mõjutatud tollase valitseva partei kunstivabadust pärsivatest hoiakutest. Tema eksperimentaalsus ja spontaansus on temast teinud aga aegade lõpuni eesti kunsti ühe silmapaistavaima ja loomingule pühendunuima kunstniku üldse.

Rariteetide ritta tuleks seada ka Günther Reindorff. Tema oksjoninäitusel olev söejoonistus “Toila maastik” 1925. aastast on maaliline ja muinasjutuline.

Günther Reindorff

Muinasjutulik salapära saadab kogu Reindorffi loomingut, suurepärase virtuoosse joonistajana on temalt jäädvustunud meie kunstilukku illustratsioonid Fr.R. Kreutzwaldi teosele “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Maagina suudab Reindorff oma mustvalged joonistused muuta värvikaiks, väikesed formaadid näivad suurtena ning teoseruutu mahub enam kui lihtsalt maailm, see on detailide pillergaar, millest joonistub endassehaarav ja usutav süžee. Muinasjutud saavad tõeliseks ja maastikud tunnetatavaiks. Vaadates meie kunstiajalugu läbi seesuguste geeniuste nagu seda on Reindorff, kellele võib graafikuna kõrvale tuua Eduard Viiralti, peaksime oma kunsti üle üksnes uhkust tundma.

Eduard Viiraltilt on oksjonil kolm teost. 1936. aastast pärinev puugravüür “Claude”, 1929. aastast “Naine Tiigripojaga” ning 1937. aastast “Lapsed”, see linoolsügavtrükk on Viiralti loomingus üks tundlikemaid ja armastatumaid töid läbi aegade.

Eduard Viiralt

Lapsed olid Viiralti lemmikmotiiviks. Kuigi tal endal lapsi ei olnud ja tal puudus nendega isiklik kogemus, oli ta võlutud laste vahetust iseloomust ning ilmekatest nägudest. Lapsed sümboliseerisid Viiralti jaoks teatud süütust, puhtust, elu groteskist puutumata olemist. Lisaks alatisele motiivi tundlikkusele oli Viiralt perfektne ja filigraanne iga graafika tehnika asjatundja. Ta suutis oskuslikult valida kujutatavale teemale just sinna sobivad töövõtted, millega kogu mõtte ja tundeilu peenelt välja pidada. Viiralt võib olla oma loomingus leebelt ja õrnalt emotsionaalne, kuid samas ka jõuliselt ja räigelt tõetruu, kui vaadata teda läbi oksjonil oleva pildi “Lapse” ning liikuda mõttes edasi rahvuslikku paatost sümboliseerivale “Viljandi tammele” või sealt tema Hironymos Boschi filosoofiat järgivale “Põrgu” kujutamisele.

Kunstiajaloolane Mai Levin, kes on Eduard Viiralti loomingu põhjalikeim uurija ja selle lahtimõtestaja on öelnud, et parem igas kodus üks tiražeeritud Viiralt, kui mõni keskpärane õlimaal. Pidades silmas graafika tehnikat, kus autori poolt valminud graafikaplaadilt on võimalik trükkida mitu teost, mis võiks ju graafika pealnäha odavamaks teha, kuna seda ei ole üks vaid mitu.Ometi ei saa see tehniline võimalus olla väärtuse mõõdupuu, Pigem on see privilege, et Viiralti teoseid on täna rohkem kui igast vaid üks. Viiralti puhul on keeruline öelda, mitu ühte või teist teost autor on lõppeks teinud.Tihti puudus tema töödel korrektne tiraažimärgistus.Kuid selle autori meisterlikkust eesti 20.sajandi kunstis võib võrrelda Düreri omaga saksa 16.sajandi kunstis, kuna sellise talendiga graafikud ja joonistajad on alati ja igavesti geniaalsed erandid ning Viiralt on selleks jäänud tänaseni- tipuks, kellest eeskuju võtta ja kelle töövõtetest õppida.

