Avaleht Kultuur Kultuuriajalugu Bob Dylan kohtub jumalaga
Bob Dylan kohtub jumalaga

Bob Dylan kohtub jumalaga

Bob Dylanilt ilmus novembris karp „The Bootleg Series Vol. 13: Trouble No More 1979–1981“. Need on aastad, mida nimetatakse Dylani Jeesuse-aastateks.

17. novembril 1978 esines Bob Dylan San Diegos. Käes olid kaks aastat kestnud maailmaturnee lõpunädalad ja Dylan oli väsinud. Äkki viskas keegi lavale risti. Dylan tavaliselt lavale visatud asju üles ei võta, aga selle risti võttis.

Järgmine kontsert toimus Arizonas ja Dylani olemine oli veel sandim. Dylan oli hotellis ja abi oli vaja. Abi tuli – Dylan avastas, et taskus on ju rist. Dylan tundis, et teda külastab King of Kings ise. Kristus. Dylani jaoks oli Jeesus jumal. Nimed pole olulised. Peetruse õige nimi oli Šimon Kêpâ.

Dylani abielu oli lagunenud. Ta arvab, et taevane vägi päästis ta varajasest hauast. Toas oli keegi, räägib Dylan. See ei saanud olla keegi muu kui Jeesus. Ta asetas oma käe Dylanile. Dylan tundis, kuidas ta keha värises. Issanda võim lõi Dylani pikali ja aitas siis kohe püsti ka.

Kuus päeva hiljem toimunud kontserdil oli rist Dylanil kaelas. Juudina kasvanud mehe kohta tundus see ootamatu. Tuuri viimaseks kontserdiks valmis Dylanil esimene piiblit tsiteeriv laul „Do Right To Me Baby (Do Unto Others)“. Jumal oli vooluallikas. Püha Vaim oli vool. Dylan oli elektrik.

Dylan oli ju mees, kes põikles. Osavalt kui Lajos Portisch. Dylan hakkas vastu. Ta väitis, et kunst ei asu muuseumites. Muuseumid on vulgaarsed, arvas Dylan. Dylan ei pidanud end esinejaks. Näitlejad on esinejad. Dylani muusika oli traditsionaalne muusika ja traditsionaalne muusika tuleb legendidest, piiblitest, katkudest ja räägib juurviljadest ja surmast.

Kriitik Ralph Gleason mängis 1965. aastal Dylani plaati „Highway 61 Revisited“ noormehele, kes õppis preestriks. „Ta on preester. Ta peaks katedraalides kõnelema,“ arvas nooruk.

Kui Bob Beamon oli 8.90 hüpanud, polnud kohtunikel nii palju linti. Ka teine Bob hüppas liiga kaugele ja paljud valisid Dylani oma messiaseks. Dylani emale oli 1970. aasta paiku öeldud, et tema poeg on oma aja prohvet. Plaadi „New Morning“ (1970) loos „Father of Night“ oli Dylan laulnud mehest, kes lõi mäed ja jõed. Dylan külastas aastatel 1969-1971 ka Iisraeli.

Dylan ei tahtnud 1979-1981 väga plaate teha. Ta tahtis esitada neid lugusid rahvale. Isegi kui rahvas seda ei tahtnud. Dylani selle aja Põhja-Ameerika kontsertidest ajakirjanikud eriti ei kirjutanud. Dylan andis 1981 juulis Inglismaal kaheksa kontserti ja saalides oli vabu kohti. Kolm aastat varem ei olnud. Filmis „I’m Not There“ vaatab Dylan Jeesust ristil ja küsib temalt: „Miks sa vanu hitte ei mängi?“

Tallinnas on pood, kus Dylani 1979. aasta albumi „Slow Train Coming“ Venemaa variant „Medlennõi poezd“ seisab juba ammu, ei taha seda keegi. Messias oli ühtäkki paaria. Võib-olla Dylan tahtis ka lihtsalt midagi muud teha; selgus ju mingist uurimusest, et isegi Kanye Westil on Dylanist suurem sõnavara. Dylan on aga endiselt Columbia Recordsi ostetuim artist.

Youtube’is on kasutaja Sad Eyed Lady Of The Lowlands, kes postitab haruldasi Dylani salvestusi. Küll on seal „Blood On The Tracks Sessions“, kus kõlab ilmatu hea „Lily, Rosemary And The Jack Of Hearts“, küll on Dylani tunnised jämmid Johnny Cashi ja George Harrisoniga. On ka Dylani kontsert 20. aprillist 1980. Jeesuse-aastast. Järelikult ei tohiks olla väga hea, aga Dylan tõestab, miks ta on Dylan. Võiks öelda, et loos „Man Gave Names To All The Animals“ leiab aset isegi omalaadne kirgastumine.

(Hoiatus: Dylan võtab mitteametlikud lood maha, mis tähendab, et salvestustes on auke.)

Konstantin Kuningas

Kommentaarid