Kindlasti ei saa märkimatta jätte oksjonitel eriti harva pakutavat Kristjan Rauda. Võimas rahvusromantik ning oma ajastu jõuline esindaja, kelle teostes oli isikupärast,ainult talle omast kujutuslaadi- kividena tahutud figuurid, kalevipoeglikud kõike võitvad meeskangelasedja mustvalged taevastesse pürgivad maastikud, männid ja kaljused rannad. Kuigi Raud õppis Peterburis, Düsseldorfis, Münchenis, oli tema inspiratiooniallikaks siiski mitte tollane Euroopa kunst vaid eesti rahvaluule, mis kombineerus autori enda muinasjutulise maailmanägemusega. Kristjan Raud oli rahvaluule ja vanavara suur austaja, mida ta ise kogus ning aitas ka asutada Eesti Rahva Muuseumit. Eraldi seeriana võib tema loomingus välja tuua just Kalevipoja ainesed teosed. Oksjonil näeb tema 1928.- 38. aastal valminud guašsi “Sõnajalgade keskel”.

Kristjan Raud

Kollektsionääridele peaks see töö pakkuma erakordset võimalust oma kogu täiendamisel, kuna Haus Galerii oksjonitel on 18 aasta jooksul Kristjan Raua teoseid olnud pakkumisel vaid 5 korral.

Eraldi tuleb rõhutada ka Paul Burmani teost 1930-ndate aastate algusest “Hobune”. Tuntud akvarellisti Karl Burmani venda Pauli peetakse Eesti esimeseks ekspressionistiks, kelle jõuline maalimislaad oli silmapaistev juba tema eluajal – tugevad sügavad toonid, lopsakad rohelised ja tugevad mehelikud pruunid – meisterlik koloriidi käsitlus ja selgelt loetavad pintslilöögid. Paul Burmani maastikud on eelkõige psühholoogilised eneseväljendused, mis keskenduvad kujutatava karakterile, olgu selleks maastikud või portreteeritavad inimesed või olgu selleks hobune Haus Galerii tänasel oksjonil. Sügavuti liikumine oli tema tunnusjoon, nii töölaadis kui ka inimesena. Liigne tundlikkus kahjustas oluliselt ka kunstniku enda psüühikat, Paul Burman veetis oma elu lõpuperioodi Seevaldis. Samas võib seda tundlikkust pidada omamoodi pandiks loojatalendi eest. Täielikult kunstile pühendunud loojatega on läbi aegade käinud kaasas mõneti ennast hävitav natuur, meenutades kasvõi Van Goghi, ometi muutub see äärmus nende teostes läbinägelikuks maailmakujutamiseks, millele tavapsüühika kindlasti alla jääb.

Paul Burman

Oksjoni ekspositsioonist võiks kõneleda lõputult, oluline on selle kunstiajalooline kronoloogia, mis toob välja nii meie varase kunsti näited, kui liigub ajas edasi läbi sõjajärgse perioodi kaasaega. Igal autoril on siin oma koht, nimekas rida Pallaslasi, kellest ei saa märkimata jätta oksjonitel ääretult harva ja olulist autorit, kelleks on Karl Pärsimägi. Tema teoseid leidub Eestis tõesti vaid väga üksikutes kollektsioonides. Kuna Karl Pärsimägi täiendab üliandekate, ent kahjuks noorelt surnud kunstnike rida nagu ka oksjonil osalev Paul Liivak.

Paul Liivak Rannamaastik 1928.  akvarell vm 49.5 x 70 cm

Pärast õpinguid Konrad Mäe ja Ado Vabbe juures Pallases suundus Pärsimägi Pariisi. Elatudes juhutöödest ning annetustest pidas kunstnik ilmselt kõige olulisemaks vabadust, mida ei piiraks institutsionaalsed raamid.

Prantsusmaa okupatsiooni ajal Pärsimägi arreteeriti ning hukati.
 Lühikesest elueast hoolimata jõudis Pärsimägi tõusta üheks eesti tunnustatumaks kunstnikuks, kes kerkis esile vahetult enne Teist Maailmasõda. Kunstnik keskendub värvide koosmõju uurimisele, avastades neis üha uusi ja uusi võimalusi.
 Tema kompositsioonid ja maalimise suunad on kantud tolle aja Euroopa vaimsusest, mida Pariis endas kandis. Impressioon lihtsatest vaadetest ja esemetest, kus me loeme eelkõige värvi ja veelkord värvi, seda kuidas üks pooltoon teist assisteerib või täistoon domineerib. Pärsimägi looming on rütm ja muusika, mis otsib aina täpsemaid ja täpsemaid kooskõlasid.

Karl Pärsimägi

Pallase teise põlvkonna juhtfiguurilt Elmar Kitselt on oksjonil haruladane varane töö 1941. aastast “Talvine linnavaade uisutajatega”, mis viib mõtted Pieter Bruegheli talvisele maastikule linnupüünisega. 1960- ndatel sai Kitsest silmapaistev abstraktsionist, kelle monokroomsed tööd mõjusid uuenduslikena, realistlikke kompositioonide strukturaalne kujutamine ühes värvigammas sai tema hilisloomingu tunnusjooneks.

Elmar Kits Talvine linnavaade uisutajaga 1941. õli, lõuend 38 x 43.5 cm

Oksjonil võib näha sellest perioodist teost “Kompositsioon roosas raamistuses” 1969. Johannes Võerahansu, Eduard Ole, Lepo Mikko, Richard Uutmaa, Andrei Jegorov – need kõik on nimed, kes vääriksid eraldi peatükki ja kelle töid võib Haus Galerii oksjonivalikus näha.

Mõistagi ei möödu oksjon ka moodsa kunsti klassikutest, kes on jätnud oma jälje nõukogude perioodi kunsti. Vaatamata meie esimeste rahvuskunstike Pariisi ihalusele identifitseeritakse eesti kunsti täna Ida- Euroopa kontekstis, kuigi me oma enese hinnangul asume kusagil Ida ja Lääne ning Põhjamaade vahel, püüdes end määratleda võimalikult sõltumatutena.

Juba mõnda aega tagasi moodustati Londoni Tate Gallery juurde Ida-Euroopa kunstiostu komisjon, kuhu kuulub ka Eesti esindajaid. Rahvusvahelise üldsuse huvi all on just eelkõige siinne hilisnõukogude perioodi looming, mis on omaette nähtus maailma kunsitajaloos ja milles väljendusid nii lääne uuenduslikud suunad, poppkunst kui ka tollase loomepoliitikaga vastanduv nonkonformistlik mentaliteet. Sellistest teostest võib oksjonilt leida Jüri Arraku teose 1966 aastast “Inimesed”.

Jüri Arrak Inimesed 1966. õli, lõuend 76 x 61 cm

Samuti on selles nimistus Olev Subbi, Leonhard Lapin, Tiit Pääsuke, Jaan Elken ja täna Prantsumaal resideeruv Rein Tammik.

Rein Tammik Kirik roosidega 2012.  õli, lõuend 80 x 100 cm

Eraldi tuleb välja tuua eesti moodsa kunsti klassika üks tundlikuim ja omanäoliseim autor Peeter Mudist, kes hiljuti meie hulgast lahkus, kuid kelle loomepärand oma erakordse impressionistliku koloriiditajuga on ületamatu, samas on tema ilusate maastike mängud seotud üksnes talle omase kummastava absurdifilosoofiaga, mida ei kohta mitte ühegi teise Eesti kunstiku loomingus.

Meie kunstipärand on mitmekesine, ülimalt professionaalne ja erakordne. Kõik need kunstikud, kelles me täna kõneleme on olnud kunstnikud jäägitult, mitte üksnes inimesed loojatena oma äärmuslikes ja tundlikes maailmades vaid need kes on peegledanud oma aega ja ühiskonda. Meie kustnikud on jäädvustanud ajalugu, loonud märke, mida lugeda ja mille abil dekodeerida meie rahvslikku olemust ning määratleda meie kuuluvust ja osalust kogu maailma kultuuriruumis. Tänases mastaapses rahvastike segunemises, kus identiteet on muutnud eksistentiaalseks küsimuseks on oluline süveneda märgistikku, mida üks rahvus omab, sest üksnes ennast tundes oleme me vabad mõistma ka teisi.

Kunst on kõnekas. Oksjoninäitused on ühelt poolt küll nii-öelda kunstimüügi üritused, kus me püüame hoida elus kunstiprotsesse tervikuna, tasakaalustada kunsti olemasoluga majanduspoliitilisi sfääre, tegelda filantoorpiaga, kuid teisalt on need näitused, ka võimaluseks vaadata tagasi meie oma ajaloo ilmingutesse, tungida kunstikke mõtetesse ja kuulda seal kõrval omaenda mõtteid, mida määrab juba tänane ja hoopis teine kuid ometi seesama maailm.

Piia Ausman

Kommentaarid